Pikad, lillad, graatsilise mustrilehvikuga.
Koduperenaise iluhooldus: küünelaki asemel lakibensiin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väga ilusad küüned,» teen komplimendi.
«Aitäh,» naeratab mu pisitütre Krata lasteaiaõpetaja, kena tudengineiu, rutates lisama, «ma olen nendega harjunud kõike tegema, lastele ma haiget ei tee.»
Enda küünte poole ma ei vaata. Tean niigi, et need on samasugused nagu ikka viimastel koduperenaise-aastatel: lakkimata, pikkust napilt üle näpuotsa. Mitte et see mind häiriks. Pisiasi ju.
Nagu seegi, et mu näohoolduse hulka kuulub iganädalane puhastamine lakibensiiniga. Igati loomulik, kui kodus käib remont, näiteks radiaatorivärvi ju palja veega maha ei pese.
Pisiasi seegi, et ma pole lõhnaõli kasutanud ligi kolm aastat. Varem tundus parfüümipahvak kõrva taga täiesti kohustuslik. Mäletan, kuidas mu hea ninaga kallim taipas lõhnajälje järgi, et olin tema ühikatoa ukse taga käinud, ning koputas omakorda minu toauksele: «Käisid mind otsimas, jah?»
Rasedaks jäädes muutusin aga nii lõhnatundlikuks, et igasugune parfüüm oli piin. Jagasin isegi senised kreemid ja näoveed sõbrannadele laiali ning kasutan tänini apteegist leitud lõhnatut kreemi.
Parfüümi ei suuda ma siiamaani kasutada, häirib! Kord tegin inimkatse ja panin teatrisse minnes pisut lõhna peale. Tulemus: peavalu, mida mäletan teravamalt kui etendust.
Mu kunagine hea ninaga kallim, nüüdne abikaasa, kiidab tihti: «Puhta naise lõhn on kõige parem.» Tema käibeleksikasse kuulub ka retooriline arupärimine: «Miks sa pead ennast värvima?» Tõsi, nõnda küsimiseks annan viimasel ajal põhjust küllalt harva.
Pisiasi, aga enamasti ei vaevu ma argipäeval ripsmeidki värvima. Samas kui aastate eest tundsin end meikimata justkui alasti. Ühel hommikusel koosolekul istusin päikeseprillid ees, sest tööle kiirustades polnud mahti silmi pähe joonistada. Mis siis, et oli puhtnaiste kollektiiv!
Aegamööda kasvanud pisiasjade kuhi pole mind häirinud. Seni. Aga kui nüüd tahan lapsele viinereid praadida, ei leia ma neid külmkapist ega seljakotist ega lapsekäru alt... ega ometi...? Ja ongi! Mees jõuab esikusse minust sammukese varem ja sikutab naerdes viinerid välja mu k ä e k o t i s t !!!
Järjekordne pisiasi? Muidugi. Aga lillade küünte imetlemise päeval muudavad viinerid käekotis mu enesetunde üsna loperguseks. Nii poengi mehele kaissu ja küsin täiesti tõsimeelselt: «Kas sa armastad mind rohkem siis, kui mul on viinerid käekotis, või siis, kui ei ole?»
«Mis vahet seal on?» küsib mu mees naeruselt.
Oh-jah. Nii taipamatu võib olla ainult meesinimene. Aga antud viinerilõhnalisel ajahetkel on selline suhtumine s u u r asi.