Ma ei usu oma silmi.
«Jää vait, lits!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mida sa teed!» hõikan ärritunult. «Siin käivad lapsed laulutunnis! Saad aru? Kas sa tead, et selle eest saab trahvi? Ma helistan praegu politseisse!»
«Jää vait, lits!» käratab turske noormees ja kuseb edasi.
Ahmin õhku. Päikesepaistelisel laupäevahommikul, keset vanalinna, mis kubiseb baaride-kohvikute klantsidest tualettidest, tuleb see tolgus end kangialusesse kergendama. Maja juurde, mille uksest voorivad pidevalt muusika- ja kunstitundides käivad lapsed.
Irvitav jõmm tõmbab püksiluku kinni ja pöörab koos sõbraga minekule. Vaatan neid laisalt eemale loivamas ja tunnen kihvatust: nii need asjad ikka ei käi! Kui jõmm oleks pistnud tilli püksi, vabandust palunud ja punuma pistnud, ma veel lepiks. Aga niimoodi ülbitseda! Maksimumtrahv, 6000 krooni, oleks talle õpetuseks paras!
Tütrekribu Kratat sülle haarates valin mobiiltelefonil numbri 112.
«Helistage politsei numbril,» kostab naishääl.
«Ma oma arust helistangi.»
«See on häirekeskus. Politsei on 110,» selgitab naishääl toonil, mis vihjab, et ta on neid sõnu öelnud lugematu arv kordi.
Valin 110 ja järgnen meestele, hoides paarikümnemeetrist pikivahet.
«Püüan patrulli välja saata. Kus te täpselt olete?» uurib politsei telefonile vastanud naine.
Edasi areneb kõik nagu filmis. Vapper naisdetektiiv hoiab ühe käega last süles, surub teise käega vastu kõrva mobiiltelefoni ja annab politseile infot, mis suunas kurikaelad liiguvad. Kuigi filmis olnuks jälitatavate süütegu vähemalt pangarööv.
Kratale jälitustegevus sobib: ei mingit siplemist, ei ühtki piuksu. Sellegipoolest tundub lapsuke süles üha raskem, ikkagi 14 kilo koos talveriietega. Õnneks longivad mehed aeglaselt, sõõmates käes tolknevatest purkidest. Raekoja platsil jõuab sinivalge patrullauto meile järele. Käes!
Kuni ma politseiautos seletuskirja kriban, istub Krata mu kõrval, rõõmus nagu kompvek, ja täiendab ütlusi omas «kalakalakalakala»-keeles. Tõesti, tal on vist detektiivitööks andi.
Meestepaar võtab purgist julgust ka veel auto kõrval seistes. «Nüüd saate trahvi ka avalikus kohas joomise eest,» hõikab neile naispolitseinik ning küsib siis minult: «Kumb neist urineeris?»
«See,» osutan, aga hakkan siis endas kahtlema, vaadates ühtmoodi lüheldasi turskeid mehi sarnastes sinistes teksastes ja mustades jopedes, «ei, ikka see teine... Ehk saate neilt endilt küsida, kumb.»
Meespolitseinik astub autost välja, vahetab jõmmidega mõned laused ja osutab siis sellele, keda ma viimasena näitasin. Jah, muidugi tema!
Võtan oma detektiivikalduvustega lapsukese sülle ja kõnnin tuldud teed tagasi. Pool Krata muusikatundi on küll läbi, aga teise poolde me veel jõuame. Üle õla kiigates tõden rahulolevalt, et politseiauto kõrval seisva jõmmi näolt on irvitus kadunud.