Tallinnas Nõmme residentsis ust avavat president Arnold Rüütlit võiks julgelt pidada kümmekond aastat nooremaks kui täna täituv 80. Kõik, mis Rüütlist aastaid tuttav, on alles: pikkadeks lauseteks vormuvad mõtted, tugev käepigistus ja lihtne olek. Juubeli eelõhtul usutles Eesti kolmandat presidenti Agnes Kuus.
Tuleb tunnistada, et olete väga heas vormis, kuidas see on teil õnnestunud?
Ema ja isa on mulle pärandanud üsna head geenid ja neid austades olen suhtunud sellesse pärandusse hoolivalt. Peres tarbime eelkõige eestimaist, mis on maitsvam ja ka tervislikum. Stressi püüan vältida: kui minust kirjutatakse ajakirjanduses kritiseerivalt, siis püüan seda mõista ja vaadata kui tavalist nähtust. Ju siis ei teadnud kritiseerija kogu tõde.
Minu eluviisid on olnud alati ratsionaalsed, olen kogu aeg liikumises, eelkõige tööd tehes, aga elus olen sportigi tõsiselt teinud. Noorena mängisin peamiselt võrkpalli, aga ka korvpalli ja kergejõustikuga olen tegelenud.
Vanemana ehitasin Tartu kodu suurel määral ise valmis, praegu olen Saaremaal suvekodus teinud tööd nii palju kui võimalik. Loodan sealsed kadastikud peenemalt öeldes alvarid saada selliseks, nagu need olid enne sõda, kui hobused ja veised neid hooldasid. Töötan ikka nii, et otsaesine oleks kergelt niiske.
Praegu, kui oli see «Teeme ära!» kampaania, siis mina koristasin rannaäärt, kuhu juhuslikud möödujad prahti loobivad ja meri pakendeid kuhjab. Ja see minu koristatud rannajoon on päris pikk.
Kas talukoha korrashoidmise kõrvalt muuks tööks ka aega jääb?
Olen teist aastat ÜRO kaastöötaja ja minu ülesanne on aidata üleminekuühiskondi reformide tegemisel. Põhiliselt tegelen Ukrainaga, seda riiki olen kõige enam külastanud ja kuigi kõik ei lähe seal veel nii ideaalselt kui sooviks, on domineeriv ikkagi euroopalike väärtuste hindamine ja reformid.
Hiljuti käisin Kasahstanis eesmärgiga aidata luua riigitöötajatele uuringu- ja koolituskeskust. Näen häid võimalusi Eesti ja Kasahstani koostööks, eeskätt transiidi vallas.
Kutseid on veel mitmetesse riikidesse ja kogu minu tegevus käib kooskõlas meie välisministriga, keda ma informeerin tulemustest ja plaanidest nii telefonitsi kui vahemeeste kaudu. Töö ÜROs ongi praegu minu põhitegevus.
Tänavu möödub 20 aastat laulvast revolutsioonist. Millised on teie eredamad mälestused ajast, mil vabadus oli küll inimeste mõtetes, aga mitte veel tegelikkus?
Eelkõige mäletan, kuidas rahvas tuli kaasa nende sammudega, mida meie, poliitikud, suutsime teha. Mina toetasin kõiki poliitikuid, ükskõik, kas nad olid äärmuslikud rahvuslikud jõud või Rahvarindest peaasi, et nad tulid kaasa taasiseseisvumise protsessiga.
Üks eredamaid hetki oli 1988. aasta 16. november, kui me võtsime vastu otsuse, et taastame iseseisvuse ja Eesti ülemnõukogu seadused on ülimuslikud Moskva seaduste ees.
Tähtis on ka see, et me ei taganenud kummastki otsusest. Mind kutsuti küll kohe, kui KGB meie plaanidest teada sai, Moskvasse, ja pidin seal läbima tõsise kadalipu. Aru tuli anda kõigile, Nõukogude Liidu tollasest ülemnõukogu esimehest kuni partei keskkomitee ideoloogiasekretärini välja.
Mulle öeldi, et minu tegevus on tahtlik konstitutsioonivastane tegevus ja tähendab kümneaastast vanglakaristust. Jäin endale kindlaks.
Ööl vastu 16. novembrit jõudsin Moskvast tagasi ja hommikul kell 9 esitasin need kaks otsust ülemnõukogule. Usun, et see oli esimene otsustav samm.
Rõõmustas see, et rahvas julges kaasa tulla. Rõõmsad hetked olid öölaulupeod lauluväljakul ning demonstratsioonid ja miitingud Vabaduse väljakul. Loomulikult ka Balti kett, mis on jäänud maailmas unikaalseks sündmuseks.
1988. aastal seadustasime ka sinimustvalge kombinatsiooni rahvusvärvidena. Tahtsime ka seda, et eesti keel oleks ainus riigikeel, aga see meil siis veel ei õnnestunud, küll aga järgmise aasta jaanuaris.
1988. aasta detsembris võrdsustasime stalinistliku Nõukogude Liidu faistliku riigikorraga ja andsime kohtusse kõik inimsusvastased kuriteod mõlema reiimi poolt.
Kui Mihhail Gorbatov plaanis referendumit uue Nõukogude Liidu loomiseks, siis ennetasime seda kahe nädala võrra ja küsisime märtsi alguses oma küsimuse: kas te soovite Eesti iseseisvust, ja seda toetas enam kui kaks kolmandikku elanikest. See oli tohutu sõnum maailmale.
Need olid rõõmsad hetked, ja kui ajas edasi minna, siis loomulikult olid rõõmustavad ka iseseisvuse lõplik taastamine 1991. aasta 20. augustil ja seejärel kiire liitumine ÜROga.
Septembris sain ÜRO istungil esimesena sõna, seejärel Läti ja Leedu, ning kogu see suur auditoorium hääletas sajaprotsendiliselt meie liikmeksvõtmise poolt. Kui lipud heisati, siis oli keskel Eesti lipp, Leedu ja Läti lippude vahel. See tekitas tõeliselt omapärase tunde. See oli hetk, mil tundsin, et pingelised päevad ja poolmagamata ööd ohtudes ja ähvardustes, kus mind lubati nii telefonitsi kui kirja teel füüsiliselt hävitada, on möödas.
Kellelt need tapmisähvardused tulid?
Ilma mingi kahtluseta olid need interrinde jõud. Pomme lõhkes sel ajal ju igal pool, kui meenutada kas või [Tallinna] Vabaduse väljaku nurgapealset maja, kus tol ajal oli Aerofloti kontor (pomm lõhkes Estonian Airi kassade ees 1993. aasta 26. augustil toim).
Minu ähvardamine tõi kaasa selle, et Moskvast tulles ei saanud ma nii nagu teised reisijad lennukist väljuda, vaid pidin seda tegema ihukaitsjate range kontrolli all. Kui mõni aeg hiljem [Venemaa president]Boriss Jeltsin Eestis käis, siis ähvardati isegi teda. Ta saabus siia oma lennukiga, aga lahkuda ei saanud, sest üle kahesaja interrindlase oli lennujaama tunginud ja lennuki ümber piiranud.
Ootasime öösel siinsamas Nõmme residentsis, organiseerisin Jeltsinile isiklikult tekid ja padjad puhkamiseks, kuni saabus auto, millega ta viidi salaja saatemasinatega Peterburi, toonase nimega Leningradi. Me ei helistanud isegi sinna ette, et keegi ei saaks midagi tema vastu organiseerida.
Meil oli Jeltsiniga eriline side, ning muidugi kasutasime Vene riigi liidri toetust ära. Meenub, kui Jeltsin visati poliitbüroost välja. Teda süüdistati viinaviskamises ja muudes pattudes. Kui tal muidu oli väga meeldiv bariton, siis pärast seda oli see täiesti ära vajunud. See ei olnud see Jeltsin, keda varem olin näinud.
Pärast tema väljaviskamisotsust tehti vaheaeg, mina ei olnud pleenumi liige, aga millegipärast olin ka mina, nagu teisedki liiduvabariikide juhid, sinna kutsutud.
Seal ta seisis, üksi keset ruumi, ja keegi ei läinud tema juurde. Ei teiste vabariikide juhid ega poliitbüroo liikmed. Mina läksin ja surusin kätt, et «Ne padai duhhom, Boriss Nikolajevit» (tõlkes «ära anna alla» toim). Ta surus kahe käega mu kätt ja jäime kahekesi keset põrandat juttu ajama. Küsisin, kuidas ta Vene Föderatsiooni presidendina suhtub sellesse, et mina kuulutan Eestis välja iseseisvuse taastamise. Ta võttis jälle minu käe oma käte vahele ja ütles, et võin tema toetusega kindla peale arvestada.
Millal saabus teis kindlus, et Eesti saab iseseisvaks?
Eesmärk oli võetud selline, et saagu, mis saab, tuleb lõpuni minna. Igaks juhuks ei teinud ma kalendrisse märkmeid, ei nimesid ega telefoninumbreid, sest olin veendunud, et ühel hetkel lähen kohtu alla.
Moskva puti päevil (riigipöördekatse toimus 20. augustil 1991 toim) peideti üks saatejaam ära, et oleks võimalik teha veel üks, viimane saade. Ei olnud ju teada, millega see kõik lõpeb, ja selles polnud mingit kahtlust, et kui võitnuks vanad jõud, oleks järgnenud taas arreteerimised ja vangistused, ehk isegi ulatuslikumad represseerimised. Meeskonnad ja käerauad olid neil arreteerimiseks valmis. Tuli karta kõige halvemat.
Esimene kergendushetk tuli siis, kui olime saanud ÜRO liikmeks. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist sõitsin Moskvasse, sest välisriikidesse sõitmiseks ei olnud valuutat, ning hakkasin seal käima ühest saatkonnast teise.
Kaks päeva käisin meie iseseisvuse tunnustamist või taastunnustamist taotlemas. Keegi kohe «jah» ei öelnud, aga oli näha, et hinges nad toetasid meid. Sõitsin Tallinna tagasi ja uuest nädalast hakkasid saabuma esimesed välisriikide delegatsioonid, mõnel päeval isegi kaks. Paari nädalaga olid paljud riigid meie iseseisvust tunnustanud, ja siis oli ka kindlustunne olemas.
Nii et Nõukogude Liit pidas teid riigiõõnestajaks, Eestis on omakorda kritiseeritud teie parteilist minevikku ja Moskva-meelsust. Kuivõrd on see teid häirinud?
Venemaa jaoks olen vastaline tänaseni päevani, ehkki ma ei ole ennast kunagi labaselt väljendanud, vaid õigust rääkinud. Presidendina ei läinud ma 9. mai pidustustele Moskvasse, sest olime [Leedu presidendi] Valdas Adamkusega selles kokku leppinud. Leidsime, et see võit on ühtaegu meie rahvaste represseerimise ja vägivaldse okupeerimise aastapäev; olgugi, et lihtsat vene inimest, kes võitles Berliinini välja, tuleb mõista. Ütlesin oma seisukohad tõeselt välja Vene ajakirjandusele ja suurtele Lääne väljaannetele. Kui siis mind lõpuni ei mõistetud, siis nüüd, tundub, on maailmas hakatud meist paremini aru saama.
Kui rääkida parteilise mineviku pärast siltide kleepimisest, siis on kogu Eesti rahvas pidanud painduma, aga ei ole murdunud. Kui me ei oleks paindunud ja teatud ametikohtadel töötanud, ega siis Nõukogude väed ei oleks Eestist lahkunud. Oleks nendele kohtadele mujalt inimesed leitud, kas siis oleks Eesti enam kunagi tõusta suutnud?
Olen mõtestanud seda kui meie põlvkonna paratamatust, selle põlvkonna, kelle ülesanne oli päästa oma rahvas ja anda talle tulevikuvõimalus. Sellepärast on mul praktiliselt ükskõik, mida minu kohta ütlete, head või halba. Meeldiv muidugi, kui head, aga kui halvasti mis seal ikka.
Oluline on see, et me suutsime selle ära teha, nagu viimasel ajal on kombeks öelda. Me koristasime prahi Eesti territooriumilt, nii nagu seda tehti hiljuti prügikampaanias.
Kas kommunismiaegsete kuritegude päevapalgele toomine ja nende toimepanijate karistamine on teie hinnangul endiselt vajalik või oleks aeg eluga edasi minna?
Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui me 1989. aastal võrdsustasime ühe vägivaldse reiimi teisega, siis nõudsin, et valitsus maksaks inimestele välja repressiooni ajal kaotatud vara. Tollases vääringus läks see maksma 167 miljonit rubla.
Ka praegu, kui midagi ilmneb, tuleb inimsusvastaste kuritegude eest karistada. Iseasi on sildistamine, sest nagu ma ütlesin: Eesti rahvas pidi painduma, et ellu jääda.
Rääkides presidentidest: kuidas hindate oma järeltulijat, president Toomas Hendrik Ilvest?
Hindan teda kõrgelt. Ilves on edukalt töötanud ja nii rahva kui rahvusvaheline toetus talle on suur.
Ka on tema visioonid kaugemast tulevikust kahtlemata õiged, nii et väga tubli president.
Kas te sisepoliitikat jälgite?
Sisepoliitiliselt ei ole ma aktiivne ja seda teadlikult. Pean õigeks, et Eestis kujuneks poliitiline kultuur selliseks, et poliitikud ei kritiseeriks üksteist vastastikku nii palju ja ei looks jõugruppe selleks, et vastaspoolt valimiskampaaniate käigus põhja lasta.
Poliitikute ülesanne on kaugemale ette vaadata, kõik sammud läbi mõelda, et Eesti areng oleks edukas ja püsiv. Mina ise ei ole kellegi kohta ka eksimuste puhul halba sõna öelnud, ja arvan, et aitan nii kaasa parema poliitilise kultuuri tekkimisele.
Teie koduerakonnas Rahvaliidus on praegu rasked ajad, skandaalid maavahetustega ja altkäemaksusüüdistused. Kes peaks nende eest vastutama ja milline oleks õige lahendus?
Ma tean, mis Rahvaliidus toimub, aga ma ei võta sõna ja ei anna neile nõuandeid. Oleks olnud ebakohane, kui ma öelnuks Rahvaliidule, et ma ei ole nõus taastama oma erakondlikkust. Seda sellepärast, et ma leian, et Rahvaliit ja selle eelkäijad, Eesti Maarahva Erakond, Pensionäride Erakond ja Maaliit, on teinud väga palju head.
On terve rida asju, kas või see, et Eesti maad ja metsa ei lastud maareformi käigus peenraha eest maha müüa, kus Rahvaliit on olnud selgetel ja õigetel seisukohtadel.
Usun, et kohus teeb kõrvaleastumised kindlaks, ja kui on rikutud õiguskorda, siis järgneb ka vastav karistus. Tõenäoliselt korrastub kogu õigusruum ja terveneb kogu ühiskond. Usun, et saab selgeks ka see, kui suured süüdlased on just Rahvaliit ja just need üks-kaks-kolm inimest selles üpris suures üldises protsessis.
Aasta on alanud ja kulgenud hirmus majanduslanguse ees. Kui kõik peavad kokku hoidma, siis kuidas teie seda teha saaksite, äkki vähendades või loobudes turvameeskonnast?
Minu poolest võiks küll selle arvel kokku hoida, kui seda reguleerivat seadust muudetakse. Ma olen üle elanud sellised muudatused ja murrangud, et hirmu ma ei tunne ja magan rahulikult ka siis, kui ühtegi turvameest ei ole.
Mis teile Eestis kõige rohkem muret teeb?
Puudulik oskus näha kaugemale tulevikku ja näha ette ohtusid. Praeguse majanduslanguse kohta on räägitud, et selle õnnetuse tõid meile globaalsed protsessid, aga usun, et õigus on ka neil analüütikuil, kes ütlevad, et me ise ei näinud paljusid asju ette.
Kas või see lõputu laenude võtmine. Keerad raadio lahti ja iga veerand tunni tagant tuleb üleskutse võtta SMS-laenu. Seadusega seda keelata ei saa, aga usun, et tulnuks rahvale teadvustada, mida see endaga kaasa toob.
Sama lugu on ka sellega, kui poliitikud ja terved parteid lubasid kõigile väga kiiret palgakasvu. See viis selleni, et inimesed julgesid veel rohkem laenu võtta, nüüd on need unistused aga ähmastunud. Kuid seda oleks tulnud ette näha. Julgen öelda, et süü ühte, patt pooleks, nii poliitikutel, ettevõtete juhtidel kui ka teistel asjatundjatel, kes on selliste protsesside juhtimiseks seatud. Ei saa nõuda selliseid teadmisi ja kogemusi tavaliselt inimeselt.
Mineviku ja murede juurest ära tulles kuidas oma juubelit tähistate?
Soovin, et see läheks tagasihoidlikult. Kui üldse pildile peab minema, siis olen püüdnud olla tagareas.
Mulle oleks meeldinud ka seda vestlust ilma diktofoni ja fotograafita pidada. Usun, et me oleks diskuteerinud teiega siin mitmete asjade üle ja meie aeg oleks olnud viljakam ning mulle oleks see kindlasti rohkem meeldinud.
Kuid pidu ikka tuleb?
See tuleb paratamatult ja laupäeval kutsuti mind kella 11ks rahvusraamatukokku. Seal räägitakse taasiseseisvumisest ja mine tea, millest veel. Minuga seda kooskõlastatud ei ole, äkki kritiseerivad mind samuti nagu ajakirjandus.
Pühapäeval on emadepäev. Mida te emadele soovite?
Õnne ja jõudu. Tahet saada üle neist muredest ja raskustest, mida emad on pidanud viimase pooleteise aastakümne jooksul üle elama, sest kõikidel emadel ei ole olnud võimalusi kasvatada oma lapsi nii hästi ja tervetena, kui nad oleksid tahtnud. Olgugi ühiskond hästi arenenud, on viiendik emadest ja lastest suurtes raskustes.
Soovin, et elaksime vaenuta, et me tunneksime end ühtse rahvana ja lapsi oleks poolteist kuni kaks korda rohkem kui praegu.
Arnold Rüütel 80
Täna tähistab Rahvusliku Arengu Fond ettekandehommikuga «Rahvas ja riik eilse ja homse ristteel» Tallinnas rahvusraamatukogus president Arnold Rüütli 80. sünnipäeva.
Kutsetega üritusel esinevad akadeemik Anto Raukas, emeriitprofessor Mati Hint ja teised avaliku elu tegelased.
Rüütli nõuniku Silja Hiietamme sõnul ei saa Rüütel tiheda päevaplaani tõttu kõigilt soovijailt isiklikult õnnitlusi vastu võtta, kuid lisas, et telefoni ja kirja teel selleks soovi avaldajatele leitakse võimalus soovide edastamiseks.
Juba kolmapäevast on rahvusraamatukogu konverentsisaali fuajees üleval juubelinäitus «Avatud eluraamat». Näha saab fotosid Rüütli erakogust lapsepõlvest tänapäevani. Raamatukogu 5. korruse teenetemärkide galeriis on väljas Rüütlile antud riiklikud autasud ja teenetemärgid. Rahvusliku Arengu Fond annab Rüütli juubeliks välja tema aastail 20012006 peetud kõnede kogumiku «Eesti teelahkmel». (PM)