Valle-Sten Maiste: Viljandis talente jagub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VKA 6. lendu kuulus neli juba varasema kõrgkoolikogemuse ja muljetavaldava huvide ringiga lavastajatudengit. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb lavastajatee reaalteadusteski magistriõpinguteni jõudnud Sven Heibergil, kes oma teoreetilises lõputöös pühendus Stanislavski lähilugemisele ambitsioonikaid teadus- ja kunstifilosoofilisi küsimusi püstitades ja tegi läinud hooajal väga väljapeetud lavastuse «Kuidas elad?... Ann!?».
Loodan väga, et Jaanika Juhansonil jagub püüdes teha isikupärast mõtestatud lavastajateatrit ideid ning toetavat keskkonda ning Kati Kivitari huvi uute vormide ning kehalisuse vastu teatris hakkavad toetama kindlus ja mõtteselgus. Sügavat muljet avaldas mulle näitlejatudengi Kaili Viidase teoreetiline lõputöö, kus ta erinevaid mänguteooriaid lahates jõudis näitlejatöö ja kunsti ehedate ning ebaehedate vormide eritluse ja näitlejaeetika valusate probleemide tõstatamiseni.
Kui teha omandatud instrumentaalseid näitlejavahendeid kasutades mõnes etenduses mõtestamata «suts», kas ei ole see siis lihtsalt mehaaniline tähendusetu müra paljundamine ja hoolimatus publikust ja kunsti ülevamatest eesmärkidest? Viidasel on tundlikku arusaamist maailma asjadest ja tähelepanuväärset süvenemisvõimet, mis lubaks ehk tulevikus mõelda ka lavastamise peale.
Lennu diplomilavastused olid valitud pigem otsivad kui publikule valmis elamust pakkuda püüdvad. Kõige küpsem ja vaatajasõbralikum oli neist ehk Oleg Titovi «Kolm õde», mis pärjatud «Libahundi» tuules avardab formalistlikult meie psühholoogilise teatri harjumuspäraseid esitusvahendeid, Tehhovi kaanonile sisuliselt küll vähe lisades.
Dario Fo «Müsteerium Buff» oli vormilt tüüpiline kohatiste mõnusate leidudega lahedat kaasaelamist võimaldav näitlejaharjutustest kokku liidetud tükk, mille väga huvitav aines, st keskaegne rahvalikkus, väärinuks ehk veidi sisulisemat keskendumist kui pelk etüüdide liitmine. Sven Heibergi ja Kalju Komissarovi lihtsat joodiku ja muid moraale kõrvutav «Fortinbras jõi end täis» oli «Müsteeriumi» ülesannete keerukam edasiarendus, mis mitmes registris mängurõõmu pakkumisega valdavalt hästi toime tuli.
Diplomilavastustega sai selgeks, et Jaanus Mehikase, Priit Loogi ja Sten Karpovi näol täieneb eesti teater paljulubavate treenitud annetega, kelle toel kogu kursus Pärnus loodetavasti hea tuule tiibadesse saab. Usun siiralt, et Endla pealavastaja Tiit Palu missioonitundlik, kuid samas uuele avatud kunstiline nägemus ning VKA 6. lennu erinevaid stiile kompiv mänguline laad, aga ka suhteliselt avar sisuline mõtlemishorisont moodustavad meie lähiaja teatripildis viljaka ja huvitava koosluse.