Kolmapäeval esitleti kirjanike majas Jaan Krossi mälestusteraamatu «Kallid kaasteelised» teist osa. Rebekka Lotman käis kuulamas autori kaasteeliste, abikaasa Ellen Niidu, tütar Maarja Unduski, poeg Märten Krossi ja kolleeg Ülo Tuuliku meenutusi.
Kõige kallimad kaasteelised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanduslik kolmapäev, nagu igal kolmapäeval. Tallinn, Harju 1, musta laega saal, nagu igal kolmapäeval. Kõik muu on täna teisiti.
«Ma ei mäleta, et oleksin siin nii suurt rahvahulka näinud. Aga kirjanik, kellest me täna räägime, on ka suurem kui tavaliselt,» alustab ürituse juhataja Kalev Kesküla Jaan Krossi postuumselt ilmunud mälestusteraamatule «Kaasteelised II» pühendatud õhtut.
Ka raamatu esitlus on ebatavaline kõnelevad autori lähedased. Pereliikmed, kes on üles kasvanud või elavad sealsamas majas, Harju 1: tütar Maarja Undusk, poeg Märten Kross, abikaasa ja kolleeg Ellen Niit. Kes on eelistanud istuda publiku hulka. Lähedase kolleegina on kohal kirjanik Ülo Tuulik.
Seal majas on kirjanikepaar elanud ajast, mil see püsti pandi.
Algas sellega, et asuti kõigepealt puhastama Harju ja Kuninga tänava nurka üheksandal märtsil 1944 maha põlenud hoonete varemeid. Meie, Ellen ja mina, andsime koos paljudega sisse korteritaotluse avalduse, aga kuigi reaalseks kandidaatideks me ennast ei arvanud. /.../ Kirjanike Maja oma suhtelise luksusega tundus olevat määratud rahuldama ikka t õ e l i s t e kirjanike vajadusi. Mille all ma mõtlesin esmajoones parteilastest, esmajoones tagalast ja mitte vangilaagrist naasnud kolleege.
Jaan Kross, «Kallid kaasteelised I», Eesti Keele Sihtasutus 2003, lk 588589
Ometi sai korteri seal ka värske abielupaar Jaan Kross ja Ellen Niit. Ellen elab seal majas tänaseni, kaaslaseks mälestused.
Lähimineviku kirjeldused, eriti mälestused, on keeruline anr. Nagu on öelnud mu ajaloolasest ema inimesed mäletavad eelkõige oma emotsiooni seoses sündmusega, mitte niipalju sündmust ennast.
Kuid selle emotsiooniga seonduvad pärisinimesed, pärisnimed, päriskohad. Muidugi on ka emotsioonid päris, aga ristudes teiste päris asjadega, võib tekkida lõhe või kokkupõrge.
Just sellest, kui palju on «Kaasteelistes» elu ja kui palju on seal romaanilikke elemente, Jaan Krossi lähimad kaasteelised täna kõnelevad.
Tütar Maarja alustab. Ta on juba kuulnud, et mõni tema isa, Jaan Krossi kaasteeline, kes otsib oma nime sealt indeksist, on natuke solvunud, et ei leia seda sealt. Mõni, kes leiab, ütleb, et see kõik oli hoopis teistmoodi.
«Minupoolsed vabandused kõigile neile pettunuile, aga ma pole kindel, et isa hakanuks vabandama,» lisab Maarja, ja saal naerab heatahtlikult.
Õhkkond ongi väga sõbralik, leinav, aga mitte pateetiline. Lihtne, soe, südamlik.
Kahtlemata sisaldavad «Kaasteelised» vigu, mitte ainult küsitavaid tõlgendusi, vaid konkreetseid faktivigu, räägib Maarja.
Näiteks: «Juba eelmise raamatu puhul tuli kiri ühelt proualt, kes olevat mälestuste esimeses osas uppunud, aga väitis, et on siiani elus. Või siis kiri Ameerikast proualt, kes ütles, jah, tõepoolest, selle mehega ma olin koos ja me tegime koos igasuguseid asju, aga me kunagi ei abiellunud.»
Kui naer saalis vaibub, selgitab autori tütar, miks neid fakte ei kontrollitud. «Isa ei tahtnud sellesse mõttesse süveneda, et seal miski vale võiks olla,» räägib tütar.
«Teda huvitasid rohkem lood, mis selles raamatus tekkisid. Sageli olid tegelased rohkem see võib kõlada halvasti vahendid selle loomiseks. Siin lõi ta käega ja ei suvatsenud olla nime- või faktitruu. Kui talle lugu hakkas meeldima, kui see oli kompositsiooniliselt ilus, siis ta lihtsalt lõi selle, vahel kompileeris oma loo eri inimestest, aegadest, sündmustest.»
Mis kõige tähtsam kui Jaan Kross keskendunuks faktide kontrollimisele, poleks «Kaasteelisi» sündinud, vaid nagu Maarja ütleb, oleks viiskümmend lehekülge korralikku, kuiva arhiivmaterjali, mida saaks tekitada ka praegu.
