27. septembril 1939 asutas Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop end Kremlist minema Suurde teatrisse vaatama «Luikede järve». Samas koridoris ootasid neli luikvalgete nägudega Eesti poliitikut: Karl Selter, August Rei, Jüri Uluots ja Ants Piip. Teadmisega, et neil pole valikut. Või õigemini valik on kas vastastikuse abistamise pakt või sõda NSV Liiduga.
Eesti Vabariik paiknes geopoliitilise paratamatusega Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Kaks vaenujalal suuriiki sõlmisid teatavasti 1939. aasta augustis leppe, mille hinnaks oli Poola jagamine ning huvisfääride jaotamine Ida-Euroopas.
1939. aastal nägi Eesti avalikkus korduvalt, kuidas kaks suurt ühel ajal tegutsesid. Septembris purustas Saksamaa välksõjas Poola, NSV Liit sekkus sõjaliselt kampaania viimases faasis ja hõivas oma «lepingulised alad».
6. oktoobril teatas Saksamaa kantsler Adolf Hitler riigipäeva kõnes oma otsusest kutsuda Ida- ja Kagu-Euroopasse pillutatud saksa rahvakillud kodumaale tagasi. 18. oktoobri varahommikul ületasid NSV Liidu baasiväed riigipiiri. Samal päeval lahkus Tallinnast Saksamaa poole esimene laev saksa ümberasujatega.
Kolonelleitnant Alfred Luts meenutas 1975. aastal Rootsis ilmunud mälestustes üht episoodi 19. oktoobri Pärnust: ümberasujad läksid sadamas laevadele, taustaks Eesti hümn, samas lähenes sillale punaarmee soomusbrigaadi kolonn. Ehk on see grammi võrra ilustatud, kuid kindlasti sümboolse tähendusega.
Eesti poliitikud olid kahe suurriigi ühist tegutsemist näinud juba varem. Tähendusrikas kohtumine leidis aset 27. septembri õhtul. Moskvas Kremlis NSV Liidu ametivendadega ühise keele ja sooja vastuvõtu leidnud Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop lõpetas uhkes Andrejevski saalis 24-käigulise õhtusöögi koos ohtra pipraviina ja Krimmi ampanjaga. Ta asutas end minema Suurde teatrisse vaatama Taikovski «Luikede järve».
Samas koridoris ootasid NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjateslav Molotovi ja väliskaubanduse rahvakomissari Anastass Mikojani juurde minekut neli luikvalgete nägudega Eesti poliitikut: Karl Selter,
August Rei, Jüri Uluots ja Ants Piip. Teadmisega, et neil pole valikut. Või õigemini valik on kas vastastikuse abistamise pakt või sõda NSV Liiduga.
Kell 20.30 alanud nõupidamisega jõudis nende Canossa-teekond lõpule. Lühidalt, «Luikede järve» ühe vaatuse ajal otsustati Eesti riigi saatus. (Mõneti paradoksaalne, aga ka enne Eesti riigi taastamist 1991. aasta augustis näitas putistide kontrolli all olnud Moskva kesktelevisioon muu klassika seas «Luikede järve».)
Ööl vastu 11. detsembrit põrutas Nõukogude allveelaev Soome lahes Hiiumaast lõuna pool suurtükitulega põhja Sergo ja Ko Stockholmist tagasiteel olnud auriku Kassari. Samal päeval kaaperdasid sakslased suurtükitule ähvardusel Läänemerel Tallinnast Stockholmi suundunud väikese reisi-kaubalaeva Estonia.
Kassari uputati kohapeal, Estonia viidi «asja uurimiseks» Saksamaale Stettini. Laeval oli 161 reisijat, neist 105 Poola põgenikku. Pika kirjavahetuse järel lasti Estonia vabaks. Tõsi, korda armastavad sakslased nõudsid laevaomanikelt 20 000 krooni Stettini sadama kai- jm maksudena just nagu oleks Estonia seal omal tahtel aega parajaks teinud.
Muuseas, sellist saksa korraarmastust oli Eesti varemgi kogenud: 1923. aasta aprillis peeti nädal aega kõnelusi Eesti-Saksa sõjakahjude korvamise üle. Saksa delegatsioon esitas Eestile nõudmise maksta 44 miljo-nit kuldrubla Saksa sõjaväe-
võimu okupatsiooniasutuste 1917.1918. aasta ülalpidamise kulude katteks.
Väikeseks võrdluseks: Vabadussõja võitnud Eesti sai Nõukogude Venemaalt 15 miljonit kuldrubla. Tõsi, sakslased siiski loobusid nädalase vaidluse järel oma nõudmisest.
1941. aasta suveks oli kõik muutunud: 1939. aasta sõprade vahel püsis umbusk ja salatsemine, Saksamaa väejuhatus viis lõpule viimased ettevalmistused uueks suureks sõjaks, et purustada NSV Liit.
Pühapäeva, 22. juuni varahommikul kell 4.30 (ründajate käekelladel 3.30 Kesk-Euroopa aja järgi) avas Saksa suurtükivägi tule hiigelpikal, ca kahe tuhande kilomeetrisel rindel. Saksa lennuvägi oli juba varem õhku tõusnud, et täpselt samal ajal alustada piirilähedaste lennuväljade ja mitmes sõjasadamas Nõukogude sõjalaevastiku pommitamist.
Suure sõja esimesed lasud Läänemerel tehti koguni tund varem: kell 3.28 avasid kaks Nõukogude vesilennukit Hiiumaa lähedal Tahkunast loodes kuulipildujatule miine vette lasknud Saksa miiniveeskaja ning kaatertraaleri pihta. Need vastasid oma õhutõrjerelvadest.
Võimalik, et need olidki üldse esimesed lasud Saksamaa ja NSV Liidu sõjas. Veerandtund hiljem, kell 3.45, lasid Saksa torpeedokaatrid kahe torpeedoga põhja Gotlandist lõuna pool Lüübekisse sõitnud metsamaterjaliga lastitud ning punalipu all tossutanud Läti kaubaauriku Gaisma.
Sõjasündmused jõudsid kiiresti Eesti NSVsse ning tabasid eestlasi mujalgi. Nagu öeldud, juba ööl vastu 22. juunit panid sakslased Eesti vetesse Soela väinas Hari kurgus, samuti Irbe väinas mitu väikest miinitõket.
Suurem miinitõke, üle 400 miini ja 700 lõhkepoid, asetati Naissaarest läände ja siin õnnestus sakslastel tunnike enne sõja algust tähelepandamatult varjuda Soome vetesse.
Esimese sõjapäeva varahommikul, kella 4 paiku, pidasid Saksa torpeedokaatrid kinni Riiast Tallinna poole sõitnud kauba-reisilaeva Estonia, mis algul saadeti Turu sadamasse, hiljem aga Saksamaale. Laev elas sõja üle. Ehitati korduvalt ümber ja kandis 1990. aastatel Küprose lippu, seilates lõunamerd Phaedra nime all.
Selle aastakümne algul müüdi laev edasi Kreekasse, ilmsesti lammutamiseks, sest Pireuse sadamas kaovad selle jäljed. Kahju, Eesti vanade laevade kollektsioon jäi ühest haruldasest ja paljurääkiva saatusega laevast ilma.
Saksamaa ja tema okupeeritud riikide sadamais võeti samal hommikul valve alla kümme punalipu all sõitnud Eesti laeva.
22. juuni pärastlõunal kell 14 kuulutas Tallinna garnisoni komandant, rannakaitseteenistuse kindralmajor Konõev Tallinnas ja selle ümbruskonnas välja sõjaseisukorra: kell 216 ei tohi liikuda tänavatel ilma eriloata, teatrid, kinod, restoranid jm asutused suletakse juba kell 20, kohustuslik on alaline pimendamine.
Samal ajal algas Valga kesklinnas õhukaitsekaevikute kaevamine. Õhtupoolikul tiirles pealinna kohal Saksa luurelennuk ning selle pihta avati õhutõrjetuli.
22. juuni õhtul teatati raadiost NSV Liidu lääneosas mobilisatsiooni väljakuulutamisest, sinna alla kuulus ka Eesti NSV.
Öösel ilmus Valga kohale luurelennuk ja pildistas raketi valgustusel sealset tähtsat raudteesõlme.
23. juunil pisut pärast keskööd lasid Saksa torpeedokaatrid põhja tulelaeva Hiiumadal ning auriku Liisa. Hiiumadalaga uppus vähemalt viis meremeest, kinnipeetud Liisa meeskond kamandati enne laeva uputamist paati, kuid see läks ümber ning Emmaste mees, laevakütja Valde Kivi uppus. Teised viidi vangidena kaasa Soome, ehkki viimane ei olnud NSV Liiduga sõjaseisukorras.
7. juulil tungisid Wehrmachti 26. armeekorpuse väeüksused Pärnu ja Viljandi lõigul üle Eesti piiri. Nüüd algas Eestis lahingute aeg. 1941. aasta suvel ja sügisel langes punaarmeelaste, aga ka hävituspataljonide ja NKVD väeosade ohvrina üle 2200 isiku.
