Vahel, tihtipeale, on nii, et ei mäleta enam, kust mingi asi pärit on, lause või fraas (kiusatus on lisada, et sama ei mäleta iseenda kohta, et kust on pärit see, kes ma olen, ja see, mis ma mõtlen nüüd jõudsin tautoloogiani, aga tautoloogiani jõuab enam-vähem iga rehkendus see on see Gödeli rida, mida Raimund mulle refereeris.
Saates vana käsikirja proosa, paras raamatujagu teksti Piretile, näen ja tuleb meelde, et pealkiri, mis siis panin, oli «Beibi bluu». Miks? Mis pagana beibi bluu?
Nojah, eks see peab vist olema see romaan, mille pealkirja Florian von Ploetz mulle Berliinist saatis. Tore, kui kamraad soovitab teksti, on kohe tahtmine lugeda, aga mis see oli? Ja kas ma olen oma toppama jäänd romaanile või jutustusele nime varastand?
Vist olengi.
Läheb tükk aega ja ruumi ja vestlust töökaaslase Marega, et aru saada, et film, mida tema mäletab, ja raamat, millelt mina olen varastanud oma raamatule pealkirja, on pärit samast see on Philippe Djiani romaan «Betty Blue».
Olen tükk aega lahendusega rahul, ju ma sealt selle pealkirja võtsin, sest romaanist, aga huvitav küll, miks ma panin oma teksti pealkirjaks teise mehe romaanipealkirja?
A siis kuidagi koidab, et ei, see polnud sealt või mitte ainult sealt, kust ma oma pealkirja napsasin, see on Dylani lugu ka. Ja kui see meenub, hakkab mul peas kerima see Dylani lugu ja ma otsin ta netist üles, sest ega ma sõnu ei mäleta.
Ja ma prindin ta välja ja vaatan sõnadele otsa ja tundub, et nad ei pea ilmaasjata teda korralikuks luuletajaks (kuigi siin on sitta teksti sees küll ka).
Ja see on mu tänane kirjanduselamus:
You must leave now, take what you need, you think
will last.
But whatever you wish to keep, you better grab it fast.
Yonder stands your orphan with his gun,
Crying like a fire in the sun.
Look out the saints are comin through
And its all over now, Baby Blue.
The highway is for gamblers, better use your sense.
Take what you have gathered from coincidence.
The empty-handed painter from your streets
Is drawing crazy patterns on your sheets.
This sky, too, is folding under you
And its all over now, Baby Blue.
All your seasick sailors, they are rowing home.
All your reindeer armies, are all going home.
The lover who just walked out your door
Has taken all his blankets from the floor.
The carpet, too, is moving under you
And its all over now, Baby Blue.
Leave your stepping stones behind, something calls
for you.
Forget the dead youve left, they will not follow you.
The vagabond whos rapping at your door
Is standing in the clothes that you once wore.
Strike another match, go start anew
And its all over now, Baby Blue.
Ja üsna samas vaimus ja sama mõttetult kui varased piiblitõlkijad, proovin panna selle kirjakoha eesti keelde:
Tõmba uttu ja võta oma seitse asja kaasa
Hävi, vana pask, ja siva
Me kuseme ja situme su peale
Kõigi minu ja sinu lastega unisoonis
Sina, sa ise situd nagu päike
Ja me armastame sind
Kutu-piilu, beibi bluu
Kus on alles kotkas, sittuv varblane,
Liiguta ajusid ja korja oma pärakas pihku
Me oleme sind, vana kaabakas, armastanud kogu aja
Sa raisk, magad meie mälestustel ja armastusel nagu
madratsil ja sügad mune
No süga, süga, vana munn, oma märgi mune, kõvaks sul
nagunii ei lähe
Beibi bluu
Ah, türra, sa meeldid mulle, ma armastan sind
Ja perse, mis oli või tuleb
Ma kannan ainsa rõivana su aluspesu
Ja kusen sulle kurku, kui sa soovid,
Beibi bluu
Kui tahad, tõuseb ka homme päike
Ja pole tähtis, kust ta tõuseb,
Mul pohhui,
Peaasi, et tõuseb,
Faking beibi bluu
Nojah, väga täpne tõlge see nüüd polnud. Ja ma ei mäleta enam ka, millest ma pidin kirjutama.
Nüüd tuli meelde, ma loen juba paar ööd mingite inglise inimeste Mongoolia retke mälestusi, loen selleks, et mitte mõelda oma sitasele elule. Loen ja joon end magama ja ootan, kui laps hommikul ärkab, ja see on lohutus.