«Ma arvan, et nüüd on palju huvitavam olukord, kindlasti hakkab saabuma palju pretensioone, etteheiteid ja parandusi. See võiks olla kirjandusteadusele äärmiselt huvitav materjal. Vähemalt teise selle raamatu jagu. Kunagi võiks ilmuda kommenteeritud väljaanne,» leiab Maarja.
Kas need faktivead tähendavad, et «Kaasteelistes» puudub tõde, et tegu on puhta fiktsiooniga? Kindlasti mitte.
Kunstnikust Maarja selgitab «Kaasteeliste» tähendust, kasutades võrdluseks maalikunsti. «Kui kunstnik maalib näiteks metsa ja kui ta hakkab seal oksi maalima, ei maali ta iga oksa eraldi välja. Iga oks võib öelda, et see on vale, sellist oksa pole olemas. Õigupoolest pole maalil ühtegi õiget oksa. Kuid on üldistus ning üldkokkuvõttes on see õige. Kultuurilooliselt ongi oluline see üldmulje või tunnetus või ajavaim, mis selles raamatus on äärmiselt täpne.»
Kalev Kesküla palub lavale luuletaja Ellen Niidu, kel tänavu suvel täitub 80 eluaastat.
Esinejad vaheldusid üksteise järel. Ja siis saabus lavale kahekümne nelja või viiene tüdruk, et lugeda paari omaenese Heine-tõlget. Ta luges luuletuse pealkirjaga «Ärasõit»: /.../.
See oli blond tüdruk umbes sinepi karva kleidis ja madalakontsalistes kingades. Ma jõudsin möödaminnes mõelda, et kui me kõrvuti esinema peaksime, peaksin talle soovitama kängida kõrgekontsalisemad kingad... Siis luges ta tõlget luuletusest «Saadik»: /.../
Ja äkitselt panin ma tähele: ma olin ilusaid tüdrukuid elus küllalt tähele pannud. Võibolla oli see seal tõesti siredam kui teised, keda olin märganud. Aga et üks kuitahes sire tüdruk võis nii vabalt ja nii endastmõistetavalt ja sealjuures nii absoluutselt ilma pingutuseta, aga siiski nii õigesti tõlkida Heinet see oli mulle siiamaani täiesti uus kogemus.
Jaan Kross, «Kallid kaasteelised I», Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 497499
Täna on Ellen Niit väga habras, väga väike. Vaadates naist, kelle «Midrimaa» oli minu esimene päris enda loetud raamat, tulevad pähe luuletaja read: «Kui Sa ükskord väikseks jääd / ja saan suureks mina».
Poeg Märten aitab ema lavale istuma, ja näha on, et rambivalgus on Ellen Niidule ebamugav. «See on ju nagu teatrietendus,» ütleb Ellen. Õrn on ka Elleni hääl, mis haihtub olematusse nagu tema imekõhn onu Ööbik vanni äravoolutorru.
Ellen räägib elust kirjaniku kõrval sellest, kuidas Jaanile oli alati töötegemine esmatähtis. Kuidas Jaanil olid kõik tunnid kirjutamisele määratud. Kuidas vaba aega ei olnud iialgi, mitte kummalgi.
Jaan kirjutas, Ellen hoolitses laste eest. Ja ka kirjutas. Sest laste jaoks «ei anna keegi eraldi aega. Kui neid tahetakse saada, siis on kiire. Neid tuleb nagunii muu töö kõrvalt üles kasvatada, ega pääsu pole, kui ei ole just kuninganna, kel on teenija ees ja taga», nagu rääkis Ellen Niit mulle mõni aasta tagasi antud intervjuus.
Ellen Niit räägib ka nipist, kuidas ta luuletas: «Mina sain kätte nõksu, kuidas siiski teha luuletusi: kui kraanist tuli juhtumisi sooja vett, siis selle jooksva vee all oli hea nõusid pesta ja laste luuletusi kirjutada.» Lihtne?
Järgmisena kõneleb poeg Märten, tuginedes oma hiljuti Soomes, Tuglase seltsis peetud ettekandele isast Jaan Krossist. Toon mõne katke:
«Milline siis isa inimesena oli seda on ju pea võimatu eristada tema kirjanikuks olemisest, sest kirjutamine oli nii suur osa temast tema loomulik olek.
Ka see, mida ta kodus pereringis rääkis, oli sõnastatud nii, nagu kirjutatud tekstki. Põhjalikult komponeeritud laused, mis olid valmis enne, kui ta nad välja ütles, ka igapäevastes asjades.
Minult on küsitud mis tunne on olla sellise kirjaniku poeg nagu Jaan Kross? Pean tunnistama, et ma ei oska sellisele küsimusele vastata, sest mul ei ole olnud alternatiive.
/.../
Kui üks isa on otsustanud kirjutada, siis ei saa tal ju samal ajal olla aega just suurt millegi muu jaoks. Emad aga on sellistes olukordades märksa paindlikumad.
