Enn Soosaar: Euroopa Liidust president Toomas Hendrik Ilvese ainetel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu konkurentsivõime langeb, leiab kolumnist Enn Soosaar murekoha president Toomas Hendrik Ilvese Euroopa Parlamendi 50. aastapäeva puhul peetud kõne analüüsides.
Toomas Hendrik Ilves esindas aastatel 20042006 Euroopa Parlamendis Eestit. Tema Stras-bourgi külastus möödunud nädalal ja kõnepidamine parlamendi suures saalis oli taaskohtumine kolleegidega. Nõnda seda vastastikku käsitatigi. Lisaks oli president Ilvese esinemine Euroopa Parlamendi 50. aastapäevaga seotud pidulike ürituste avalöök.
Poliitik kõneles poliitikutele. Meie Euroopal läheb hästi, kinnitas ta. Ja ka meie Eestil läheb ühisperes hästi. Aga samas järgnes hoiatus. Ehkki täna saab eurooplane vastu rinda lüüa, ei tohi me ennast petta, et hästi minema jääbki. Väljakutsed on teisenenud, ja kui me nendega toime ei tule, kaotame järgmise veerandsajandiga märgatava osa «sellest suhtelisest jõukusest ja edust, mida naudime täna».
Kõne oli olevikust tulevikku projitseeritud. Aastasse 2018, kui möödub sada aastat Euroopa esimese õudse kodusõja lõpust ja kuuskümmend aastat selle suurühenduse parlamendi kokkuastumisest, mis loodi selleks, et ei korduks teise, veel õudsema kodusõja koledused. Kui Eesti alustab viieteistkümnendat aastat ELis ja juhib ning võõrustab eesistujana esmakordselt kogu liitu.
Kümne aasta pärast on EL suurem kui täna, aga «kindlasti pole me nii suured, kui mõned meist sooviksid». Kes on ebarealistlike soovidega «mõned meist», esineja ei täpsustanud. Kõne tonaalsusest võiks siiski oletada, et meie president eelistab «permanentsele laienemisele privilegeeritud partnereid» pärgamas ühinenud Euroopat idast ja lõunast.
Mis teeb Toomas Hendrik Ilvesele muret? Vastus on karm: langev konkurentsivõime. Viimased laienemised on konkurentsi siseturul pigem pärssinud, kui seda soodustanud. Sellest hoolimata, et «avanemine turujõudude konkurentsisurvele Euroopa sees on üleilmse konkurentsivõime mootor».
Probleem ei ole uus. 2000. aastal sõnastas Lissabonis kokkutulnud Ülemkogu uue sajandi esimese kümnendi strateegilised eesmärgid ja nende saavutamise abinõud. Otsustati, et 2010. aastaks peab EL olema võimeline edukalt võistlema mis tahes maailma suurregiooniga. Teadmised, innovatsioon ja areng määrati Lissaboni strateegia märksõnadeks. Lubati järsult suurendada helgete peade koolitamist ja edendada ajude sissevoolu, loobuda majandustegevuses igasugusest liidusisesest protekteerimisest, ümber korraldada otsustusmehhanismid ja juhtimisstruktuurid.
Aga täna? Täna seisame tõsiasja ees, et üllas siht on saavutamata. Euroopa ei suuda endiselt sammu pidada Ameerika Ühendriikidega ja hakkab konkurentsivõimes kaotama nii Hiinale kui ka Indiale. Meie lugu kisub suisa pentsikuks.
Tegemist oli ja on eksistentsiaalse imperatiiviga. Aga suur ja lai Euroopa sipleb nagu kana takus. Konkurents on kammitsetud, liikmesriigid tõrguvad energiaturgu liberaliseerima, julgeoleku riskid kasvavad. Samal ajal, rõhutas Ilves, on idanaaber enda «energia ülemvõimuks» kuulutanud. ELi ühtse energiapoliitika puudumine annab Moskvale võimaluse ülbitseda ja Euroopaga läbikäimises jaga-ja-valitse-taktikat rakendada.
Eesti president juhtis endiste kolleegide tähelepanu mitmele teravale probleemile. Ta puudutas reformilepet, naabruspoliitikat, piirkondlikke strateegiaid, keeleõpet, üksteise tundmise vajadust, eurooplase identiteeti.
Muu hulgas toonitas ta, et peame õppima «tundma üksteise minevikku, sest ainult siis saame me ehitada tulevikku üheskoos». Eestlane ja idaeurooplane noogutavad mõistvalt pead. Need aga, kes rohkem lääne poolt pärit, kortsutavad kulmu. Nemad, nagu ka venelased, on vastupidisel arvamusel: tuleviku ehitamine osutub seda edukamaks, mida rohkem suudetakse minevikku unustada.
Veel üks tsitaat. «Me eksisime, kui arvasime, et elame deideologiseeritud maailmas. Vastupidi, autoritaarse kapitalismi tõus kui alternatiiv demokraatlikule turumajandusele on ilmselt uusim ideoloogiline, intellektuaalne ja moraalne heitlus, mille tunnistajaks me oleme. Jah, meil on vaja oma poliitikaid uuesti mõtestada.»