Esimesed sõjaohvrid tõi meile siiski juba 22. juuni. Seesama päev tõi otseste sõjaohvrite kõrval ka kaudseid ohvreid, sest NKVD hävitusmasin töötas jätkuvalt.
Esimese sõjapäeva õhtupoolikul tulistasid Keila lähedal Paldiski maanteel Udriku jõekäärust punalaevastiklaste veoautosid 16-aastane Arnold Väljamäe ja Endel Taimsaar. Paaris tulevahetuses langes vanemseersant Sinkov. Üks autojuht ja mitu sõitjat said haavata.
Kohapeal sai surma Endel Taimsaar, ilmsesti eestlastest üks esimesi sõjaohvreid selles suures sõjas, kus kaotasime langenute ja hukkunutena kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Taimsaare laip viidi algul Keila vallamajja tuvastamisele.
1. juulil 1941 ilmus ajalehes Kommunist nimevigadega sünge teade, et «Punalipulise Balti Mere Laevastiku Sõjatribunaal vaatas läbi kinnisel kohtuistungil 28. juunil 1941. aastal Paldiski linnas bandiitide jõugu süüasja, kes olid pannud toime raske kuriteo riikliku julgeoleku vastu».
Artiklis räägiti suurema nõukogudevastase kontrrevolutsioonilise jõugu terroristlikust tegevusest. Anti teada kaheksa kaebealuse surmamõistmisest ning sellest, et üks kuritegude kaasteadja, kes polnud teatanud sellest võimudele, sai kümme aastat vabadusekaotust. «Sõjatribunaali otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.»
Sellest juhtumist koos kõikide nime-, aga ka muude vigadega on hilisemas kirjasõnas olnud korduvalt juttu. Kõigepealt räägiti sellest juba sõjaaegses koguteoses «Eesti rahva kannatuste aasta» (I osa 1943).
Sama versioon käibib paguluses, näiteks Tuudur Tamme raamatus «Need teod süüdistavad. Dokumentaalteos Eesti kannatusaastast 1941» (Stockholm, 1966).Versiooni kordab Herbert Lindmäe raamatus «Suvesõda Tartumaal 1941» (1999).
Keila sündmusi põhjalikult uurinud ajaloolane Mati Mandel toob aga rea täpsustusi.
Pühapäeva, 1941. aasta 22. juuni keskpäeval levis kuuldus sõja puhkemisest ning rühm mehi kogunes Väljamäede juurde Nurme tallu. Üheskoos arutati ootamatuid sündmusi, joodi õlut.
Ühel hetkel «võttis Arnold Väljamäe isa keelust hoolimata räästa alt vintpüssi ja kaevas maast välja pudeli padrunitega. Kui isa ja teised õuesolijad tahtsid püssi ära võtta, jooksis poiss minema.»
Õhtul tulistas «parajalt purjus» Arnold Väljamäe varitsusest Paldiski poole sõitnud sõdurite autot see sõitis pidurdamata edasi. Hiljem tulistas ta veel kolm lasku teise veoauto pihta ning läks siis oma tuttava Bernhard Vederiku juurde, kus kuulati raadiost uudiseid.
Hiljem mindi jalgrattaid ära tooma, aga nüüd pidasid madrused mehed maanteel kinni. Järgnes põgenemine ja tulistati madruseid. Nood avasid vastutule ning Endel Taimsaar sai kohapeal surma.
Arnold Väljamäe võeti kinni 23. juunil ning ülekuulamisel tunnistas ta punaarmeelaste tulistamise mõtte autoriks Taimsaare. Samas rääkis ta paljudest inimestest, kes on kuidagi nõukogudevastaselt meelestatud.
Ilmselt tekkis uurijal nüüd mõte avastada suurem nõukogudevastane organisatsioon. Väljamäe tunnistuste põhjal sattus mitu naabrit ja tuttavat löögi alla. Kiirelt järgnesid uued läbiotsimised ja arreteerimised. Vaid mõnel Arnold Väljamäe nimetatud mehel õnnestus teiste arreteerimistest kuuldes õigel ajal pakku minna.
Kõik kinnipeetud viidi Paldiskisse. 28. juunil mõistis Balti mere laevastiku sõjatribunal Arnold Väljamäe ning nõukogudevastase tegevuse kahtluse alusel arreteeritud Arnold Brido (29), Arnold Heglise (40), Agu Kalda (40), Karl Ranna (60), Bernhard-Elmar Vederiku (30), Karl-Mihhail Vederiku (38) ja Johann Taimsaare (55) surma.
Keilast ja Harku vallast pärinenud kaheksa surmamõistetu hukkamise kohaks peetakse tavaliselt Paldiski luteri kiriku kivimüüri ning hukkamise ajaks 28. juunit ehkki arhiivitoimikus puuduvad dokumendid surmaotsuse täideviimise kohta.
