Enne Teist maailmasõda meenutas Aegna saar iseseisvat saareriiki

Sõjaeelsel Aegnal kihas vilgas seltsielu, näiteks Aegna Naisselts korraldas mitmesuguseid kursusi. 1939. aastal tehtud ülesvõttel on prouad kogunenud küpsetamiskursusele.

FOTO: Erakogu

Aegna komandantuur oli Eesti Vabariigi algusaastail riigi suurim merekindlus, kus teenis ligikaudu pool merekindluste isikkoosseisust.

1922. aastal asustati Aegna kalurid ümber lähedalasuvale Kräsuli saarele ja Viimsi poolsaarele ning kogu 292 hektari suurune Aegna saar kuulutati merekindluse territooriumiks. Elanikest vabanenud majad remonditi ja anti ohvitseridele ning üleajateenijatele korteriteks. 1923. aastal, kui enamik Aegna elanikke saarelt lahkus, demonteeriti ka saare kabel, mis ehitati üles Viimsi poolsaarel vendade Lambotite krundil.

Oma suurekaliibriliste kahurite tõttu oli Aegna komandantuur Eestis ainulaadne. Suurtükipatareide juhtimiseks kasutati palju tundlikke seadmeid, mille hooldamine ja järelevalve nõudis spetsiifilisi oskusi ning komandantuur omandas iga aastaga üha enam tehnilise väeosa ilmet.

Eraldatus sundis tegutsema

Olulist rolli mängis saare eraldatus. See nõudis sõdureilt tegelemist mitmete kõrvalharudega, millega mandril asunud väeosad kokku ei puutunud: Aegna komandantuur pidi hooldama elektrijõujaama ja raudteed, hoolitsema pesupesemise ja leivaküpsetamise ning paljude muude sääraste toimingute eest.

Tihtipeale takistas ilm toidumoona saarele toimetamist, seepärast muretses komandantuur kümme lüpsilehma ja kümme siga, ka hakati saarel leiba küpsetama. Aegna elaniku Eve Mandri mälestuste järgi kaalusid leivapätsid 3-4 kilo, need olnud krõbeda koorega ja imemaitsvad.

Komandantuuri leivaahju ja selles küpsenud leiva oivalist mekki mäletasid paljud teisedki kunagised saareelanikud ja seal teeninud sõdurid veel pool sajandit hiljemgi. Arhiiviandmed lisavad, et näiteks 1919. aasta augustis küpsetati selles ahjus 147 puuda ja 26 naela leiba ning 161 puuda nisujahust leiba (1 puud = 16.384 kilo, 1 nael = 0,4095 kilo – toim).

Loomi toitsid ja hooldasid ajateenijad. Eraisikutest olid saarel pagar oma naisega ja kingsepp-rätsep, kes parandas sõdurite jalatseid ja riideid.

Siiski polnud saar eraisikutele täiesti suletud: huvilised pääsesid sinna kas merekindluste ülema loaga või saarele tehtavatel väljasõitudel osaledes.

Laevad tõid uudiseid

Näiteks 17. juulil 1921. aastal väljusid Tallinna sadamast elevaatori juurest Aegnale laevad Neeme, Mereküla ja Sakala, pardal saarega tutvuda soovijad. Aegnal tervitas neid mereväeorkester, külalised lõid saare rohelisel murul tantsu ja imetlesid õhtupimeduses ilutulestikku. Tagasi Tallinna jõuti hilisõhtul.

Elu Aegnal oli omapärane, eriti talvel, kui mandrilepääs oli raske. Käredad külmad tõmbasid merele lühikese ajaga kõva jääkatte, Tallinna ja Aegna vahet sõitvad laevad sõitsid jääpiirini ning sealt tuli reisijail jalgsi edasi minna.

Tihti võis merel näha kummalist vaatepilti: kui laevale vastuläinud märkasid, et laev ei peatu, vaid läbi jää edasi rühib, jalutasid vastutulnud laeva kõrval saare poole tagasi, kuni aina paksem jääkiht aluse peatuma sundis.

Need haruldased laevasõidud sünnitasid teatud elevust: saarerahvas sai laevalolijailt kuulda linnauudiseid ja tihti koguni ajalehti.

