Bill Viola: ma ei tea, milline ma olen...

Bill Viola Foto: Postimees.ee

Varase videokunsti pioneeri Bill Violat intervjueerib USA kunstifilmide nädala eel Hanno Soans.

Bill Viola on üks rahvusvahelise kunstielu kõrgemini koteeritud staare, kelle varane video-eksperimentalistika ja massiivsed videokeskkonnad on ehk enim ja otsesemalt mõjutanud meie 1990ndate videokunsti keskseid nimesid, eriti Jaan Toomiku ja Anu Juuraku loomingut.

Viola ja tema elukaaslane ja koostööpartner Kira Perov on filminud Sahara kõrbes, uurinud San Diego loomaaias loomade teadvust, rännanud Edela-Ameerikas, lindistades erikaameratega kõrbemaastikku... Hiljuti sõitsid nad ka Indiasse lindistama dalai-laama palveid.

Eesti on maa, kus laiem publik tunneb videokunsti sõnavara minimaalselt, kuid professionaalsel tasandil valitseb teie tööde vastu intensiivne huvi. Milliste kanalite kaudu tutvustaks te ise oma töid kõige meelsamini – muuseuminäitus, teie loomingust kõnelev film, varaste tööde linastus või ehk hoopis kirjutised kogumikust «Reasons for Knocking at an Empty House»?

Mul on tunne, et mingis suhtes on teil väga eriline olukord. Aasta-aastalt oma tööd edasi tehes leian ma, et pean tegema erilisi pingutusi selleks, et hoida oma meeled avatud. Shunryu Suzuki, zeni meister, kes asutas ühe esimese zeni keskuse Ameerikas, ütles kord: «Algaja meeltes on palju avatud võimalusi, kuid eksperdi omas ainult vähesed valikud.»

Suzuki rõhutas alati, et elu kõigis aspektides vajame mentaalsust, millega käib kaasas kõiges kahtlemine ja võime näha asju uue nurga alt.

Mainitud raamatus on arvukalt vihjeid hinduistlikule, budistlikule ja ka sufide mõtlemisele. Tunnetate te 11. septembri järgses Ameerikas ka mingit survet, mis just neid teemasid puudutab?

Ei. Mainitud traditsioonid on ladestanud osa sügavaimatest inimteadmistest meie planeedil. Algallikad, mida nad endast ju kujutavad, on kui lõputud, puhtad, kevadised allikad – ajastul, kus algsete õpetuste puhtus on muutunud sogaseks ja moondunud. Need on igale inimhingele tõeliselt kosutavad.

Teisalt on igasugune ekstremism lõhestava toimega. Jumala nimel on maailma ajaloos rohkem kurja tehtud, kui me seda tunnistada julgeme. Sügavaimad inimestevahelised suhted toimuvad niikuinii personaalsel tasandil. Inimese üks ühele kohtumine kunstiteosega on olemuslik osa kunstist.

Milles seisneb põhiline erinevus videomeediumiga töötamises selle algusaegadel, mil video keelekasutus oli tihedalt seotud tehnoloogilise uuenduslikkusega, ja praegu, mil videoga tegeleb enamik noori kunstnikke ja õhus on juba rutiini?

Kui ma 38 aastat tagasi alustasin videoga, siis oli see meedium just sündinud, tehnoloogilises, esteetilises, ühiskondlikus ja poliitilises mõttes. Uks oli avatud ja sellega kaasnes värskendav uute võimaluste ja värske energia tulv. Tulevik ootas ümbertegemist ja vanad piirid ning tõkked kadusid eest.

Meedium oli uus kõigile, nii vanematele, juba läbilöönud kunstnikele kui ka tudengitele. See oli hea võimalus avastada uusi, varem mitte eksisteerinud kunstitegemise vorme. Me kõik olime teadlikud, et see on ajalooline hetk, aken, mis ühendas minevikku tulevikuga.

