Poska tänava majad pakatavad kultuuriloost

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Weizenbergi ja tollal Leineri tänava nime kandnud nüüdse Poska tänava nurk 1967. aastal. Sealsamas tänavate ristumiskohas asus legendaarne kohvik Roheline Konn.
Weizenbergi ja tollal Leineri tänava nime kandnud nüüdse Poska tänava nurk 1967. aastal. Sealsamas tänavate ristumiskohas asus legendaarne kohvik Roheline Konn. Foto: Erakogu

Praegune Poska tänav oli sümboolseks piiriks Kadrioru lossiansambli ja pargi ning elurajooni vahel. Paraku kehtib see piir ka tänapäeval ning seisneb avaldatud materjalide erinevas mahus. Kadrioru lossi ja pargi kohta on tõesti hoitud ja säilitatud rohkelt allikmaterjali

Seejuures on põhjalik materjal ka Kadrioru elurajooni kohta, kuid eri põhjustel siiani jäänud trükis avaldamata. Kuna käesoleva artikli autoril on kavas lähitulevikus avaldada raamat Poska tänava ajaloost, siis tutvustan põgusalt selle tänava rikkalikku kultuurilugu.

Alustades Poska ja Vilmsi tänava nurgalt, meenutaks, et Poska (tollal Liiva) 6 asus 14. aprillist 1918 kuni 21. juulini 1923 Tallinna linna 21. algkool. Seejärel tegutses samas majas 1. oktoobrist 1923 kuni 31. detsembrini 1924 Tallinna Merekool ning 1925. aastast jätkas seal linna väikelasteaed.

Tallinna Merekool asutati 1919. aastal laevanduse seltsi algatusel. Just Poska 6 tegutsemise ajal laiendati oluliselt merekooli ja selles avati lisaks varem tegutsenud ettevalmistusklassile veel I, II ja III klass.

Kooli lõpetanud said lähi- ja kaugsõidutüürimehe ning kaugsõidukapteni paberid. Selle kooli lõpetanud meremehed moodustasid meie laevajuhtide tuumiku ning paljud, keda sõda paiskas kaugetesse maadesse, suutsid ka võõrsil omal alal edukalt läbi lüüa.

Tuntud elanikud

Poska 6a korteris 3 elas 1930. aastate teisel poolel silmapaistev ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman. Ta sündis 1888. aastal Krimmis. 1912. aastal lõpetas Laaman Peterburi ülikooli õigusteaduskonna.

1919. aastal oli Laaman Pariisi rahukonverentsi Eesti delegatsiooni ajakirjandussekretär. 1919–1920 töötas ta Eesti saatkonna pressiatašeena Londonis. 1920–1923 töötas ta Eesti välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhatajana, 1923–1938 Vaba Maa peatoimetajana, 1938–1939 Rahvalehe peatoimetaja ning 1939–1940 juunini oli ta Eesti saatkonna pressiatašee Moskvas.

Laaman oli oma aja silmapaistvamaid publitsiste. Ta on uurinud Eesti omariikluse teket. Juba vahetult pärast Vabadussõda, 1920. aastal avaldas Laaman sisuka ja objektiivse raamatu «Eesti lahkumine Vene riigist». 1934. aastal ilmus analüütiline ülevaade «Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid a 1917–1934», 1936–1938 ilmus «Eesti iseseisvuse sünd».

Laaman oli abielus Jaan Poska tütre Tatjana Poska-Laamaniga. Sorbonne’i ülikooli lõpetanud Poska-Laaman oli Eesti Emadekaitse Ühingu esimees. Varsti pärast Eesti okupeerimist Laaman arreteeriti ning ta hukati 1. septembril 1941 Kirovi vangilaagris.

Laamani abikaasa ja tütred pidid Nõukogude repressioonide kartusel 1944. aastal lahkuma Rootsi. Vanem tütar Ilona Laaman on avaldanud mitmeid luulekogusid, kirjutanud novelle ning tõlkinud eesti kirjandust rootsi keelde.

Inimesi mitmelt alalt

Korteris 4 elas 1930. aastate lõpus ja 1940. aastate algul riigikohtunik Timotheus Grün-thal. Ta oli Saare maavalitsuse ülem 1918–1920, ajalehe Meie Maa asutaja Kuressaares 1919. aastal. 1940. aastal oli ta riigikohtu tsiviilosakonna esimees.

Grünthal oli seaduste tutvustamisel viljakas, avaldades peaaegu igas Õiguse numbris asjakohaseid artikleid. Grünthal oli 1919. aastast abielus Jaan Poska tütre Veera Poskaga. Nemadki olid sunnitud 1944. aastal repressioonide kartuses Eestist lahkuma.

Korteris 9 elas 1964. aastast arhitekt Vivian Lukk. Ta lõpetas 1951. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ning töötas seejärel 1978. aastani Eesti Projektis. Tema projekti järgi on valminud näiteks suvelaager Narva-Jõesuus, hotell Narvas, Tallinna kaubamaja juurdeehitus (1973), Mustamäe VIII mikrorajooni keskus (koos Tiiu Argusega) ning huvikeskus Kullo (1977).

Poska 8 maja on tuntud eelkõige silmapaistva riigitegelase Jaan Poska kauaaegse elukohana. Pärast tema surma asus selles majas hiljemalt 1920. aastate lõpust kuni 1930. aastate keskpaigani Itaalia saatkond. Samas oli ka Itaalia saatkonna kantselei ning majas olid ka Itaalia saadikute korterid. Hiljem kolis saatkond Pärnu mnt 76 majja.

1930. aastate teisel läks hoone Eesti Naisliidu omandusse. Suuremas majas oli esimesel korrusel kaks korterit (14 elutuba), mida kasutati Eesti Naisliidu tütarlaste internaadina. Väiksemas majas asus esimesel korrusel ladu ning pööningu korrusel oli kaks korterit.

Poska 8 lugu ei ole lõppenud. Peagi lõppevate restaureerimistööde järel hakkavad seal taas toimuma kultuuriüritused.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles