Nagu olen kuulnud, ei ole mõnede Palahniuki austajate meelest «Lämbumine» tema tugevamaid teoseid, aga mulle mõjus isegi rohkem kui «Hällilaul», ehkki see on ka väga hea. Raamatu peategelane on segast (ja järjest segasemaks minevat) päritolu Victor Mancini, kelle anarhistist ema saab tema kasvamise ajal trellide tagant välja alati ainult nii kauaks, et poeg oma järjekordsete kasuvanemate juurest ära kidnapata ja võtta kaasa mõnele oma lakkamatutest aktsioonidest.
Nüüd on ema juba vana ja ravil hullumajas, mille arvete tasumiseks teeskleb Victor heades restoranides lämbumist, et mõni kaassööja päästaks tema elu ning tunneks end sealtpeale tema eest vastutavana. Victor on käinud nii palju meditsiinikoolis, et iga alasti naisekeha mõjuks talle kui patsient, ja oma tüdruksõbrad nopib seksisõltlaste teraapiakogunemistelt.
(Enam-vähem kõike seda saab teada ka raamatu tagakaanelt.) Tegemist on niisiis tüüpilise Palahniuki maailmaga, mis on edasi antud, nagu ikka, minimalistlikult ja teravmeelselt, meditsiiniliselt täpselt kirjeldatud füsioloogia on segamini ülinaljakate kildudega ja refräänina korduvate lausenditega ja ootamatud süeekäänakud hoiavad pinget pidevalt ülal.
«Lämbumise» teeb hoopiski eriliseks puändijada tema lõpus, kus mitu rabavat üllatust, üldine pingelahendus ja ülimalt inimlik ning isegi natuke optimistlik kooda, mis laseb raamatu käest panna ootamatult puhta tundega.
Raamat
Chuck Palahniuk
«Lämbumine» («Choke»)
Vintage 2003