/nginx/o/2009/09/25/240915t1h5812.jpg)
Punase juuksepahmakaga sakslanna paruness Renate von der Pahlen (64) nägi üle kümne aasta tagasi esimest korda Eestimaad, armus Matsalu loodusesse ja inimestesse, ostis Matsalu külla majaosa ning on end seal koos kitsede, karjakoerte, kassi ja nukkudega kenasti sisse seadnud, kirjutab Tiiu Põld.
«Tule ära, Ronja,» kutsub Renate veidi kanges eesti keeles oma aukartust äratavat valget koera, kelle hiiglaslik kasv on mu värava taha naelutanud. Renate ei ütle, et see koer ei hammusta. Ta sädistab hoopis sellest, et kui värava taha satub mõni eesti abielupaar, avab mees naisele viisakalt värava ja jääb ise värava taha ootama, mis edasi saab.
Naerame. Ronja mitte, küll üks teine pärani suuga edasi-tagasi vänderdav pruunimustakirju koer. See on Aramis, kes on enda nii laiaks söönud, et vääriks praeguses eluetapis hoopis Porthose nime.
Mul on probleem – ma ei tea, kuidas perenaise poole pöörduda. Kas paruness Renate von der Pahlen?
«Tiitel mulle ei loe, mina pole sünnilt von, minu mees, Pärnumaa Pootsi mõisa omaniku järeltulija Heinrich on,» ütleb naine ja lubab end kutsuda Renateks, kuigi tal on viis oma tädidelt pärit eesnime – Renate Dora Elisabeth Valeria Ursula.
Eesnimed panid Renatele tema ungarlannast ema ja sakslasest isa, sest see komme olevat üks nii Ungaris kui ka Saksamaal. Pikk nimi on Renatele sekeldusi toonud. Algul pressinud ka Fortum Elekter ja prügivedaja Ragn-Sells kogu ta nime vaatamata napile ruumile oma arveblanketile.
Kuidas sattus Renate Eestisse? Naise sõnul oli tema mees tahtnud üheksakümnendate aastate alguses näha Matsalu mõisa, kus ta isa oli lapsena suve veetnud. No tulidki kohale, vaatasid pikalt. Mõis oli käest kätte käies lagunenud. 1999. aasta jaanuaris ostsid majaosa, kus külm hambapasta tuubi lõhki lõi.
«Mulle ja koertele siin meeldis. Hakkasime käima, algusaastatel mõne kuu kaupa, kuni jäin. Päriselt. Koertele meeldib meri, mulle tuuled ja päike!» ütleb Renate.
Aga kus on parun Heinrich von der Pahlen? «Läks Rootsi tagasi. Tal on seal loomaarsti praksis. Oleme olnud 34 aastat abielus, viimastel aastatel siis külalisabielus,» naerab paruness.
Lapsed elavad isa juures. Poeg Alexander on kiviraidur, tütar Christinel on seal Renate sõnul paremad võimalused oma puudega toime tulla. Christine, kes oli parajasti emal külas, naeratas siiralt kui ütles, et on õnnelik nii ema kui isa juures.
Renate kodu on nagu muuseum. Pea igas toas on nukud, millest mõnel sada aastat turjal. Kolm suuremat joovad oma laua taga kohvi. «Ootavad kavaleri, kes kohvi eest maksaks. Kuigi nad on pikalt oodanud, on nad ikka sama kenad,» ütleb Renate. Ja krabab ühe pikas valges rüüs nuku kaenlasse.
«Sellel pupel on minu poja Alexandri ristimiskleit seljas. Ise heegeldasin. Selles sai ka Christine ristitud, aga siis ma õmblesin kleidile roosa alusseeliku,» räägib Renate.
Elutoa ühel seinal ripub hulk maalitud taldrikuid, millel stseenid Vene muinasjuttudest, teine sein on täis Renate tikitud maale. Kapil on kümneid puust voolitud elukaid. Ostetud ühelt ukrainlaselt, kes teenis Saksamaal puunikerdamisega lisa.
«Pikkadel talveõhtutel rahustan ma tikkimisega närve,» selgitab Renate. «Telerit ma rohkem kuulan. Ja loen ka ajalooraamatuid – huvitab Balti-Saksa aadelkonna elu.»
Renate toob kapist välja kaks komplekti Lääne-Eesti rahvarõivaid, kus tema tikandid, ning punased sukad, millel hernestega värvitud valged sõõrid. Minu tõlk – Renate naabrinaine Helle Veltman – ütleb, et Renate tikitud on pea kõigi külanaiste rahvariiete kätised, õlakud ja rinnaesised.
No peavad ikka head silmad olema! «Ja aina paremaks need mul siin lähevad,» nendib Renate. Muide, Matsalu naisseltsi kuus naist käis eelmisel aastal tänu Renatele Saksamaa liberaaldemokraatliku partei kutsel Bundestagis, kusjuures kogu seltskond oli kogu reisi aja rahvariietes.
«Istusime ka Bundestagis rahvariietes. Hea soe oli olla. Nalja sai muidugi ka, sest kõik tänaval küsisid, kas me oleme tantsijad,» rääkis Veltman.
Renate Saksamaal valimas ei käi, sest tal pole seal alalist elukohta. «Angela Merkel jääb ka ilma minu hääleta püsima,» ütleb ta. «Samas ma ju saaksin teda läbi saatkonna valida, aga see oleks üks suur sekeldus.»
Meie kohalikel valimistel saab Renate valida küll, aga ta veel ei tea, mida teeb. «No vaatame, kes parema pastaka või ilusama lille toob,» naerab ta võimuletikkujate valimiskampaania üle.
Mis Renatele Eestis ei meeldi? «Toit on kallim kui Saksamaal. Ja miks teil on kummalise kaaluga võipakid? Saksamaal on toiduained kas 150- või 200-grammistes pakkides. Grammidega udutamine on ostja psühholoogiline mõjutamine – hajutab tähelepanu. Ja kindlasti pole Saksamaal Lihula-sarnast väikelinna, kus on üksainus toidupood, millel pole kõrval konkurenti.»
Juttu rääkides toob Renate lauale koogi ja kohvi kõrvale kitsejuustu – fetat ja määrdejuustu, millele on lisatud maitsetaimi. Mõlemad on tema tehtud, maitsvad. Äri Renate oma kahelt kitselt saadud piimaga siiski ei tee – ei tasuvat ära.
Renatele võiks Eesti riik anda ordeni turismi edendamise eest. Kui sirvida tema külalisteraamatut, siis näiteks sel suvel võttis ta maist septembrini vastu kümme gruppi sakslasi. Põhiliselt oma sugulasi ja tuttavaid, kes Renatet ja Eestimaad näha tahavad. Ja nii igal suvel.
Kuid Renate külalisteraamatus on kiri ka Matsalu kandis elavalt psühholoogilt Tõnu Otsalt, kes tänab Renatet toredat ID-kaardi peo eest. Renate võtab rahakotist oma ID-kaardi ja ütleb: «Ma olen Saksa kodanik, aga kuna ma elan Eestis alalise elamisloaga, ei saa ma ju ilma ID-kaardita rahaasju ajada.»
Renatele võiks anda ka humanitaarabi vahendaja ordeni. Ta on kogunud Saksamaal ratastoole, voodipesu jm ning selle Eestis laiali jaganud. Sedasama on ta teinud oma poja poolt Rootsis kogutud abiga.
Kas Eestis on turvaline elada? «Arvan küll. Isegi Londonis Harolds’i ees pole nii palju turvamehi näha kui Eestis,» ütleb paruness.
Ja mis siin kõige enam meeldib? «Inimesed. Te olete skandinaavlaslikult tagasihoidlikud, aga kui te olete sõbrad, siis jäägitult. Saksamaal tehakse küll igal sammul musi-musi, aga see on pinnapealne sõprus.»
«Renate on väga abivalmis inimene, kel jätkub energiat vedada pensionäre oma autoga igale poole ja aidata teisi. Kuigi Renate ei räägi veel eesti keelt, saab ta sellest aru ja on Eesti ellu sisse elanud. Kõike siinset ta muidugi ei mõista, sest tema maailm, ka võimalused on olnud ja on teised.»
«Renate on alati valmis, rõõmus ja hakkamas. Ta on väga uudishimulik ja avatud inimene, kes veab ka teisi kaasa – teeb ühissõite ja vaatab, kus midagi kasulikku teha annab. Renate on Läänemaa omaks võtnud.»
«Renate ei unusta kellegi sünnipäeva ja teeb suuremate pidude puhul väga head itaalia magustoitu tiramisut, milles tema kasutab kama. Ta ei unusta ka ühtki Eesti Vabariigi tähtpäeva.»