Kirglik unistaja

FOTO: Liis Treimann

Teatrilavalt minema lipsanud näitlejat Maria Soometsa iseloomustab jäägitu andumus. Kirglikult võtab ta käsile nii seenepiruka küpsetamise, autorehvide vahetamise kui ka venelannast medõe kehastamise uues teleseriaalis.

Ta on särtsakas ja särasilmne, aga samas on temas ka vaevu hoomatav traagika ja sügavus, ütleb palju Ugalas käinud sõbranna, kui pinnin talt Maria Soometsa (28) kohta. Lapsed, kes tunnevad noort näitlejat hoopis telerist «Buratino tegutseb jälle» Malviinana ja «Saame kokku Tomi juures» Annina, kinnitavad aga kui ühest suust, et Maria on väga ilus.

Maria ongi nagu armsus ise. Lühikeste mustade juuste, klaari jume ja punaseks toonitud huultega mõjub ta justkui elusuuruses nukk. Ent mingil kummalisel moel mahuvad tema silmadesse ühel ajal rõõm, nukrus ja tagasihoidlikkus. «Olen enda peale kohe pahane,» lausub ta, olles kohtumisele veidi hilinenud.

Sellest sügisest on Maria vabakutseline, ja selle staatusega rahul. Viis aastat Viljandis Ugala teatrimajas sai otsa. Marial on kaks varianti, kuidas oma otsust põhjendada. «Hästi lihtne ja eluline põhjus on see, et olen istunud viis aastat järjest viis korda nädalas iga ilmaga autorooli ja sõitnud Tallinna ja Viljandi vahet. Mu kodu ja pere on Tallinnas. Ma ei jaksanud enam. Keerulisem ja isiklikum põhjus on aga see, et hakkasin endalt küsima, miks ma üldse Ugalas olen. Kas see on teatrile oluline? Mulle oluline? Kas vaimustun rollidest, mis mulle satuvad? Küsisin nii pikalt, et sain ühel hetkel vastuse. Teatrit kritiseerimata tundsin, et minu koht ei ole enam seal,» mõtiskleb Maria. Noor naine annab endale aru, et ilmselt on seis ajutine, sest igatsus kuuluda mõne teatri juurde on temas liiga tugev. Kuigi Maria käib kevadeni Viljandis tükke mängimas ja armsaid ugalalasi vaatamas, on ta oma tegemistes endisest vabam. Mis sest, et aega napib praegugi.

Teatrist lahkumine

lõi Maria mõttemaailma avali. Selle asemel et tekitada endale ebakindla oleku pärast paanikat ja jääda norutama, tegi ta näiteks teoks ammuse unistuse – läks trenni. Spordiklubi on Maria teeninud truult juba kolm kuud. Ta harrastab body balance’i, joogat, tantsulist aeroobikat ja ujumist ning tunneb end taas oma kehas mugavalt. Tänu liigutamisele kadusid isegi peavaluhood, mis Mariat lapsest saati vaevanud. «Olen veel ülikirglik rulluisutaja ja suusataja. Kiirused meeldivad mulle. Välja arvatud lendamine. Seda ma kardan,» poetab Maria. Ta leiab, et ei suuda asju enese jaoks kinnistada. Pigem ajendab teda kulgemine. «Hämmastun, kui kiiresti võib minu kinnisidee muutuda millekski, mille üle muigan,» tunnistab ta.

End kogumas käib Maria Haanjamaal keset kõige ilusamat loodust, kuhu soetas koos Võrumaalt pärit elukaaslase Steveniga talu. See, mida Maria kutsub taluks, on tegelikult vanast palktalumajast ümber ehitatud suvila valge

laudise, sauna, suure tiigi ja grillmajakesega. Esimesel aastal istus Maria tiigi ehk konnajärve ääres, vaatas kitsi, jänest ja talle järele jooksvat rebast ning imestas, et see kõik on tema oma. Nüüd tunneb ta majapidamise eest vastutust. «Ühel pool karjatab naaber lambaid. Teisel pool on lihaveised. Ööbik on mul siinsamas põõsas ja kägu seal. Täielik loomaaed,» naerab ta.

