Kuigi Nõmme Jazz toimub Tallinnas, on tegemist justkui väikelinna festivaliga - hubane ja esinejad on käeulatuses. Ivo Heinloo saab korraldaja Toivo Undilt teada nii mõnegi olulise detaili.
Toivo Unt: Nõmme Jazzist tuleb pianistide paraad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontrabassist Toivo Unt on juba aastakümneid Eesti dässi arengusse aktiivselt panustanud. Praegu on tema jaoks aktuaalne järjekorras üheksanda Nõmme Jazzi festivali korraldamine. 24.27. oktoobrini toimuva festivali eel Eesti ühel hinnatumal dässmuusikul, kes igapäevast leiba teenib Estonia teatri orkestris, hingetõmbamiseks suurt aega ei jää.
«Kes ütles, et ühe väikese festivali korraldamine on lihtne! Nõmme Jazz see tähendab mustmiljon pisiasja!» alustab Toivo Unt jutuajamist, milles ta räägib eelseisvast Nõmme Jazzist, aga ka festivalitegemise rõõmudest ja muredest laiemas plaanis.
Millised on sellise festivali korraldamisel kõige suuremad raskused?
Olen hulk aega kõrvalt vaadanud nii suuri kui väikesi festivale. Nõmme Jazz on väike festival. Väikese festivali raskused on eelkõige muidugi majanduslikud. Näiteks Jazzkaarest on kujunenud omaette kaubamärk, aga mõnd vähemtuntud festivali on rahajagajate seas hulga raskem tutvustada. Teiseks, väikesest festivalist ei ole mõtet teha suure festivali koopiat, seega tuleb leida midagi, mis teistel festivalidel puudub. Väikesele festivalile on alati keerulisem ka reklaami teha.
Missuguseid festivale muusikud ise eelistavad?
Paljudele muusikutele on prestiisem mängida mõnel suurel festivalil, kus on samas ka suurem oht jääda märkamatuks. Väikese festivali eelis seisneb selles, et kõik artistid on nähtaval ja igaüks neist kullatera väärtusega. Suurel festivalil jääb artist publikule alati veidi abstraktseks, alati säilib mingi distants.
Kui suur korraldav tiim teil on?
Tuumikuks on tegelikult ainult kaks inimest. Mina panen kokku festivali kunstilise poole, aga põhiline inimene, kes tegelikult projekti juhib, on Jaanika Ventsel. Viimaste aastatega oleme kogunud enda ümber veel mõningaid huvilisi.
Kuidas teile tundub, kas samal ajal tegevmuusik olla ja festivali korraldada pole konfliktsituatsioon?
Loomulikult on festivali korraldamine ja muusikaline loometöö kaks eri maailma. Mina kui korraldaja saan enne festivali sadu telefonikõnesid, millest võib-olla mitte ükski ei puuduta otseselt muusikalisi küsimusi. Aga ma ei kujutaks ette ka seda, et dässifestivali korraldab inimene, kes ei ole üldse muusikaga seotud. Olen ikka üritanud oma koormust muusikuna festivali ajal vähendada, aga viimasel ajal ei ole see eriti õnnestunud.
Nagu ma aru saan, on teil Nõmmega eriline side?
Jah. Kui ma hakkasin Nõmmel festivali tegema, siis eelkõige köitis mind just koht. Olen siin sündinud ja kasvanud ning leian, et Nõmme on tõesti eriline paik oma ääretult huvitava ajalooga.
Mind paelusid võimalused, mida Nõmme keskus infrastruktuurilt pakub ja milles siiamaani on veel väga palju kasutamata potentsiaali. Nõmmel on mitmeid fantastilisi esinemispaiku, siin on palju muusikahuvilisi inimesi.
Ka edaspidi ei tahaks festivaliga kuidagi välja minna Nõmme piiridest, sest ühe festivali puhul on toimumiskoht toimumisaja kõrval väga tähtis.
Nõmme Jazzi juurde on kuulunud lahutamatult ka noorte dässlauljate konkurss, mis tänavu toimus kevadel. Rääkige pisut sellest.
Lauljate konkursist rääkides peab alustama pisut kaugemalt. Mis dässi puudutab, siis minu põlvkond elas teatavasti suhteliselt suures informatsiooninäljas. Vahel saime mõne vinüülplaadi ning lindistasime Ameerika Hääle dässisaateid, mille järgi lugusid õppisime. Raadiost sai natuke kuulata ka Soome dässi, mis on siiamaani väga heal tasemel.
Kui saime okupatsiooniaja lõpus välismaa festivalidele, siis seal mingite sidemete loomine ei tulnud poliitilise olukorra tõttu algul kõne allagi. Minu tollal suurim unistus oli pääseda mängima Pori Jazzi sugusele tippfestivalile, mida olin vaid televiisori vahendusel näinud. Ja kui see unistus lõpuks täitus, tundsin, et minu kohus on aidata endast nooremaid muusikuid.
Meie põlvkonnal ei olnud võimalust ennast kusagil laiemas plaanis tõestada, praegu on noortel need võimalused olemas. Tean omast käest, et noortele on paratamatult vaja pisut proteeerimist. Andekaid noori tuleb aidata, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka konkreetselt tegudega.
Tõuke sellise konkursi tegemiseks andis mulle analoogne Lady Summertime Soomes. Lauljate konkursi üriisse olen siiamaani kutsunud ainult neid inimesi, kellest on noortele artistidele kasu, st peamiselt festivalikorraldajaid, kelle võimuses on pakkuda noortele võimalust oma festivalidel esineda.
Nii ei olegi sel konkursil rahalist auhinda. Nõmme Jazzi konkursi võitjaid oleme saatnud näiteks Pori Jazzile, kus osalemine on ühele noorele muusikule hindamatuks kogemuseks. Alati on võimalus jääda kellelegi silma ja panna tõeline alus oma edasisele karjäärile. Nii et Nõmme Jazzi noorte muusikute konkursi missioon on eelkõige anda osalistele võimalus või tõuge, mitte rahas mõõdetav preemia, millega neil pikemas perspektiivis poleks niikuinii midagi peale hakata.
Kontsertide ja konkursside kõrval ei kujutaks Nõmme Jazzi ette ka ilma traditsiooniliste jämmideta.
Mulle on jämmsessioonid festivali väga oluline osa. Muusikule on tähtis, et ta kogu aeg edasi areneks ja kontakte looks. Ma tean väga paljusid jämme, millest on sündinud maailmakuulsaid koosseise. Mida suurem kogemus on noortel muusikutel, seda suuremad on ka nende edaspidised võimalused.
Tulevad eesti muusikud üldiselt hea meelega jämmima?
Mitte alati. Jämmsessioon ei ole tasustatav, mistõttu eelistavad nii mõnedki muusikud esinemisi jämmidele. Tegelikult on see raha, mille muusik saab ühe õhtu esinemise eest, köömes võrreldes kogemusega, mille ta saaks jämmsessioonilt. Kellelegi ei ole garanteeritud, et jämmsessioonil osalemine millegi suureni välja viib, aga võimalus on olemas.
Eelmisel aastal kirjutas Postimees Nõmme Jazzi eel, et Toivo Undi unistuseks lähemas plaanis on meelitada Eestisse töötuba juhatama Joe Lovano. Tema on nüüd Eestis ära käinud. Kellel maailmakuulsatest artistidest te järgmisena silma peal hoiate ja Eestisse tahaksite tuua?
Endiselt on sihikule võetud kuulus dässpianist ja -teoreetik, paljude raamatute autor Kenny Werner.
Ja ehk õnnestub ühel päeval siia esinema kutsuda ka kitarrist George Benson, kellega ma kohtusin 2001. aastal Ühendriikides. Tema vääriks muidugi juba palju suuremat auditooriumi.
Nõmme Jazz 2007
24.27. oktoobrini
Peasündmus on loomulikult lätlaste suurnimi Raimonds Pauls, keda peaksid teadma paljud eestlased. Tegelikult ei ole ta sugugi vaid «punaste rooside mees». Paulsi huvi on klassika ja däss. Just seda ta Tallinnas mängibki Bachi muusika dässitöötlusi.
Korraldaja Toivo Unt kiidab veel ameerika kitarristi Tim Millerit. Tuntud kvaliteet on Soomes elav venelane Vjateslav Novikov, kes rahvusvaheliselt tuntud klassikapianistina on ka suurepärane improviseerija.
Omanäoline pianist on ka itaallane Roberto Magris, kes käis siin 1999. aasta Jazzkaarel. Koos temaga musitseerivad Toivo Unt ise ja nimekas lätlane Maris Briezkalns.
Ja üks hea pianist veel. Iisraelis elav Leonid Ptashka on särav virtuoos ja samas köitev meelelahutaja.