Ja nii ka minu ema, kes laste kantseldamise ja vanaemade-vanatädide hooldamise kõrvalt, kes eri aegadel meie juures elasid, on suutnud sujuvalt lastelugusid ja luuletusi kirja panna. Inspireerituna just sellest, mis igapäevaelus on toimunud.
Või lihtsalt olude sunnil, sest mõni laps ei tahtnud parasjagu süüa ja söögi suhu meelitamine nõudis sobivat lugu või luuletust. Võimaldades isale samal ajal, vajadusel seljaga isa toa ust kaitstes, kirjutamiseks vajaliku eraldatuse.
Mõne aja jooksul oli ema nendest söögi kõrvale jutustatud lugudest raamat saanud.
Ma ei ole siiani aru saanud, millal ema õieti kirjutas, aga isa toast kostev kirjutusmasina plagin saatis meid helina läbi kogu lapsepõlve. Nagu ema on hiljem öelnud, tiirles meie elu alati isa kirjutamise terrori all.
Isa kirjutamise meetod oli vankumatu, kuni tema viimase ajani ikka vähemalt lehekülg päevas. Paremal päeval aga kolm-neli sõltumata tujust, ilmast või aastaajast.
Just sellise järjepidevusega on ta kirjaridu kündnud niikaua, kui ma seda mäletan, istudes hommikul laua taha ja tõustes sealt siis, kui päevatöö on tehtud.
Muidugi ootas ta sarnast pühendumust oma tegemistes ka teistelt. Ning mis seal salata, eks midagi sellest on külge jäänud ka meile lastele.»
Edasi liigub mikrofon (mida polnud) kolleeg Ülo Tuulikule vanakooli härrasmees, kes vabandab pintsakut seljast võttes.
Tema alustab sellest, milline oli Jaan Kross kirjanike liidus. «Kui Peetri ajal hakati Venemaal tegema ministeeriumi, siis üks imelik ametikoht oli ministeeriumis, vene keeles öelduna gramotnõi telovek pri ministre lugeda ja kirjutada oskav inimene ministri kõrval.
Mulle tundus Eesti Kirjanike Liidus käies alati, et Jaan Kross oli nimelt gramatnõi telovek Eesti Kirjanike Liidus. Kõige targem, kõige mõistvam, kõige tasakaalukam, kõige enam distantsi hoidev ja loomulikult kõige autoriteetsem.»
Olulisena Jaan Krossi juures toob Tuulik välja tema võimet mitte klaarida isiklikke või mitteisiklikke probleeme oma teostes: «Krossi memuaare ei pea tõesti keegi kartma. Kross on objektiivne, põhjalik, heasoovlik. Ta ei taha klaarida vana ülekohut, isegi kõige rängemat, poliitilist ülekohut, mis tema suhtes tehtud on. Väikseid ja väiklasi asju ei klaarita, aga ka suuri mitte,» räägib Tuulik Krossi fenomenist.
«Kross on võimuülene inimene, kes elab oma elu nii, et võim kui niisugune ei omagi talle tähendust. Tema isiklik elu ja lõputu töötegemine on tunduvalt olulisem sellest, kes istub ametitoolil. Need on teisejärgulised, sest teda huvitavad oluliselt suuremad kategooriad.»
Õhtu lõpeb vaikuses. Lisaküsimusi publikult ei tule. Tulevad aga ohtrad lilled ühele eesti kaunimale naisele, Ellen Niidule, Jaan Krossi lesele.
Päevast, mil oli päris kindel, et Kross saab Nobeli preemia
Katke Ülo Tuuliku sõnavõtust:
«Te teate, et Jaan oli korduvalt Nobeli kandidaatide nimekirjas. Tol aastal, kui oli juba päris kindel, et Jaan selle auhinna kätte saab, olin päev enne laureaadi väljakuulutamist Stockholmis ning Kalju Lepik ütles mulle: «Tuulik, väga tore, et õhtuse laeva peale lähed. Siis oled sa homme Tallinnas, kui Jaanile Nobeli preemia välja kuulutatakse.»
Ma tulin laeva pealt siia, Eesti Kirjanike Liitu hommikul poole üheteistkümneks ja võtsin vastu vähemalt viis telefonikõnet. Esimesena helistas ennelõunal Frankfurter Allgemeine Zeitung, siis helistati Zürichist, siis Londonist, siis Pariisist küsiti eluloolisi andmeid Jaan Krossi kohta. Ma küsisin: mille jaoks? Nad imestasid: «Kas teie seal Eestis siis ei tea, miks maailmapressile neid andmeid täna vaja on?»
Meie kirjanike maja hoovis ootas Rootsi televisiooni grupp, et kell 14 oma taskuraadiost kuulda Jaan Krossi kuulutamist Nobeli laureaadiks; Vladimir Beekman istus oma kabinetis, et anda Rootsi televisioonile ja raadiole esimene intervjuu, rootsi keeles.
Kui kell kaks uus Nobeli laureaat välja kuulutati, juhtus seesama, mida me Enn Soosaarega oleme kümme või viisteist aastat juba teineteisele öelnud: Nobeli komitee ei tunne oma tööd.»