Andrus Kaseoru (32) välimus ei reeda millegagi nõrkust lasteporno vastu. Pigem võiks arvata, et tugeva kondiga Tallinna ehitaja Kaseorg maandab end sporti tehes, kui et istub arvutis ja naudib laste kallal toime pandud seksuaalkuritegusid.
Tellijale
Lasteporno – mõne mehe räige harrastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi leidis politsei Kaseoru sülearvutist tuhandeid foto- ja videofaile, mis kujutavad lapsi. Neist 3000 peal olid ringkonnaprokurör Saskia Kase sõnul erootilistes poosides alla 14-aastased lapsed, samuti kuni 18-aastastest tehtud pornomaterjal. Kaseorg oli neid kogunud ja oma arvutis hoidnud 2007. aasta augustist kuni 31. jaanuarini 2009, mil politsei tema hobile lõpu tegi.
Postimehe küsimusele, miks ta sellist kuritegelikku kraami kogus, Kaseorg ei vastanud. Küsis hoopis vastu, miks temast kirjutatakse, miks teda pildistatakse ja kellele seda vaja on. Prokurör Kase sõnul tunnistas Kaseorg, et kogus lastepornot enda tarbeks, uskudes seejuures, et tema ei tee mitte kellelegi liiga, kui seda vaatab.
Mitme näoga mehed
«Nii väidavad pea kõik pedofiilid,» lausus Kask. «Esmapilgul näib lasteporno kogumine ja hoidmine ehk tõesti süütu tegevusena, mis ei kahjusta kedagi ega tee kellelegi haiget.
Tegelikult on see raske kuritegu, sest pildid on ju lihast ja luust lastest, kelle kallal on toime pandud reaalsed seksuaalkuriteod.»
Kask nentis, et Eesti lapsi Kaseoru arhiivis polnud. Nagu ei olnud neid ka Toomas Kupitsa (58) enam kui 25 000 lastepornopildil, mida too pedofiil hoidis kodus 116s värviliste kaantega mapis. Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Lea Pähkli sõnul printis Kupits kõik need pildid välja oma töökohas. Vahele jäi ta aga sellepärast, et osa tema piltidest leiti prügimäelt, kusjuures need olid Kupitsa töökoha blanketil.
Prokurör Pähkli väitel on võimatu maalida koondportreed Eestimaa pinnal elavatest mitme näoga meestest ehk nn passiivsetest pedofiilidest, kelle harrastus on otsida internetist lastest tehtud erootilisi ja pornograafilisi pilte.
«Lastepornohuviliste seas on igas vanuses inimesi, on vallalisi ja abielumehi, isasid ja vanaisasid,» rääkis Pähkel. Enamik neist ei ole prokuröri sõnul ise lastest pilte teinud ega lapsi rünnanud.
Passiivsed pedofiilid eelistavad Pähkli sõnul vaadata fotosid ja videoid alla seitsmeaastastest lastest – eriti kahe-kolmeaastastest, kuid isegi imikutest. Ja nimelt sellist pornot, kus laps on seksuaalvahekorras täisealise mehega.
«Samas pole lasteporno vaatamine karistatav, küll aga selle hoidmine. Kusjuures oluline pole, kas see on tallel arvutis, muudel andmekandjatel või lauasahtlis,» nentis Pähkel.
Pähkli sõnul on nad leidnud ka fotosid, kus ohvreiks on Eesti lapsed, kusjuures need fotod on teinud Eesti mehed, kes on neid lapsi ka ise ära kasutanud.
«Neid pilte ei ole nad kellegagi vahetanud ega kellelegi edasi andnud, need on nagu nende trofeed,» kirjeldas Pähkel.
Trofeefotode kogujad
Üks trofeefotode ja filmide tegija ja koguja oli näiteks pedofiil Arne Rand (59), kes vägistas viit alaealist tüdrukut ning kasutas oma pornofilmide «diivadena» kahe-, nelja- ja üheksa-aastasi lapsi.
Rand tegi lastepornot põhiliselt oma kodus, kus vajalik tehnika oli paigaldatud voodi otstesse. Vähemalt korra filmis ta pornograafilist materjali ka vabas looduses. Nüüd kannab Rand kümneaastast vanglakaristust.
Üks pornograafia ja erootika piiritlemise kriteeriume seisneb Pähkli väitel selles, et esimesel juhul kujutatakse üksnes seksuaaltoimingut, seostamata seda muude elunähtustega.
«Teose hindamine erootilise või pornograafilisena on õigusliku tunnuse tuvastamine, mis kuulub eelkõige kohtu pädevusse,» nentis Pähkel.