Hellitas kes mis tahes lootust tuleviku maailmast pärast külma sõja lõppu, tänane reaalsus on armutu. Lääneliku demokraatia alternatiiv ei ole nagu oli Stalini, Hitleri ja Mao aegu vabaduse totaalne vastand mõttetu vägivalla, absurdse majanduskäsu ja absoluutse klikivõimuga.
Reiimid, mis kasutavad valikuliselt demokraatia ja liberaalse kapitalismi «elemente», ilma pisimagi soovita muutuda ise liberaalseks ning demokraatlikuks, on osutunud elujõuliseks ning atraktiivseks.
Euroopa ei saa mängida pimesikku ja rahustada ennast kujutlusega, et autoritaarsus (kõva käsi), «juhitud demokraatia» ja ksenofoobne fundamentalism jäävad 21. sajandil üksnes ajutisteks kõrvalekalleteks.
Kvaasidemokraatiad ja sündivad-surevad diktatuurid kuuluvad inimeste maailma. Kuidas nendega toimida ning suhelda? Kuidas vältida võõra ideoloogia ja mentaliteedi imbumist Euroopasse endasse? Minu meelest on ELi tõsisemaid ohte hurraaoptimism, mis loodab, et kui pakume seal präänikuid ja ähvardame teal piitsaga, muutub maailm meienäoliseks ehk Euroopa-kõlblikuks.
Kõne tähistas parlamendi poolsajandit. Nii oli sinna pikitud ka kauneid retoorilisi tõdemusi. «Rahvuslikud huvid on kõige paremini kaitstud siis, kui me kõik loovutame neist ivakese, et liit tervikuna võidaks,» kinnitas Ilves. Või: «Riik on maailma kontekstis, või ka Euroopas, tugev siis, kui ollakse tugevad kodus.» Ainult et kui pagana keeruline on sedalaadi põhitõdesid ellu rakendada.
Poole tunniga jõuab diagnoosi panna, kuid ravi pakkumiseks, mis tõepoolest avitaks, pole juubelitribüün kõige õigem paik. Seda Ilves ei üritanudki. Teiselt poolt ei saanud ta silmi sulgeda mida ei tohiks teha meie teisedki , et EL viibib praegu kummalises olukorras.
«Kõik» teavad, et viimane aeg on härjal sarvist haarata, aga
Kommentaar: Ilvese kõne oli par excellence
Martin Kala
Euroopa Parlamendi nõunik
Esimese idaeurooplasena oli Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese esinemine Euroopa Parlamendis, mis langes institutsiooni 50. avaistungile, sümboolse tähendusega just Euroopa minevikutragöödiate tõttu. Kui isegi Eesti president ei teeks juttu ebaõiglasest ajaloost, tekib küsimus, kes ja kus üldse seda tegema peaks?
Ilvese pöördumises tuli juttu liidu laienemisest: nenditakse, et «oleme lähitulevikus suuremad
kui praegu, ent vast mitte nii suured, kui mõned meist sooviksid». Siin on vaadeldud laienemist laiemalt kui poliitilist instrumenti ja kahjutundega tõdetud, et laienemist on hakatud ühe või teise huvi nimel instrumentaliseerima (nt Türgi). Ma ei usu, et Ilves eelistaks priviligeeritud partnereid, ELi eesmärk peab olema kunagi siiski oma lubadused täide viia.
Süsteemist, milles on välistatud sõja võimalus omavahel suveräänsust jagavate riikide kaudu, unistasid juba aastasadu mitmed Euroopa juhid ja intellektuaalid. Kui Ilves räägib, et «rahvuslikud huvid on kõige paremini kaitstud siis, kui me kõik loovutame neist ivakese, et liit tervikuna võidaks», peab ta ehk kaudselt silmas Euroopa multilateraalsuse mudelit, mis tähendab seda, kui mitukümmend iseseisvat riiki on loovutanud oma suveräänsuse, et säilitada omaenda suveräänsust.
See mudel peaks olema ELi eeskuju maailmale, et regionaalse poolusena kindlustada endale ka üleilmse partneri roll. Samuti nõustugem, et ELi praegused väljakutsed ja vajadused
energiast keskkonnani, konkurentsivõimest laienemiseni, ühisest välispoliitikast
rahvasterändeni on kõik strateegilised küsimused, mis nõuavad julgeid ja söakaid tegusid
tulevikus, et EL suudaks paremini rinda pista üleilmastumisega.
Euroopa Liit on edulugu, mille saavutusi ei tohi vaadelda kui üksikute sündmuste jada, vaid kui ajaloolist protsessi, mis põhineb väärtustel. Piitsast ja präänikust ja n-ö hurraaoptimismist
saame rääkida võib-olla tõesti, kui liikmesriigid üksteise võidu välispoliitikat loovad, segades omavahel õliseadusi ja inimõigusi, kuid mitte siis, kui räägime Euroopa mõttelistest alustest.
Antud pöördumine polnud ainult ühelt eurooplaselt teisele, mitte riigipealt saadikule, ega idaeurooplaselt lääneeurooplasele, vaid ka endiselt kolleegilt nendele, kellega on sisulist tööd tehtud. Ka ses suhtes oli kõne par excellence, kuna rihtis konkreetsetele teemadele, millega president on europoliitikuna aastaid tegelenud ning ei piirdunud üldsõnaliste deklaratsioonide
ja tõotustega stiilis «Ma soovin tugevamat Euroopa Liitu» või «Ma luban, et asjad jooksevad paika».