1926. aasta sügisel hakkas Aegnal tööle algkool, koolipinki istus tosin last. Kool asus ambulantsiga ühes majas: hoone ühest otsast sai koolituppa, teisest ambulantsi. Samas majas oli ka õpetaja korter.

Aegna kooli esimene õpetaja oli Julius Osvet, keda kunagised õpilased mäletavad tasakaaluka mehena. 1934. aastal tuli õpetajaks Julie Palm. Ungrust pärit Palm viis õpilased 1934. aastal esimesele laste- ja koolinoorte laulu- ja tantsupeole.

Et Aegna saare lapsed ei saanud Tallinnas koolis käia – neil polnuks suures linnas kusagil ööd olla ja ka tormised ilmad võinuks koolitee raskeks teha –, tegi sõjaminister Paul Lill 29. detsembril 1937. aastal valitsusele ettepaneku, et riik maksaks kinni Aegna algkooli üürikulud, kütte ja valgustuse.

5. jaanuaril 1938. aastal otsustaski valitsus anda Aegna koolile tasuta kasutamiseks riigile kuuluvates hoonetes kooliruumideks kuni 30 ja õpetaja eluruumideks kuni 50 ruutmeetrit põrandapinda. Kütte- ja valgustuskulud maksis kinni sõjaministeerium.

1940. aastal hilissuvel, kui Eesti sõjaväelased kibekiiresti saarelt lahkusid, likvideeriti ka Aegna algkool.

Pärast mere kinnikülmumist olid ilmad enamasti üsna vaiksed, seetõttu püsis jääkate terve ja sile ning sobis suurepäraselt uisuväljaks. Sõdurid ei jätnud seda võimalust kasutamata, mõned üksikud entusiastid katsetasid ka jääpurjetamist.

Kenaks traditsiooniks kujunes kaitseväelaste ja nende perekondade ühine jõulupidu teisel jõulupühal. Väeosa ülem pidas meeldiva päevakohase kõne, misjärel orkester esitas kristlikku muusikat.

Lapsed olid alati elevil, kui jõuluvana kingitustega tuli. Need mudilased, kes hiilgasid teadmistega, said jõuluvanalt lisakinke. Traditsiooniks kujunes ka ohvitserkonna koosviibimine viimasel jõulupühal. Suuremad üritused nagu jõulupeod ja aastapäevaüritused peeti kasarmute suures söögisaalis, väiksemad kasiinos ehk ohvitseride majas.

Talvekuudel näidati sõduritele kord nädalas kino ja peeti loenguid. Väeosal oli ka raamatukogu, milles 1924. aastal loendati 2242 köidet. Raamatuid laenutas Maret Lango, kes andis koolis ka käsitöötunde. Need, kes kirjasõnast suuremat ei hoolinud, võisid meelt lahutada kasiinos, mis asus raamatukogu naabruses.

Aegnal olid ka võrkpalliplatsid ja koguni tenniseväljakud, tihti peeti jalgpallivõistlusi. Vutiplatsil korraldati vabariigi aastapäevadel sõjaväeparaade, mida tihti külastasid ka kõrged sõjaväelased, sealhulgas kindral Johan Laidoner.

Sporti tehti kõvasti

Jaanituld tehti saare idaosas, 23. ja 24. juunil peeti seal ka suuri vabaõhupidusid, kus musitseeris sõjaväelaste puhkpilliorkester. Kõrge posti otsas leekis tõrvatünn, suur lõke lõõmas selle kõrval. Lauldi-tantsiti ja mängiti, kuni suur valge väljas.

Tihti korraldati Aegnal spordivõistlusi, saarel teeninud sõdurid osalesid ka Tallinna garnisoni ja mereväe korraldatud võistlustel ning kaasa löödi ka üleriiklikel mõõduvõttudel.

Näiteks peeti 1939. aasta juulis Aegna komandantuuri ja sidepataljoni allohvitseride vahel laskevõistlus Theodor Grühni rändauhinnale. Jõuproovis jäi peale komandantuuri 12-liikmeline võistkond. Võistluste sangariks tõusis V. Eglon, kes tulistas väiksekaliibrilisest püssist põlvelt 100, püstiasendis 95 ja lamades 99 silma.

Tagasi üles