Praegu on mul tunne, et ma tajun oma ala tehnikat ja ka iseennast palju sügavamalt ning et võimalused on veelgi enam avardunud. Rumi, suur 13. sajandi Pärsia poeet ja müstik, kutsus seda «jalutuks rännakuks» – üha kasvavaks teadlikkuseks ja siseelu sügavuste isiklikuks tunnetamiseks.

Samas on videokunst, mis sai alguse väikesest kunstnike rühmast 1960ndatel, plahvatuslikult kasvanud üheks tänapäeva põhilisemaks kunstivormiks ja see viib videomeediumi uuele tasandile.

Minu mure on selles, et ma näen, kui kergeks on muutunud videote tegemine – «lihtsalt vajuta punast nuppu ja sa saad oma pildi kätte». Ma kardan, et mõned kunstnikud ei pühendu piisavalt sügavalt enda loodud kujunditesse ega pinguta küllaldaselt, et sellest võrgutavast pealispinnast sügavamale liikuda.

Ma olen sageli üllatunud videomeediumis peituvatest levi demokratiseerumise võimalustest, kuid samas ka rahvusvahelist videokunsti levitava turu eksklusiivsuspretensioonidest. Kas teie arust tuleks selles süsteemis midagi muuta?

Ma ei pea siin midagi muutma. Tehnoloogias peituvad uued jõud muudavad seda kõike minust sõltumatult. Tänapäeva kunstnikul on ligipääs tohutule hulgale tehnikatele, meediatele ja stiilidele – see on loomevabadus, mis on senises kunstiajaloos pretsedenditu.

Lisaks sellele on internet andnud võimaluse oma töid ja ideid ühe näpuliigutusega üle maailma levitada.

Elektroonilised pildid on üle kogu maailma pidevas ringluses, nii et neil on potentsiaali saada inimkonna universaalseks keeleks.

Vajadus kunstituru kõrgkihi järele on aga alati olemas ja see väljendub nende eriliste objektidena, mida me kutsume kujutavaks kunstiks. Kuid samas on alati olemas vajadus massimeedia ja populaarse meelelahutuse järele.

Revolutsioon, mis toimub praegu digitaalsetes meediates, seisneb kusagil nende kahe pooluse vahepeal ja see annab oma võimaluse ja oma hääle paljudele loomeinimestele, kes küll ei kuulu unikaalsuselt Michelangelo või Rembrandti tasemele, kuid kellel on siiski ainukordne vaatenurk, mida tasub ära kuulata.

See käib eriti selgelt ajalooliselt õigustest ilma jäetud inimrühmade kohta, nagu naised, vähemused, värvilised, vaesed ja töölisklass, kes kõik vajavad kohta ülemaailmsel laval.

Kas te näete olulist muutust selles, et video on tänapäeval kõikvõimalike tehnoloogiliste vidinate abil sedavõrd tugevasti argisuhtlusse kaasa tõmmatud?

Kommunikatsiooniga seotud tehnoloogia saab oma põhimudelid inimese nägemis- ja kognitiivaparaadilt. Me näeme, kuuleme, tunneme ja teame oma meele teatud mõõdete abil. Suur osa sellest, mida kunagi peeti psüühilisteks, metafüüsilisteks või visionäärseteks kogemusteks, on nüüd järele aimatav elektrooniliste instrumentide abil: võime rääkida kauge maa tagant, näha läbi seinte ja iseennast oma kehast väljaspool, korrata mingit kogemust, käsitleda mingit ajahetke, vaadata, kuidas taim kasvab, näha, kuidas liiguvad lendava koolibri tiivad, näha pimedas, näha neid, kes on surnud...

Ma tunnetan tihedat sidet selle vahel, kuidas töötab tehnoloogia, ja selle vahel, mida kutsuti kunagi spirituaalseks kogemuseks. Ja kuigi ma ei suuda öelda midagi selle kohta, kuidas asjad edasi arenevad, tajun ma, et tehnoloogia ei piirdu üksnes instrumentide ja tööriistadega, vaid mängib otsustavat osa inimeste loomuses ja arengus.

