Soome ajaloolane Seppo Zetterberg võttis esmaspäeval Tallinnas peetud Jüri Vilmsi konverentsil kokku kogu teadaoleva tõe Vilmsi surma kohta: midagi kindlalt ei saa tänini öelda.
Salapärase saatusega suurkuju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametliku tõe järgi hukkasid sakslased Jüri Vilmsi Helsingis laupäeval 13. aprillil 1918. Kuid kui ametlik tõde pole õige, siis mis siis Vilmsiga tegelikult juhtus?
Olen oma uurimuses «Jüri Vilmsi surm» seda käsitlenud ja minu järeldus on, et ametlik tõde ei pea paika. Kuid ma ei suuda praegu öelda, missugune on õige tõde Vilmsi surma kohta.
Eestist oli varem saadetud läände välisdelegatsioon. Et delegatsioon saaks värsket teavet kodumaa poliitilisest olukorrast.
Saksa okupatsiooni alguse järel saatis Ajutine Valitsus asepeaministri ja kohtuministri Jüri Vilmsi Soome kaudu läände. Oma kaaslasteks sai Vilms kolm meest: Arnold Jürgensi, Johannes Peistiku ja Aleksei Rünki.
Analüüsides Vilmsi, Jürgensi, Peistiku ja Rüngi saatust, tuleb lähtekohaks võtta karm tõde. Täesti kindlalt teatakse vaid seda, et nad pidid ületama Soome lahe ja pürgima Soome kaudu läände. Võrdlemisi kindel on ka see, et nad kas kavatsesid mööduda Suursaarest või minna selle kaudu ja suunduda rannikule kusagil Loviisa, Kotka või isegi Hamina kandis.
Pärast seda, kui mehed 27. märtsil 1918 Käsmust jääd pidi teele asusid, pole nende kohta ühtegi täiesti kindlat tähalepanekut. Vaindloo majakavahtide kirjelduses on juba hulk ebakindlust. Nad võisid ju vaid pidada tõenäoliseks, et nägid jääl Vilmsi ja tema kaaslasi. Rohkem täiesti kindlaid teateid meil seega ei ole.
1919. aasta suvel Tõnis Kalbuse juhtimisel korraldatud ametlik uurimine ei andnud juurde ühtegi usaldusväärset teadet. Vilmsi saatust kattis pärast uurimist samasugune pimeduseloor kui enne sedagi.
Asi hakkas edenema alles 1920. aastal. Liigagi kergelt ja kiiresti sündis ametlik tõde Vilmsi ja tema kaaslaste surma kohta.
See rääkis, et nad sattusid Suursaarel sakslaste kätte vangi ja viidi sealt Kotkas asuvasse kaitseliidu staapi või Saksa staapi, kust saadeti Pellingi saare kaudu Regina-nimelise laevaga kas 12. aprilli õhtul või 13. aprilli hommikul 1918 Helsingisse. Vangid paigutati Töölö suhkruvabriku territooriumile, kus nad pärast ülekuulamisi 13. aprillil kella 11 ja 12 vahel hukati. Hukkajateks olid sakslased. Laibad viidi Huopalahtisse ja maeti massihauda, kust need kaevati välja 1920. aasta detsembris.
Minu uurimuses on üksikasjalikult käsitletud ametliku tõega vastuolus olevaid seiku ja näidatud, et ametlikku tõde on eriti vaevaline ajaloolise tõe raamidesse suruda.
Ametliku tõe ainukesteks allikateks on oma mainelt ja motiividelt küsitavad isikud: eestlasest petis ja luiskaja Peeter Matz, Eesti poolt tagaotsitavaks kuulutatud Vene juut Joel Simon Krapifsky ja venelasest leitnant Aleksander Belostotsky. Mingitest muudest allikatest kui neilt, ja eriti Krapifskylt, ei leia nende pakutud versioonile vähimatki tuge. «Tõde» oli seega eriti väikse ringi kätes või ettekujutuses.
Vähimatki hukkamisteooriat toetavat vihjet ei leidu Kalbuse komisjoni selgituses ega Soome poliitilise keskpolitsei 1920. aastatel tehtud kahes üksikasjalikus uurimuses. Saksamaa eitas oma sõdurite osalust hukkamises läbi 1920. aastate.
Samuti ei leidu Saksa välisteenistuse sisekasutuses olnud ja omal ajal seega salajasest materjalist viiteid, mis näitaksid sakslaste süüd Vilmsi ja ta kaaslaste hukkamises Helsingi vallutamise ajal.
Sakslastel oli usutavasti vähemalt mingi motiiv Vilmsi elimineerimiseks, kuid valgesoomlastel, keda vahepeal samuti süüdistati, polnud sedagi.
Eestis ei korraldatud Vilmsi saatuse kohta ametlikku uurimist, vaid «ametlikustati» Matzi hangitud selgitused ja kasutati neid ametliku tõe ehituspalkidena. Saksavastase tõe leidmise järele oli lausa rahvuslik vajadus, mis summutas Tallinna võimude kained kaalutlused ja nõutava allikakriitika.
Saksamaa, ehkki peasüüdlase osas, ei paista lõppude lõpuks olevat uurimist alustanudki. On võimatu öelda, kas tulenes see sellest, et kardeti ebameeldiva tõe ilmsikstulekut või et Saksamaale suunatud süüdistusi peeti nii õhust võetuiks, et süütuse tarbetuks tõendamiseks oli mõttetu püssirohtu raisata.
Soome see-eest uuris Vilmsi saatust kaks korda, kuid tulemusteta. Soomes äratas erilist pahameelt see, et Eesti ei loovutanud oma kogutud uurimismaterjali Soome võimudele. Matz ja tema kaaslased nõudsid nimelt, et «major Joeli» ja Belostotsky kirjeldusi ei tohi mingil juhul soomlastele näidata, nagu ka väidetavat hukkamist kujutavat fotot.
Eestlaste salatsemist võib käsitada esmajoones nii, et nad kahtlesid tõestusmaterjali ehtsuses ka ise, kuid kartsid selle loovutamisest tekkivat otsest katastroofi. Soomlased saanuks selliseid niidiotsi, mille abil kogu ametlik tõde kokku kukkunuks.
Tähtsaks tõendiks olnud hukkamispilt annab sellesuunalisi viiteid. Eesti võimud küll kahtlesid, et fotol paistvat pead on võltsitud, kuid seda hiljem soomlase pilguga uuriv inimene avastab lisaks pea töötlemisele sellegi, et foto on hoopis millestki muust kui sakslaste läbiviidud hukkamisest; laskjad kannavad Soome kiivreid ja mundreid. Tegemist on mingi muu sündmusega kui sellega, mida fotol väideti kujutavat.
Kas võinuks Krapifsky ja Belostotsky «tunnistustega» juhtuda sama, kui poliitiline keskpolitsei oleks pääsenud nende jälile? Võimalik.
1920. aastal sündinud «tõde» Vilmsi, Jürgensi, Peistiku ja Rüngi surmast on kokku klopsitud nii haprast ja salapärasest ning tuntud tõega mitmes kohas vastuollu minevast materjalist, et ilma märgatavate lisatõendusteta ei veena see uurijat.
Mida aga siis asemele pakkuda? Üpris vähe. Teatud reaalset alust võiks olla Loviisa ja Huopalahti teooriatel: vangid viiakse Suursaarelt Loviisasse ja sealt Helsingisse ning surmatakse Huopalahti suurel massihukkamisel. Meenutatagu siiski, et 1920. aastate uurimine ei toetanud oletust Vilmsi Huopalahtis hukkamisest.
Tuleb samuti meeles pidada, et oma uurimise algjärgus oli Matz saanud vihje, et 1918. aasta märtsis olevat punased viinud Kotkast kolm-neli inimest Petrogradi. Matz hülgas kohe selle niidiotsa, mis siiski pärastpoole mõeldes tundub tõsiselt võetava võimalusena, ehkki mingid muud allikad sellele ei viita.
Omal ajal toetust leidnud hukkumisteooria ei tundu eriti tugev eeskätt sellepärast, et läbi jää vajumisest poleks jäänud kindlat teadet. Seda aga Krapifsky, Belostotsky ja Matz ilmtingimata vajasid. Nad ei saanud ju riskida, et ühel heal päeval ilmuks Vilms Arhangelskist, Siberist või Kanadast välja.
Asudes ehitama ametlikku tõde ja selle eest raha sisse kasseerima, pidi kolmik olema üliveendunud, et Vilms ja tema kaaslased olid tõesti surnud. Sõbramehed Krapifsky, Belostotsky ja Matz teadsid seega päris kindlalt, et Vilmsi, Jürgensit, Peistikku ega Rünki polnud enam elavate kirjas.
Teine asi on taas, millal, kus ja kuidas oli Vilms koos oma kaaslastega nende tegelikel andmetel surnud. Kas oli kolmikul seega Vilmsi surmast sellist teavet, mida ei raisatud ametliku tõe ehitamisele ja mille järgi eestlased olid surnud mujal ja teisel ajal kui Töölö suhkruvabriku õuel 13. aprillil 1918 kella 11 ja 12 vahel?
Pärast seda, kui minu raamat «Jüri Vilmsi surm» ilmus, on Vilmsi saatust käsitletud Eesti ajakirjanduses. Näiteks käsitles Pekka Erelt sündmust Eesti Ekspressis 12. juulil 2004 ja tsiteeris Tõnis Kalbuse poja Arvo kirja 1982. aastast.
Poeg kirjutas: «Tallinna ametlikud ja ajalehtede versioonid Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamise kohta olid ebaõiged, sihilikud ja lausa valed. Isa kinnituse järgi ei olnud sakslased üldse süüdi Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamises, vaid nende mõrvategude teostajaiks olid kommunistid, nimelt N. Liidu ja Soome kommunistid.»
Arvo Kalbuse väitel sattus Vilms koos kaaslastega Suursaare juures Soome ametivõimude kätte ja mitte juhuslikult: «Jüri Vilmsi kinnivõtmine ja vangistamine oli reetmise äraandmise tulemuseks, nagu isa mulle seletas. Kes aga äraandjaiks olid, seda mälu järgi isa mulle ei maininud või polnud ta ka ise selles teadlik.»
Lisaks pakkus mõtlemisainet Soome televisioonis aasta algul näidatud dokumentaalfilm Soome sõjas 1918. aastal osalenud Rootsi vabatahtlikest. Rootsi sõjaväearhiivist leidunud sõjapäeviku järgi olevat Rootsi vabatahtlikud Hämeenlinna lähedal Hauhos maha lasknud kolm eestlast 2. mail 1918 ja matnud nad.
Ühel eestlasel, kes sõjapäeviku järgi oli «õige peen mees ja tal on seljas peen ülikond», oli olnud kaasas 6000 marka. Ka sellest kirjutas Pekka Erelt Eesti Ekspressis 21. veebruaril 2008.
Mingit lõplikku teavet Vilmsi saatuse kohta pole siiski leidunud. Otse vastupidi, tema võimalike surmajate hulk on varasemast suurem. Olge head, valige vabalt järgmiste seast: sakslased, soome punased, soome valged, vene bolevikud, Soome kodusõjas osalenud Rootsi vabatahtlikud... Alternatiive niisiis jätkub, kuid ma ei oska öelda, kas on üks neist tõenäolisem kui teine.
Tähtsaim on loomulikult see, mida Vilms tegi noore riigi asutamise heaks. Külmalt öeldes on teisejärguline, kuidas, kus ja millal ta suri. Kuid eestlaste rahvusliku psüühika ja eneseteadvuse seisukohalt on kahetsusväärne, et selle ühe Eesti «asutava isa» saatus on endiselt hämarusega varjatud.