Philippe Jourdan: vaiksel laupäeval armastusest

Philippe Jourdan

FOTO: Postimees.ee

Võiks arvata, et vaiksel laupäeval on parem mitte kirjutada, mitte midagi öelda, ja pidada kinni sellest õnnelikust vaikusest, millest me praeguses tormilises maailmas ja kiires elus nii palju puudust tunneme. Aga kui raske on vaikust pidada, kui keegi ei räägi! Hea kõneleja loob enda ümber sellise tõelise vaikuse, mis ei väsita. Eesti Vabariigi 90. aastapäeval oli mul õnn kuulata presidendi kõnet. Pikk ja huvitav kõne. Aga paraku ei ole kõne ajal vaikus alati täielik.

Mõni räägib oma naabriga, teine sirutab käsi või jalgu, kolmas vaatab lage või kaunistusi, või uurib, kas tal ei ole tuttavaid esimeses reas. Seetõttu tekib alati kerge ja pidev sosin. Aga tol õhtul, ühel hetkel mulle tundus, et sosin katkes, kõik silmad vaatasid ühte punkti, vaikus hakkas täielikult valitsema. See oli siis, kui president rääkis, nähtava liigutusega, surmast ja elust. Täpsemini nendest viiesajast 20 kuni 30 aasta vanusest noormehest, kes igal aastal kaotavad oma elu õnnetustes. Nendest 500 eesti perest, kes igal aastal jäävad selle tõttu loomata. 500 nende 5000 kõrval, kes sõlmivad abielu. Teiste sõnadega, igaüks meist tunneb neid või on nendega seotud. Surma ja elu ees tunneme me ennast kõik puudutatuna ja vaikus saab siis teistsuguse väärtuse ja sügavuse.

Vaikne laupäev on samuti surma ja elu lugu. Seetõttu ei ole see selline vaikne päev, nagu on vaikne tavaline puhkepäev, kui tänav on rahulik ja argipäevaelu sumin tasane. See on vaikne nagu inimene, kes ootab pikisilmi olulist sündmust, suurt üllatust või läbimurret, surma ja elu küsimuse lahendamist. Selline on õige vaikse laupäeva meeleolu. Mõned nimetavad seda päeva suureks, teised pühaks. Aga mulle meeldib, et eesti keeles nimetatakse seda päeva just vaikseks. See vaikne-olemine väljendab palju paremini pühendumust. Sest pühendumus vajab vaikust ja pühendumus on elu.

Mida suur reede ja vaikne laupäev võivad öelda kaasaja inimesele ja ühiskonnale? Ma tahaksin seda väljendada Joseph Ratzingeri ehk paavst Benedictus XVI äsja ilmunud ringkirja «Spe Salvi» («Lootuses päästetud») sõnadega. Ta esitab sellise provotseeriva mõtte: «Mitte mateeria ega evolutsiooni seadustel pole viimane sõna, vaid hoopis Mõistusel, Tahtel, Armastusel» (entsüklika «Spe Salvi», nr 5). Kristus ei ole toonud sotsiaalset revolutsiooni, isegi kui Tema sõnum on kõige revolutsioonilisem. Ta ei ole toonud uut teadmist, mis suurendaks meie võimu maailma ja kosmose üle. Ta tõi inimkonnale midagi olulisemat: surma, millest sünnib elu. Surm, mis ei ole viimane sõna, vaid uus algus.

Me oleme kõik kasvanud 19. sajandist pärit positivistlikus mentaliteedis ja elame veel selle sees. Selle mentaliteedi järgi allub kõik seadustele, mida inimene peaks varem või hiljem avastama. Kõik peaks olema seletatav, see tähendab ette nähtav või planeeritav. Kõik peaks olema kuidagi kirjas maailma või inimese sees. Näiteks inimese DNAs võiks olla kirjas kogu inimese areng, ja miks mitte tema saatus ja tulevik ka. Suure Paugu teooriates peaks olema kirjas meie olemasolu põhjused ja meie maailma lõplik saatus. Ja kui mingi küsimus ei leiagi veel seletust, siis sõna «energia» on mugav ja kõikehaarav lahendus, nii kaua kui midagi konkreetsemat ei ole leitud. Ja kui me räägime DNAst, siis miks mitte otsustada, et isegi meie eetilised tõekspidamised on kirjas meie geenides ja sõltuvad nendest. Nii et headus ja ilu ja ausus ei oleks midagi muud kui molekulide kombinatsioonid. Tuleb uus kombinatsioon, tuleb ka uus eetika ja uued põhimõtted.

Seevastu vaikne laupäev tähistab midagi radikaalselt uut, mis ei sobi kokku meie kõikehaaravate süsteemidega. Kas me usume, et võib juhtuda midagi, mis ei allu üldse mateeria ega evolutsiooni seadustele? Midagi, mida füüsika, keemia või bioloogia ei suuda praegu ega suuda kunagi ette näha või seletada. Midagi, mida tehnoloogia praegu ega tulevikus ei saa kunagi korrata. Öelda, et see võib juhtuda, tähendab astuda välja positivistlikust mentaliteedist, see tähendab kinnitada tehnilise arengu ja teaduse piiratust ning uskuda, et kõik ei ole ettekirjutatud. Aga see tähendab ühtlasi astuda mingil määral teadmatusse ja inimene ei armasta teadmatust. Lõputu seletatavus on palju mugavam.

Astuda selline samm edasi on juba palju, aga see ei ole veel piisav. Kas me usume, et võib juhtuda midagi, mis väljub sedavõrd meie kogemuste raamest, et sellele ei ole ega saagi olla teist seletust kui ainult üks: armastus? Kas me usume, et kogu reaalsuse kõrgeim instants on midagi, mis sarnaneb kõige tavalisema ja argipäevasema inimtundega: armastus? See kindlasti segab meid, et midagi nii keerulist kui maailm ja inimese elu leiab oma viimse põhjenduse ja seletuse milleski, mis on nii lihtne ja tundub nii tavaline kui armastus. Ja veel rohkem segab see, et ka kõige arenenum tehnoloogia ei suuda meile selgitada armastust.

Selle tõttu on meie jaoks tähtis Naatsareti Jeesuse surm ja ülestõusmine. Ma ütleksin, et see ei sõltu ainult sellest, kas ma usun, et Kristuse Ülestõusmise tunnistajad rääkisid tõtt või mitte, ühesõnaga sellest, kas ma usun, et Kristus on üles tõusnud. Kristuse Surma ja Ülestõusmise ees ei saa ükski inimene, olgu ta kristlane või mitte, jääda ükskõikseks. Sest kui ma usun, et see on võimalik, muudan ma kogu oma suhtumist ellu, ja ei ela enam ühes kinnises süsteemis, kus kõik on juba ettekirjutatud. See ei tee minust veel kristlast, aga kindlasti avab see mind uuele dimensioonile.

Uus dimensioon ei tähenda võõrast elu. Vaikne laupäev ja Kristuse Ülestõusmine ei saa piirduda ainult abstraktse mõtisklemisega. Ma tulen veel kord tagasi Joseph Ratzingeri suurepärase teksti juurde: «Teadus ei ole see, mis inimese lunastab. Inimese lunastab armastus.» («Spe salvi», nr 26)

Kõnelemine lunastamisest kuulub religioosse terminoloogia valda. Aga kas lunastamine ei tähenda ka, et inimene teostab täielikult kõik selle, mis on tema sees, et ta vastab täielikult kõikidele lootustele, mida võiks tema peale panna? Me oleme elanud selles veendumuses, et just teadus ja areng on see, mille kaudu inimene teostab oma potentsiaali. Et teadmine võimaldab kõrvaldada kõik vead ja nõrkused. Justkui «õigeks mõista» ja «õigesti mõista» oleksid üks ja sama. Me oleme võib-olla liiga kergesti mõelnud, et kui inimene või ühiskond on katki läinud, on see ainult teadmise või osavuse küsimus, et saaks killud kokku panna. Aga 20. sajandi suurte süsteemide läbikukkumine näitab, et sellest ei piisa. Armastus, ainult armastus on see, mis reaalselt lunastab ja parandab inimest, võrreldamatult rohkem kui ükski teadmine. Ta on ainus, mis paneb kokku selle, mis on katki läinud ja muudab reaalselt inimest sisemiselt.

Vaikne laupäev ja ülestõusmispühad kinnitavad, et armastus on tõesti kõrgeim instants, kõrgem kui kõik teised kategooriad või teadmised – «suurim on armastus,» ütles juba 1. sajandil apostel Paulus Korintose linna kristlastele (1Kor 13:13). Ja inimese jaoks on oluline seda teada, muidu ta elaks illusioonis, et kunagi tuleb see teadmine või see teadus, või see süsteem või see seadus, mis toob lahenduse, kuigi tegelikult on see ainult illusioon. Armastus on see, mida võib kohe anda, ilma et peaks ootama utoopilise tuleviku teostumist. Muidugi on Kristuse Ülestõusmine kristlasele ajalooline fakt ja lahutamatu osa tema usust, lõplik ja täielik märk sellest suurest Armastusest, kes on meile elu andnud. Aga igale inimesele, ka sellele, kes elab väga kaugel igasugusest religioonist, on Kristuse Ülestõusmine sõnum, mis toob päevavalgele inimese tõelise sisu ja väärtuse. Inimene olla ei tähenda «Sein zum Tode» – nagu väitis Heidegger – olla surma jaoks. Elu on suunatud horisondi poole, mis ületab surma. Seetõttu on iga inimelu püha, sest surm ei ole kunagi tema viimane võimalus.

Muidugi, meie, kristlased tunnistame, et me ei ole alati olnud sellise sõnumi ja sellise armastuse väärilised. Mitte harva on suure pettumuse tekitanud mitte sõnum, vaid sõnumikandja ebasobiv käitumine. Aga sõnum on kindlasti palju suurem ja väärtuslikum kui sõnumikandja. Tõesti, armastus lunastab inimese, mitte teadus.

Mulle meenuvad sõnad, mida ütles palju aastaid tagasi üks minu kauge sugulane. Ta oli lihtne maamees, kes oli aastate jooksul ehitanud väga suure teraviljatootmise ja -turustamise firma, mis teenindas sadu kohalikke taluinimesi. Ta oli suur ja tugev mees, peaaegu vägilane, keda ma eriti imetlesin oma lapsepõlve ajal. Muidu rõõmsameelne ja elunautija, pisut bon vivant, nagu öeldakse prantsuse keeles, aga kindlate põhimõtetega mees.

Kui mõned kolleegid panid komandeeringu ajal imeks tema palveharjumusi, vastas ta: «Vaata, elus on olemas kahte sorti inimesi: tuulelipud ja kompassid. Tuulelipp näitab, kuhu tuul puhub, ja ei tee midagi muud, kui järgib tuult. Ta ei püsi paigal. Kompass näitab alati põhjapooluse poole. Mina olen kompass ja minu põhjapoolus on Jumal.» Vahel on nii lihtne väljendada sügavaid mõtteid.

Tänasel päeval soovin, et oleksime kõik kompassid, mille põhjapoolus on ainukene põhjapoolus, mis on seda väärt: armastus.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles