Erna võitjad: paljaste kätega meid kinni ei püüa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Võidukad reservohvitserid: Alar Nigul, Tiit Riisalo, Raul Hindov ja Kaido Ruul tänavuse Erna retke finišis.

FOTO: Ivar Jõesaar

Raul Hindov on kunstnik, Kaido Ruul Hansapanga andmespetsialist, Tiit Riisalo Edelaraudtee arendusjuht ning Alar Nigul on lapsepuhkusel. Nelikut ühendab kaks võitu maailma ühel raskemal militaarvõistlusel, Erna retkel.

Erna retkel Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) esindanud mehed näevad välja tunduvalt nooremad, kui nad tegelikult on – kapteniauastmes Hindov on 38-, nooremleitnant Riisalo 40- ja aasta lõpus ohvitseriks saav reamees Nigul 41-aastane – see teeb neid pea kõige vanemateks Ernal osalejateks. Vaid leitnant Kaido Ruul on oma võistluskaaslastest kümmekond aastat noorem, 29-aastane.

«Me oleme kõik ikka päris tõsised harrastussportlased. Värskes õhus liikumine on meie elustiil,» paljastab nelikust jutukaim, Riisalo meeste noorusliku välimuse saladuse, mis on ilmselt üheks edu pandiks ka Erna retkel.

Kavalad nipid aitasid

Kuidas siiski suutsid neli eestlast paljude välisriikide eriüksuslaste ees võita kuus päeva kestva 150-kilomeetrise võistluse, mille jooksul tuli lisaks automaadile kaasas kanda umbes 15-kilost seljakotti, täita kontrollpunktides keerukaid ülesandeid ning end pidevalt varjata vaenlase rolli täitnud Scoutspataljoni sõdurite eest?

«Alati peab õnne olema, aga õnn soosib neid, kes oskavad õnne uksest sisse lasta,» selgitab nooremleitnant Riisalo.

Meeste sõnul oli nende üheks suureks trumbiks hea orienteerumisoskus – asi, mida paljud teised võistkonnad alahindasid. «Paljud võistkonnad loodavad peamiselt GPS-seadme

peale, aga meie kasutame Eesti kaitseväe tavalist mõõtkavaga 1:50 000 kaarti, kus on tunduvalt rohkem informatsiooni kui numbririda GPSi peal,» selgitas Riisalo.

Teise suure sõjakavalusena üritas nelik aega planeerida nii, et enne iga kontrollpunkti saaks kolm-neli tunnikest puhata, et siis värskena järjekordset ülesannet täitma minna. Erinevalt mitmetest teistest tiimidest, kes jõudsid kontrollpunktidesse keel vesti peal ja jalad järele lohisemas.

«Sa ei peagi võib-olla olema selle ülesande täitmisel tipptegija, aga see, kui oled puhanud, loob teatud eelise. Meie edu alus ongi stabiilsus, me ei võidagi alati neid jõu- ja osavusülesandeid. Neid tuleb lihtsalt teha ilma suuremate vigadeta,» rääkis Riisalo.

Samuti oleneb võistlusel üsna palju sellest, kuidas läheb 36 tundi kestva luureülesande täitmine ning selle kohta luureraporti kirjutamine. «Kui luure halvasti läheb, siis esikümnesse enam asja ei ole,» tõdes Alar Nigul.

Sarnaselt eelmise aastaga läks EROKi meeskonnal luureülesande täitmine suurepäraselt. Koguni nii hästi, et nooremleitnant Riisalo sai fotoaparaadi silma ette ühe Scoutspataljoni alasti võitleja, kelle järele nad luurasid.

Nalja sai retke ajal veel. Ühel ööl sattusid mehed taluhoovi läbides hiiglasliku, tagajalgadel, keti otsas rippuva valvekoera otsa, kes vihase haukumise asemel hoopis rõõmsalt saba liputas ja ühtegi piuksu ei teinud.

«Hakkasime mõtlema, et kuidas see võimalik on, ning jõudsime järeldusele, et tegemist on ilmselt vana metsavendade koera järeltulijaga. Loom tundis meid ilmselt lõhna järgi ära – kui metsavend tuleb hoovi peale, ei olegi mõtet peremeest äratada,» naljatas Riisalo.

Jalgu tuleb hoida

Lisaks õnnele ja oskustele peavad mehed ülitähtsaks jalgade hoidmist – asja, mis sai saatuslikuks paljudele võistkondadele, kellest osa tuli kuuepäevasele retkele väidetavalt vaid ühe paari sokkidega.

«Mina kasutan tavalisi villaseid sokke. Korraga panen jalga kaks paari sokke, et saabas ei hõõruks mitte vastu nahka, vaid vastu järgmist sokki,» selgitas Nigul.

Aga mis vägi üldse ajab mehi suvepalavaga metsa rassima? Tiit Riisalo meenutas, et talle andis tõuke Ernal osalemiseks ning EROKiga liitumiseks narkomaan, kes tema Kopli korteri uksest sisse üritas tungida. Toona suutis Riisalo päti küll ukse vahelt minema lüüa, kuid juhtum pani ta mõtlema.

«Mis oleks juhtunud, kui tal oleks olnud nuga või süstal? Ma oleksin seisnud seal nagu viimane jobu ja vaadanud,» usub Riisalo. «Rapsima oleksin hakanud, aga mul oleks puudunud enesekindlus iseenda ja oma lähedaste kaitseks välja astuda. Nüüd on mul see enesekindlus olemas,» selgitas Riisalo.

«Meie neljakesi Narva jõel rinnet muidugi ei hoia. Aga kui midagi peaks juhtuma, siis mind paljaste kätega ei püüaks. Seda nimetataksegi kaitsetahteks,» sedastas Riisalo.

Esikümme

1. Eesti Reservohvitseride Kogu

2. Kaitseliidu Tartu malev

3. Soome 2. meeskond

4. Politseiamet

5. Kaitseliidu Järva maleva 1. meeskond

6. Piirivalveamet

7. Viru üksik-jalaväepataljon

8. Kaitseliidu Tallinna malev

9. Pärnu üksik-jalaväepataljon

10. Soome 1. meeskond

Allikas: Erna Selts

    Tagasi üles