Nii tuleb nentida, et üks esimesi sõjaohvreid Eestis, harjumaalane Endel Taimsaar, leidis oma surma eeskätt lapseohtu Arnold Väljamäe trotsi ja viha tõttu mis iseendast on küll arusaadav ja mõistetav.
Arnold Väljamäe ülestunnistused said samas mitme süütu inimese hukkumise ajendiks, ent vaevalt nad kõik oleksid ka muidu surmast pääsenud. Käis sõda, mõned hukatutest olid endiste kaitseliitlastena ilmsesti täis suurt kättemaksuiha.
Sõjaohvrite rida sai 22. juunil Eestis veelgi täiendust: just sellel varahommikul arreteeriti vahilaeval Pikker komandörina teeninud kaptenmajor Johannes Santpank (Sandbank), kes oli olnud Eesti Vabariigi merejõudude viimane juhataja.
Santpank suri 1954. aasta mais Kasahstanis Karaganda lähedal vangilaagris. Ta varises kokku ühel öisel ringkäigul, mida pidi tuletõrjevalvurina tegema. Et laagriolud olid Stalini surma järel leebemaks muutunud, siis õnnestus hankida lahkunule kirst ning ta riietati spordidressi.
Arreteerimisi oli 22. juunil Tallinnas, Tartus, Viljandimaal, Tartumaal, Saaremaal jm, teiste seas arreteeriti Eestis sündinud ja siin elanud sakslasi, keda kahtlustati salakuulamises või nõukogudevastases agitatsioonis.
23. juunil lasti Tallinna vanglas maha kindralmajor Otto Sternbeck. Võimalik, et samal päeval hukati veel kaptenmajor Alfred-Aleksander Valge ning Eestile sõjasaagiks langenud Nõukogude sõjalaevade Spartak ja Avtroil meremeeste kohtuprotsessiga 1919. aasta kevadel seotud olnud seitse ohvitseri.
Ilmselt hukati sel päeval veel sõjaväe staabi luureosakonna kapten Hugo Mõttus ja sõjaväeataee kolonel Karl Laurits. Kõigi surmaotsused olid tehtud juba aprillis-mais ja võimalik, et sõja puhkemine kiirendas nende otsuste täideviimist.
23. juunil arreteeriti kaheksa noormeest, kes töötasid Harjumaal Kehtna lennuväebaasi ehitusel. 26. juunil arreteeriti Kehtna valla talupidaja Elmar Pärtel. Kõik mõisteti Tallinnas surma 29. juunil, kuid selle otsuse täideviimise aeg on teadmata.
Kus, millal ja kuidas toimusid järgmised sõjaohvritega lõppenud relvakokkupõrked, seda on üsna keerukas kindlaks teha. Kirjanduses on juttu kokkupõrkest Tartumaal 24. juunil, mil Tartu politsei vanemkordnik Johannes Niilus tappis Mäksa vallas ühe tekisti, saades ka ise haavata.
Metsavennad alustasid kohe sõja puhkedes luuretegevust, samas tekkis esimesi kokkupõrkeid metsavendade ning neid jälitama saadetud punaväelaste vahel.
26. juunil pommitasid Luftwaffe lennukid esimest korda Nõukogude vägede Saaremaa kaitserajatisi.
Laias laastus algas ulatuslikum vastuhakk ning suuremad tulevahetused 1941. aasta juulikuu alguspäevil, mil rinne jõudis juba Eesti vahetusse lähedusse.
Esimesed eestlased kaotasid elu kodunt kaugel
Sõja esimene päev nõudis ilmselt eestlasist ohvreid kodumaalt hoopis kaugemal ja koguni varem kui Eestis.
22. juunil kell 11.30 sattus Leningradis Neeva jõel Merekanalis saksa lennukilt vette lastud magnetmiinile väike reisi- ja kaubalaev Ruhno. See oli vana laev, vette lastud juba 1886. aastal ning 1936. aastal Eestisse ostetud.
Laev hakkas uppuma Peterhofi kohal, võttes kaasa kolm meeskonnaliiget, kuid kapten E. Vahi suutis uppuva laeva ajada lõpuks madalikule. Ellujäänute kohale tõusis algul samuti otsene surmaoht, sest Balti laevastiku eriosakonna mehed kahtlustasid Ruhno meremehi sabotaais et nood tahtsid Merekanali laevavrakiga sulgeda.
Laeva ülestõstmise järel selgus siiski, et vigastused tekitas väljaspool laeva aset leidnud plahvatus, seega siiski meremiin.