Vabaduse väljak Vabaduse väljakul

Enn Põldroos seismas Marko Mäetamme ja Anu Juuraku «Kommenteeritud majade» ees.

FOTO: Peeter Langovits

Kuuldes sõna ülevaatenäitus, tõusevad ihukarvad püsti nagu kõigi kohustuslike asjade puhul.

Kui lisada hirmsale sõnale paatoslikud infokillukesed nagu Eesti Wabariigi 90. juubelisünnipäev ja pealkiri «Vabaduse väljak», julgen karta igavate visuaalsete klassikirjandite tulva õpetaja (kuraatori) antud teemal.

Seega, sisenen kunstihoonesse, olles valmis sattuma sellise kompoti sisse, mis mulle kohe üldse ei meeldi ega maitse, aga on hea tooni huvides kohustuslik. Parimal juhul loodan sealt kohustusliku kruubipudru ja mulgikapsaste vahelt paar ootamatut hõrku maasikat avastada. Kohapeal selgub, et asi pole siiski nii hull.

Ok. Nagu hea tava ette näeb, alustagem kohustuslikust kruubipudrust... et pärast hea maitse suhu jääks.

Ma ei saa tõepoolest aru, miks peab Mare Mikof tassima näitusesaali Arnold Rüütli nõukaaegse pea (esteetika mõttes), millele on juured alla kasvanud. See vist on poliitiline kunst? Uue Vabariigi aegne sõnavabadusest kantud poliitiliselt korrektne kunst? Minu meelest on see trafaretne, igav ja lame. Ei aja nutma ega naerma, et tekita huvitavaid mõtteid ega midagi.... jätaks vanainimese äkki ükskord rahule?!

Ka ei suuda ma jätkuvalt mõista seda, miks ma peaksin näitusesaalis kuulama pikki heietusi teemal, miks Eesti poliitikas on nii vähe naisi. Ma ei tulnud poliitloengusse, ma tulin näitusele! Tahan eredaid emotsioone, mitte kuiva informatsiooni. Ja ega Raul Meele järjekordsed «issand kui teravmeelsed» tänavasildid ka vaatajale mingit esteetilist ega emotsionaalset laksu paku.

Viimaks veel Urve Küttner. Ei teagi kohe, mida öelda. See, mis ta on korda saatnud, on vähemalt esteetiline. Küttner meenutab kujundi keele poolest väga otseselt aastatetagust Mall Nukket. Selle vahega, et kui Nukke ikoonid mõjusid minu jaoks vaimukate ja mitmemõttelistena, siis Küttneri omad kannavad endas vaid literatuurset paatoslikkust.

Taban end nende tööde ees korraks mõttelt, et äkki on asi põlvkondadevahelise kommunikatsiooni mittetoimimises ja ma lihtsalt ei saa vanema põlvkonna naljadele pihta...

Näiteks kollaaž Ene Ergmast «Ka poliitiline süsteem vajab teaduslikku lähenemist». Spiikrihaamer peos, kuningannakleit üll, kuldne nimbus ümber pea ja pisikeste (vist valitsuskabineti) peadega dekoreeritud lint ümber, kui iluvõimlejal.... no ma ei tea, möh. Ajaleheväljalõiked, millele on ikooni nägu püütud anda. Või sama autori töö Karin Hallas Murula «Rohkem kodanikujulgust» taustale on end poetanud ajalehest välja lõigatud Savisaar ja Sakala keskus... kas ta on üritanud Ekspressi nädala persoonidest kunsti teha?

Samas lükkab vastassaalis resideeriv Jaan Klõšeiko mu põlvkonnateooria jõuliselt ümber. Mäletan selgelt seda hullumeelset kevadõhtut, sealsamas kunstihoone saalis, ehk näituse «Uus laine» avamist, kus kõigil oli jube huvitav, aga pilte polnud aega kellelgi vaadata. All toimus kaos, mida siis kõik-see-mees «suurepärasest reporterikabiinist» ehk kunstihoone aknast innustunult jälgis. Adrenaliin voolas ojadena ja Jaan muudkui pildistas ajaloolisi kaadreid. Lõpuks võttis isalik Reiu Tüür meid kõiki sappa nagu lastesõimes ja eskortis turvaliselt tagauksest välja. Sellel näitusel ongi needsamad ajaloolised kaadrid vaimukalt kokku pandud 20 aasta taguste ajalooliste hetkedega. Näiteks: «Juhan Viiding, Eda Sepp ja Tõnis Rätsep teel uutele töövõitudele». Need dokkaadrid on emotsionaalsed ja huvitavad.... eriti huvitav on nende koostoime.

Umbes sama huvitava eksperimendi on rahva ette vedanud Jaan Elken. Saatetekstist saame teada, et Elken teinud ja esitanud kunstifondile rahastamiseks aastal 1980 maalikavandi, millel ta tahtis vastandada Vene tanki robustsust ja eelmise vabariigi aegset arhitektuuriesteetikat. Olla korra isegi 200 rubla saanud, aga tellimust viimaks siiski mitte. «Ime küll,» mõtlen irooniliselt. Nüüd maalis ta vana kavandi järgi selle pildi ikkagi valmis. Kas aastal 1980 oleks selles kõiges hoopis suurem laeng olnud? Tõenäoliselt küll... aga me ei tea seda ja ei saagi kunagi teada.

Vabaduse platsiga tegelev plokk on üllatavalt jõuline ja huvitav. Mall Nukke, Adamson-Ericu ja Liina Siibi tööd hakkavad kõrvuti täisjõuga tööle. Kompliment näituse kujundajale! Nukke ja Adamson-Ericu ühisosast olin tõepoolest positiivses šokis.

Andres Kung ja Hanno Soans on üliõpilaspäevade jäleda õlletelgi läbu ja keskkonna helirisustuse purki pistnud. Päevakajaline küll, aga pagana mõjus. Kananahk tuleb näitusesaaliski ihule. Pealkiri on «Vargus», leidsin pealkirja lahtimõtestamiseks mitu varianti. Autorid ei ütle, milline on nende versioon, las igaühele jääda oma.

Vähemalt samavõrd kui Vabaduse väljaku plokk meeldis mulle see osa näitusest, mis väljaku, suure poliitika ja suured narratiivid hoopis rahule jättis ning sootuks oma asjadega tegeles. Julgen lapsikult väita, et mul oli sellel näitusel kaks lemmiktööd. Esiteks Sandra Jõgeva «Seltskonnaajakirjandus». Minimalistlik, perfektse idee ja teostusega asjake. Hästi isiklik ja hästi irooniline. Kaks anonüümset punast korteriust ja trafaretsest uksesilmast saab ema magamistuppa piiluda. Ühes kaadris koristab Sandra endine klient ema magamistuba... teisel juhul tegutsevad samas toas teised inimesed. Sandra ema magamistoas toimuv võiks ju seltskonnaajakirjandust huvitada küll... ja mitte ainult selles toas toimuv.

Ja teiseks Piret Räni «Infotankistid». Geniaalne fotokollaaž poseeritud perekonnaalbumitest, kuhu aeg-ajalt ilmuvad ka võõrad näod, kes on olulised mingiks kindlaks ajaks ja siis enam ei ole. Kui neid enam vaja pole, siis nad kaovad. Koos infoga muidugi.

Häid töid on seal näitusel rohkemgi. Aga kahju on näiteks sellest, et Rauno Thomas Mossi irooniline ja mitmetähenduslik «Vabaduse taassünd» kipub näitusesaalis kujunduskontseptsiooni tõttu täiesti kaduma minema. Lühidalt öeldes sööb suur sinimustvalge lipp (ma ei mäleta, kelle geniaalsus see oli) maali lihtsalt ära. Mitte ei lisa uut dimensiooni, vaid neelab suurem õigusega ära... aamps.

Nagu suurte näituste ja festivalide puhul ikka on, ei pruugi potentsiaalsete vaatajate maitse minu omaga üldse mitte kokku minna. Minge otsige isiklikud maasikad ise üles!

Näitus

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus

«Vabaduse väljak»

Kuraator Heie Treier

Kujundaja Inessa Josing

Osalevad: Raul Meel, Eve Kask, Liina Siib, Mall Nukke, Andres Tolts, Jaan Elken, Jaan Klõšeiko, Jaak Soans, Andres Kurg, Hanno Soans jt

Tallinna Kunstihoones

27. veebruarist 6. aprillini

Tagasi üles