Minu isa Siberi kirjadest

Vangilaagris: Rudolf Põldmäe eestlaste tantsutrupi juhina Siberis 1951. aastal.

FOTO: Erakogu

27. veebruaril saanuks 100-aastaseks kirjandusteadlane ja folklorist Rudolf Põldmäe. Järgnevad katked pärinevad tema vangilaagri kirjadest aastail 1946–49. Kirju vahendab poeg, helilooja Alo Põldmäe.

Isa vangistati Tartus 1945. aasta aprilli lõpul, mõni nädal enne minu sündi. Süüdistuseks oli Saksa okupatsiooni aegsete propagandistlike trükiste säilitamine Tartu Kirjandusmuuseumi arhiivis. Nii nägin isa esimest korda alles 1950. aasta algul Siberis, Omski oblasti Tšerlaki töölisasulas, kuhu meie pere 25. märtsil 1949 küüditati. Isa saadeti sinna meie juurde järelasumisele.

Pärast vangistamist peeti isa ligi aasta kinni Tallinnas Pagari tänava eeluurimisvanglas ja Patarei vanglas, alles 1946. aasta keskel viidi ta neljaks aastaks Komi ANSVsse, Ižma, Uhta ja Ira-Jolli vangilaagritesse.

Seal oli ta põhiliselt metsatöödel, sillaehitusel ja turbarabades. Vahel, kui tervis üles ütles, pidas pärmikeetja ametit. Kui ta 1950. aasta algul vabanes ja taas Eestisse tuli, ei lubatud tal Tartusse jääda. Isa leidis katlakütja koha Maardu keemiakombinaadis. Ja hakkas käima KGB kontori vahet nõudmisega, et ta pere Siberist tagasi saaks.

Isa nõudmine oli tapvalt loogiline – kuna tema on karistuse ära kandnud ja perekond Siberisse viidud tema pärast, peab pere vabaks saama. Õigluse tagaajamine lõppes sellega, et isa saadeti ka Siberisse. Suure vastutulekuna serveeriti võimalust ise rongipilet osta ja inimestele mõeldud vagunis kohale sõita.

Kui isa meile Siberisse järele tuli, oli veel külm aeg – 1950. aasta kevad. Mäletan selgelt heldimust, mis mind isa nähes valdas.

Olime sellal ühe parteitegelase majas üürilised (parteilastel oli soovitav võtta üürilisteks väljasaadetuid, sooviga nad «ümber kasvatada»). Isa pandi esimesel ööl magama kööki keldriluugi peale. Öösel ärkasin ja läksin isa vaatama. Imetlesin teda kaua suure heldimusega. Lõpuks, kui isa ärkas, olin parajalt kringliks külmunud ja alles siis sain lõpuks isa sooja kaissu.

Väljavõtteid kirjadest.

Esimene kiri-postkaart on 8. oktoobrist 1946:

Olen püüdnud teile endast teatada, aga pole kindel, kas olete midagi kätte saanud. Asun praegu Komi ASSR-is ehk sürjanite maal. /…/ Töö on tugev, toit aga vähene, nii et kehakaal väheneb tunduvalt. Hädavajalik oleks väike postipakk, mis sisaldaks kirjapaberit, pliiatsi, postkaarte, ajalehti, ka vene-eesti sõnaraamat. Hea oleks ka bagažipakk kuni 8 kg. Sisu: makaronid, liha, rasv, või, kuivikud, tang, kruup, jahu, herned, oad jne. /…/

1947. aastast on olemas 14 kirja, 1948st kaks, järgmised kirjad on aastast 1949. Viimased neist adresseeritud juba Siberisse.

1947. aasta 19. jaanuari kiri on optimistlik. Rõõmu põhjuseks üle hulga aja sugulastelt ja sõpradelt Eestist kohale tulnud toidupakid.

Vangile olid pakid elutähtsad asjad. Pakid tulid kätte 2-3 nädalaga. Isale põhilised pakkide saatjad olid õde Liis Harjumaalt Vaskjala külast, isa ja ema kodukohast Mäe talust Limu külast Harjumaal, abikaasa Aino Põldmäe Tartust ja vend Julius. Viimane aga vangistati peagi ja pidi ka Siberi-tee ette võtma.

Tsitaat kirjast:

Sisu sain ka kätte, muidugi mahaarvatud väikesed meelehead siin-seal ja jaotamised kaaslastele. Oleme ka selle poolest praegu õnnelikus seisukorras, et viibime oma meeste ja naaberrahva hulgas ühises barakis, kus maksab ikka veel eraomandi põhimõte. Enamikus barakkides valitseb aga karm vangide «50% seadus», millest tuleb ka üleastumisi ja mille puhul pakisaajal jääb rohkem vastuvõtmise ja lõhnatundmise lõbu. Minul seda häda pole ja oma kõht pärib ikkagi peaosa.

Vahepeal viidi vangid Ižmasse, septembris 1947 aga taas algpunkti – Ira-Jollisse. Tööks oli suure veebasseini ehitus, peamiselt mullatööd, kanalite kaevamine, turbakatte kärutamine jm.

1947. a 6. septembri kirjast:

Siia tuuakse kõikjalt mehi kokku, enamasti praakkaup, kellest tahetakse lahti saada. Ülekuhjamise tõttu ei suudeta rahvast varustada kõige vajalikuga.

Isa justkui näeb ette, et tema perega võib midagi juhtuda, sest miks alljärgnev soovitus:

Tore, et olite suvepuhkusel Rael (õe juures – A. P.), seal poisid said kosuda ja vabalt liikuda. Oleks kõige parem, kui nad alatiselt seal asuksid. Mõtlen, et nad peaksidki kasvama vabades maaoludes terveteks ja tublideks maapoisteks, kellel on ka tulevikus kergem, sest rafineeritud närvidega ja mõistusega linnainimese aeg näib olevat läbi, kui ajad ei muutu. Memme võiks asuda maale kooliõpetajaks, kasvõi Kadrinasse, on palju kergem ja rahulikum.

Ikka kordub kirjades vaimuloomingu teema. Isa hakkas kirjutama näidendeid, jutte ja soovitusi teaduslikele väljaannetele. Ta saatis neid mitmesse kohta, soovitas emal (abikaasa Aino Põldmäel) näidendeid näidata teatrites ja teaduslikke soovitusi Teaduste Akadeemias.

Siin ilmnes isa erakordne võime luua vangilaagri oludes illusoorselt idealistlik vaba inimese maailm. Kindlasti isa teadis, et tema kui poliitvangi näidendeid või muid töid ei hakata mingil juhul trükiks ette valmistama. Kuid idealism ja rollimäng aitasid kõige otsesemalt edasi elada.

1947. aasta 20. oktoobri kirjas teatab isa, et sai maha näidendiga.

Katke kirjast:

Nali naljaks, aga mul sai valmis 4-vaatuseline näidend «Mu isamaa on minu arm», trükis oleks ca 100 lk. Andis kõvasti pusida, aga mehed, kes on lugenud, hindavad üsna kõrgelt.

Sisu: kohaliku pastori, koolmeistri ja haritud peretütre püüdlused esimese üldlaulupeo eel Jakobsoni-Hurda tüli taustal. Neid isikuid kujutavad miniatüüris peategelased, naistegelane on segu Koidulast, Suburgist ja Leena Kasest. Inimlikke jooni on võetud meie memmestki, anna andeks! /…/ Kui kätte saad, võid kauplema hakata teatrite ja kirjastusega. Siin on ehk liiga palju kodanlist mõtteviisi, kuigi olen hoolikalt teritanud selle aja ühiskondlikke probleeme/…/.

Näidendiga koos tuli isa saatekiri – «Autorilt». See on saadetud lootuses, et näidendit loeb keegi ka Teaduste Akadeemias. Isa ei maini kordagi, et on vangistuses. Kui midagi on näidenditekstis puudu, siis vabandab ta ikka nii, et «/…/ kahjuks on autor viibinud kodumaalt kaugel paartuhat kilomeetrit ja talle on olnud suletud kõik allikad, mis valgustaksid seda laiaulatuslikku, veel vähe uuritud perioodi. Abiks on olnud ainult mälu ja fantaasia /…/».

1947. a 22. juuni kirjas on juttu valminud lastejutustusest «Minu kodu». Illustreerida tuleks teda väga tihedalt, peaaegu iga stroof, et see oleks rohkem allkirjadega pildiraamat. Illustreerimiseks peaks pakkuma häid võimalusi. Paku näiteks Otile. (kunstnik Ott Kangilaskile, A.P.)

1947. aasta 4. detsembri kirjas teatas isa, et kirjutab juba uut näidendit «Erutav sügis», lugu Tallinna kooliõpilaste elust ja nende kaldumisest vasakpoolsusesse õpetaja Peeter Hinno juhtimisel (isa pidas silmas Nigol Andresenit). Isa arvab, et teos tuleb tugevalt poliitiline ja aktuaalne, tagapõhjaks 1. detsembri ülestõus.

Loomulikult ei võtnud mingigi instants isa vaimuloomingut arvesse. Isal jäi üle ühes hilisemas kirjas vaid konstateerida: Rahutuks tegid teated, et mu vaimusünnitised ei leia minekut. Seda võis muidugi arvata, aga täielikku läbikukkumist ei oodanud. Ka akadeemia passiivsus kurvastab mind. Muidugi jääb kasutamata ka mu valmiv näidend, kuid saadan ta siiski, olgu mälestuseks teile nagu muudki asjad. Kirjutan igatahes edasi ja veedan sellega parimalt oma aega.

Kirjad Komist Irtõši jõe äärde. Pärast pikaajalist tühimikku saabus 1949. aasta 12. maist venekeelne kiri. Olime vahepeal küüditatud ja see asetas kirjavahetuse hoopis erilisse valgusse – nüüd oli kirjavahetus kahe vangistatud poole vahel ning järelikult pidi ka tsensuur rangem olema.

Ilmselt polnud kirjade lugemisel alati eesti keele oskajat võtta ja kirjad visati ilmselt minema, neid ei saadetud edasi. Isa taipas seda üsna pea ja nõudis tungivalt emalt venekeelsete kirjade saatmist ja tegi seda vahetevahel ka ise.

1949. aasta 12. mai kirjast:

Mu armsad! /…/. Tähendab viidi teid ära kodunt ja anti teile uus elukoht! Võite ise arvata milline meeleolu mul praegu on. Kirjutate õigesti – kui mu tähtaeg lõpeb, pean ma ka Siberisse sõitma. Koju Eestisse mind niikuinii ei lasta. Teadsin seda ammu, aga ei tahtnud teile öelda. /…/ Teie olukord on praegu minu omast kehvem, see teadmine vaevab mind väga./…/

Teine venekeelne kiri 1949. a 1. oktoobrist algabki viisaka konstateerimisega:

Tundub, et eestikeelsed ei tule teile ega mulle pärale. Pole ammu teilt enam ühtegi kirja saanud ja teie elust pole mul mingit aimu. Kirjutage mulle rohkem ja kui võimalik vene keeles, et meie side päris ei katkeks. Ma nii soovin teada, kuidas te seal kaugel idas elate. Mul on juba suur mure – kas teiega midagi halba on juhtunud – mul olid ebameeldivad unenäod: kaotasin oma kolm sõrmust, kuidagi leidsin nad siiski üles.

Järgmised kirjad kannavad 1949. a oktoobri templit. Kirjade hulgas on mõned leheküljed hulga selgemas ja laiemas kirjas ning paremal paberil, et oleks paremini loetav. Nendelt lehtedelt saab lugeda põhjalikke soovitusi mingile Eestis pooleliolevale rahvaluulealasele teaduslikule väljaandele.

See pidi olema kas Teaduste Akadeemia või kirjandusmuuseumi ettevõtmine, sest torkab silma suur asjatundlikkus ja süvenemine. Isa saatis need nõuanded emale, lootuses, et need soovitused jõuavad kaugemale. Kas jõudsid või mitte, seda ei oska öelda. Aga võimalik, et isa tegi selliseid analüüse samuti ajugümnastika nimel.

Neli viimast kirja on 1949. a lõpust. 20. oktoobri kirjas teatab isa:

Minu kojupääsemiseni jääb ju ainult 5 kuud. Mitmed meist on lastud elama läänealadele, et kodumaal kuskil mingit elu alustada. Ja siis toon lapsed kindlasti kodumaale. /…/ Küllap saab memmegagi (mõeldud on abikaasa Aino Põldmäed – A. P.) toime, eluajaks ei tohiks küll jääda steppi elama. Pea püsti, aeg annab arutust!

Kahjuks ei pidanud isa optimism paika. Pärast vangilaagrit saadeti isa meile Siberisse järele ja Eestisse saime tagasi alles 1955. aasta jõulude eel.

Rudolf Põldmäe

27. II 1908 – 7. II 1988

kirjandus- ja rahvaluuleteadlane

Töötanud Eesti Rahvaluule Arhiivis, Kreutzwaldi-nim Kirjandusmuuseumis ja TA Keele ja Kirjanduse Instituudis

1945 – 1956 oli poliitilistel põhjustel vangilaagris ja asumisel Siberis. Kogunud rahvaluulet, uurinud eesti vanemat kirjandus- ja kultuurilugu, vennastekoguduse kirjandust ning muusikat, Eesti üldlaulupidude ajalugu

Raamatuid: «Esimene Eesti üldlaulupidu», «Kaks laulupidu», «Noor Hurt», ««Vanemuise» teater 1881–1906», «Koidula teater», «C. R. Jakobsoni teedest ja töödest» jt

Tagasi üles