Ma näen inimese evolutsioonis ühist tulevikku meeltele, kehale ja tehnoloogiale, mis viib lõpuks välja nende sidusale kooseksisteerimisele.

Kuidas on kunstimaailma globaliseerumine muutnud teie ettekujutust oma isiklike tööde potentsiaalse vaataja kohta?

Globaliseerumine pole üksnes poliitiline ja majanduslik nähtus. See kaasab kogu maakera, selle ökosüsteemid, atmosfääri ja maailmamere. Meie planeedi ajalugu pakub mitmeid näiteid äärmiselt äkilistest kliimamuutustest, mis toimusid veel enne autosid, tehaseid ja elektrijaamu.

Vahetpidamatu muutumine, olgu see siis järsk või järkjärguline, on fundamentaalne eluline osa meie maailmast. Oluline on meeles pidada, et inimkeha on osa looduse võrgustikust ja mitte midagi eraldiseisvat. Nii on kliimaga toimuvad muutused osa inimkonna sisimast saatusest ja meie tegevus moodustab spetsiifilise osa palju laiemast teemaderingist.

Globaliseerumise negatiivsed aspektid on väga tõsiselt võetavad ja nende üle on palju arutatud. Kunstimaailmas tähendab see massitootmise mentaliteeti, mis laseb kunsti välja kasumlikel eesmärkidel, kuid ma näen globaliseerumises ka positiivseid aspekte.

Tõsiasi, et ma saan kogeda töid nendes erinevates kohtades ja saan ühtlasi sealt ka mõjutusi, haaramaks oma teostega inimesi eri kultuuridest üle kogu maailma, on põnev ja pretsedenditu ja sellel on oma positiivne efekt vastastikusele üksteisemõistmisele ja ühtsele kultuuride- ja rassidevahelisele inimsusele.

Aga tegelikult pole need mitte üksnes geograafilised vahemaad, mis kokku tõmbuvad – tänapäeva tehnoloogilises maailmas sulanduvad minevik, olevik ja tulevik. Kunstiteosed kõnelevad meiega veel kaua pärast seda, kui nende loojad on surnud ja nad jätkavad muutumist ajas, paljastades osa sõnumeid ja saladusi ning varjates teisi.

Oma elu praeguses staadiumis hakkan ma kogema sedasama protsessi, vaadates oma vanu töid muutumas uueks ja vabanemas sellest algsest loomingulisest tahtest, mis nad kunagi lõi.

Minu arhiiv, mille ma olen kaaderhaaval läbi vaadanud ja läbi kogenud, muutub uuesti aardekirstuks, mälestuste ja sageli üldse mitte minu enda mälestuste teatriks – protsesside kaudu, mida ma ei suuda mõista ega soovi analüüsida.

Kunstimaailmas on niikuinii liiga palju analüütilist. Vaja oleks rohkem tunnetamist ja intuitsiooni ning vähem juttu. On hädasti vaja rääkida üksteisega ausalt ja otsekoheselt, ilma manipuleeritud sõnumite ja sisutühja informatsioonita – kontakteerudes südame, meelte ja hingega.

USA kunstifilmide nädal

•17. märts – «Pollock», rež Ed Harris

•18. märts – Bill Viola õhtu: «The Passing» ja «I Do Not Know What It Is I Am Like»

•19. märts – «Louise Bourgeois», rež Nigel Finch

•20. märts – «Cremaster 3», rež Matthew Barney

•21. märts – «Downtown 81», rež Edo Bertoglio

•22. märts – «Must valge + hall: Sam Wagstaffi ja Robert Mapplethorpe'i

•23. märts – «Chelsea Girls», rež-d Paul Morrisey ja Andy Warhol

Filmidele eelnevad lühiloengud, lektoriteks Hanno Soans, Harry Liivrand, Raivo Kelomees, Rael Artel, Marco Laimre, Madis Palm ja Jeremy Canwell

Seansside algus Tallinnas Sõpruse kinos kell 21.

Piletid 100/60/50 krooni