Maria on küll pealinna tüdruk, ent veetnud suved Raplamaal isa suguvõsa kodutalus ja Karksi-Nuias. Tänu sellele on maasikate rohimine ja porgandite harvendamine talle iseenesestmõistetav. «Mul on palju vanaaegseid slaide, kus istun korvikesega mustsõstrapõõsas,» tähendab Maria. Praegugi on ta kirglik moosikeetja, marjul- ja seenelkäija. Sel suvel-sügisel muudkui soolas ja marineeris. Tema edukaim firmaroog on just seenepirukas.

Söögitegemine

ja söögi serveerimine on Maria suur kirg. Tema Rapla vanaema oli kunagi kokanduse- ja käsitööõpetaja ja suurepärane kokk. Eri maitseid ja toidukultuure on kogunud Maria peamiselt koolitüdrukuna Ellerheinas laulmise ajal, mil võistlussõidud viisid Ameerikast Jaapanini.

Maria sõnul on ta inimeste usku. Seepärast hoiab ta omakseid hoolega. Ta mäletab paljusid perekondlikke metsas- ja matkalkäike ning suviseid süstasõite mööda Eestimaa jõgesid. Maria isa on elektriinsener ja emagi inseneriharidusega, kuid töötas vahepeal medõena. «Tunnen ema puhul alati, et ta võiks teha hoopis midagi muud, kui praegu teeb. Ta on hästi hea suhtleja. Temalt olen saanud ka oma kunstigeeni,» jutustab Maria, kelle püüd filigraansuse ja täiuslikkuse poole sai alguse samuti kodust. «Vanematel olid suured joonestuslauad, suur karp eri jämeduse, tooni ja tugevusega harilikke pliiatseid ning suured joonlauad leppemärkidega. Mul olid ka omad joonestused. Ülima täpsusega tegin nende plaanide järgi maju. Ise ei osanud veel kirjutadagi.» Puhtust ja täpsust nõuab ta endalt ka kõiges muus. «Ükskõik kui kaua asi aegu võtab, aga et ma pärast ei peaks vaatama kõverat joont, mustust või liimijärge,» on Maria vankumatu. Täiesti põlema läheb ta aga käsitsi kirjutamise peale. Suletöö võtab ette muu hulgas rollideks valmistudes, sest see aitab mõtteid koondada. Pühendumisele ja süvitsi minekule kaldub ka Mariast neli aastat vanem vend Simmo, kes on õppinud pangandust ja ärindust, kuid tegelenud veel turismi, trükinduse, käsitöö, Kalevipoja kuju väljatöötamise ja vanade majade restaureerimisega. «Simmol on kaks last ja imearmas koer. Alaska malamuut – selline helesiniste silmadega laika, nagu filmides näeb. Olen venna peale hästi kade,» itsitab õde.

Väiksena unistas

Maria õpetajaametist, kuid pärast keskkooli õppis aasta hoopis ärijuhtimist. «Ilmselt oleksin väga edukas bisnisnaine, aga teater on mulle kordi südamelähedasem,» nendib ta. Maria imestab siiani, et ta lavakunstikooli sisse sai, sest tal polnud enda meelest selleks vajalikke eeldusi. Proovima läks aga seetõttu, et Elmo Nüganen võttis vastu kursuse. «Mida kaugemale eksamitel jõudsin, seda rohkem olin hämmingus. See, mis seal toimus, oli mulle emotsionaalselt raske. Alles kooli keskel jõudis minuni arusaam, millega tegelen.»

Teatrijutud sütitavad Marias erilise tulukese. «Ma armastan väga teatrit ja ma armastan väga teatris käia. Kui tänulik olen ma siis, kui lavastus mind puudutab. Mulle meeldib väga naerda, mulle meeldib väga nutta teatris. Mulle meeldib kõige traditsioonilisem teater, kui see on hästi tehtud. Mulle meeldib kõige uuenduslikum teater, kui see on hästi tehtud. Armsad on mulle Von Krahli lavastused ja NO teater. Samamoodi linnateatri lavastused, mis on kõige paremas mõttes kõige psühholoogilisemad, kõige paremini viimistletud.» Marias peitub ka väikene lavastajapisik, mis sai alguse Nüganeni käe all õppides ja kõiki tema etendusi vaatamas käies. «Aga praegu ma vaatan ja mõtlen,» kostab naine.

Detsembris

peaks ekraanile jõudma kiirabibrigaadist rääkiv seriaal «Brigaad 3», kus Maria kehastab venelannast medõde Irat. «Uus roll on väga huvitav. Iral on terav keel ja ta otsib suurt armastust,» avaldab Maria. Teistes peaosades astuvad üles Jan Uuspõld arstina ja Margus Prangel autojuhi-parameedikuna. Pikemas plaanis on tulemas veel ka üks noortele mõeldud uuenduslik telesaade, mida Maria juhtima soostus.

Televisioonis tunneb Maria end üha paremini. Piiride kompamine pakub talle turvalise teatri kõrval pinget. «Tele on koht, kuhu hommikul lähen ega tea, millise tundega õhtul tulen. Iga kolmas päev on väljakutse,» ütleb Maria.

Ta usub, et lapsed andestavad uued rollid kiirelt. «Malviina ja Annina olen oma missiooni osaliselt täitnud. Saame iga päev laste käest hunnikute kaupa kirju ja joonistusi. Unistan, et saan kunagi katta laste joonistustega oma talu pööninguseinad,» õhkab ta.

Marial endal lapsi ei ole, kuid ta ootab neid huviga. «Muidugi on lapsesaamine lähema aja plaanis. Eks Tallinna tulek oli sellega seotud,» tunnistab Maria. Tarkvarainsenerist elukaaslase Steveniga kohtus ta kahe ja poole aasta eest Raekoja platsil kella all. «Meie emad on väga head sõbrannad. Nad arvasid, et võiksime sobida. Meilisime juba teineteisele, et meid üritatakse paari panna. Kuidagi väga ilusti läks… Steven tuleb teistsugusest keskkonnast. Ei usu, et oleksime võinud muidu kohtuda,» juurdleb Maria. Noorte Kalamaja korteris lõhkus meespool kõik nulliks maha ja vuntsis siis elamise uuesti üles. Nüüd on käsil jõudumööda kujundamine. Parasjagu nuputab Steven, kuidas ehitada riiulit, kuhu mahuks ära Maria sadakond kokaraamatut. Mitte et naine nende järgi väga süüa teeks, aga kaanest kaaneni loeb läbi küll.

Veel on Maria südames ruumi muusikale. Ta laulab endanimelises bändis, mida teeb koos kahe elukutselise muusiku ja ühe pillihäälestajaga. Avalikke kontserte pole nad andnud ja enesele reklaami ei tee, aga kui keegi on haisu ninna saanud ja tellitakse, lähevad hää meelega kohale. «Teeme natuke tuntumaid ja vähem tuntumaid eesti lugusid oma äranägemise järgi. Paar omasättelist lugu on ka tulnud, läheme neid lindistama ja jõulude paiku saab meid televisioonis näha,» räägib Maria.

Rutiini alistamiseks

on Marial kombeks muuta ebameeldivad asjad enesele armsaks. Nii on saanud autosõidust, mis võib tunduda tänapäeva liikluses ruineeriv tegevus, üks tema meelistoiminguid. Teel Viljandisse või Haanjasse venna endise Subaruga on ta avastanud enese jaoks Klassikaraadio sarja «Traditsiooni tarkus». «Täiesti ootan, et saan tund või kaks kuulata loengut usunditest, inimhinge otsingutest, šamaanidest, ravitsejatest, teispoolsusest. Mind on hakanud väga huvitama, kuidas on nähtud läbi aegade inimest ja tema hinge. Olen hakanud mõtlema inimeseks olemisele ja sellele, mida see tähendab. Olen aastaid end nurka mõelnud. Püüan nüüd oma mõtetest ja tunnetest distantseeruda ja näha, kas suudan neid ise juhtida.»

Samast loengusarjast tekkis Marial huvi Kreutzwaldi «Kalevipoja» vastu. «Milleks meile piiblilood, kui meil on «Kalevipoeg»? Meie rahvuse ürgne jõud, eksistentsi allikas,» ahhetab ta. Eeposes on jõudnud Maria kohani, kus Kalevipoeg läheb põrgusse. «See on metafoor, kuidas inimene läheb järk-järgult iseenda sisemusse. Värsi- ja rütmikeel tundub keeruline, aga kui satud lugema värske peaga, on see on nagu mantra. Ühel hetkel tunned, kuidas oled teose kütkes.»

Kui küsin lõpetuseks, kas on midagi, mida ta soovib esile tõsta, võtab Maria hetke ja lausub: «Olen oma mõtetes ja soovides poolel teel. Tean asjadest, millest räägin, alles nii vähe. Olen suures liikumises. Asju, mis mind käivitavad, on palju. Õudselt tahaksin tennist mängida ja kunagi hakkan kindlasti kalu pidama. Külamehed lasid meile tiiki kaks haugi, lootuses, et nad natuke kokri harvendavad, aga ma kahtlustan, et kogreparv on nad nahka pistnud. Olen viimasel ajal nii rõõmsaks muutunud. Lahti läinud. Minu jaoks on hea aeg.»

Edasi tõttab Maria isa juurde, et võtta garaaživõtmed ja panna autole talvekummid alla. «Oi. Ma olen kõva kummivahetaja!» hüüatab ta jopesse pugedes.

CV Maria Soomets

Sündinud 21. veebruaril 1979 Tallinnas

Haridus: Tallinna 37. keskkool, Tallinna reaalkool, TTÜ kõrgem majanduskool, lõpetas 2002. aastal EMA kõrgema lavakunstikooli 20. lennu.

Töö: 2002–2007 Ugala teatri näitleja, sügisest vabakutseline.

Noppeid rollidest: «Marilyn» – The Monroe Sistersi laulutrio liige, «Deemon ja ingel» – Jentl, «Toomas Nipernaadi» – Maret Vaa, «Jalta-mäng» – Anna Sergejevna ja Sonja Serebrjakova, «Onu Vanja» – Sonja, «Muna EÜE ehk viimane kava».

Lavastanud: «Kaevame vanaema üles!», «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi» koos Priit Võigemastiga.

Lastesaated: «Buratino tegutseb jälle» – Malviina, «Saame kokku Tomi juures» – Anni.

Tunnustus: 2003. aastal pälvis Kristallkingakese auhinna ja Draama festivalil preemia pisiasjadeni ulatuva andumuse eest. 2004. aastal oli Ugala publiku meelest parim naisnäitleja ja lavastaja.

Teised Mariast

Hilje Murel

sõber ja endine kolleeg Ugalas

Maria on väga tundlik ja suurte unistustega. Arvan, et need kunagi täituvad. Tal on väga tore perekond, see iseloomustab teda ennast ka. Käime päris perekonniti läbi. Oleme Rõugemaal naabrid, mõlemad püüame maja pidada. Aitame nõu ja jõuga üksteist.

Kohtusime esimest korda, kui Maria tuli Ugalasse tööle. Ta tuli juba varem etendusi vaatama. Võtsin ta vastu ja tegin talle ekskursiooni nii inimesi kui maja pidi. Arvan, et Tallinna minek oli tal väga läbikaalutud otsus. Kui inimene teeb läbimõeldud otsuse, siis see ei saa vale olla. Eks ikka on kahju. Käin tal külas, kui Tallinna lähen. Sooviksin Mariale ilusaid rolle. Et ta saaks ikka teatrilaval veel tegutseda, ei oleks ainult teletöö.

Jaan Rekkor

sõber ja lavapartner

Maria on väga armas inimene. Osa on armsad, osa ei ole. Miks nad on, kes seda teab. Ta on tore ja tark tüdruk. Maria oleks nagu vanem, kui ta tegelikult on. See on tema puhul väga sümpaatne. Maria teeb väga head kooki ahjus. Ja parimat seenepirukat. Alati, kui sõidan Viljandist läbi, helistan Mariale. Ükskõik, kus ta siis ei ole. Ta seostub mul ikka veel Viljandiga. Maria on küps inimene, temaga on tore rääkida. Ta on tagasihoidlik ja mõistlik. Tal on kõik paigas. Kohtusime Endla teatris esimest korda lavale viiva ukse vahel, kus ta ulatas mulle oma käe ja ütles, et tema on Maria – see tüdruk, kes oma jalaluu ära murdis.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles