Vastused Hispaaniast

Algus: paigake palverändurite tee alguses. Foto: Postimees.ee

Kust on leidnud ligi sada Eesti tippjuhti päästva idee või tõdemuse, et kõik on tegelikult hästi? Õige vastus – seljakotirännakult Põhja-Hispaanias mööda Camino de Santiago palverändurite teed.

Neli aastat tagasi töötas Aira Tammemäe (40) pangas juhina. Astus hommikul maa-aluses garaažis autost välja, tegi mõnikümmend sammu liftini ja kõndis päeva jooksul täpselt nii palju, kui jäi maad koosolekuruumini. Nüüd pakib koolitajaametit pidav naine paar korda aastas seljakoti, et lennata Põhja-Hispaaniasse ligi 800 kilomeetri pikkusele Camino de Santiagole ehk Santiagosse viivale palverändurite teele.

Seal läbib ta koos väikese juhtidest koosneva rühmaga jalgsi kuue päevaga pea 200 kilomeetrit. Tegu on kogemusliku juhtimisfilosoofilise koolitusega, mis koosneb kõndimisest ja harjutustest, mida tehakse kas üksi, paarilise või kambaga.

Esmalt lendab seltskond Madridi, kust suundutakse bussiga Santiagosse viiva tee äärde. Palveränduri pass ja tee sümboliks olev kammkarp pihus, asuvad vandersellid ükshaaval teele. Õhtuks peavad nad jõudma omal käel palverändurite ööbimispaika ehk albergue’sse. Seal rüübatakse klaasike veini ja vahetatakse elamusi.

Kõige paeluvamaks ülesandeks peab Tammemäe pimeda ja tumma harjutust. See tähendab, et üks paariline kaotab kaheks tunniks nägemise, teine kõnevõime. Teejuhiks on tumm, juhitavaks pime. Kõndida võib kas teineteisest kinni hoides või teist puudutamata. Ülesande võlu seisneb asjaolus, et enamik juhte ei saa enamasti kontrollist loobuda, lasta end lihtsalt teel juhtida.

Samavõrd eriline on öine rännak, mis on enese proovilepanek nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Päevasele teekonnale järgneb ligi 40 kilomeetrit öist matka ja seega kõnnitakse pikema puhkuseta järjest 24 tundi. «Öisel rännakul on omad ülesanded ja omad kogemused, mida muul moel ei saa. Samas on see pingutus siiski vabatahtlik,» selgitab Tammemäe.

Stopp mõtetele

Kuna koolitaja ei kavanda päevi meelega piinliku täpsusega, leiavad rändurid end sageli ootamatust olukorrast. Tammemäele meenub, kuidas tegi kord rühmaga kulgemise harjutust, teades ainsana päeva sihtpunkti. Infonäljased teelised olid juba parajalt närvilised ja kaeblesid tohutut väsimust, kuigi seljataga ei olnud rohkem kilomeetreid kui tavaliselt. Külalistemajja jõudes selgus, et see on remondi tõttu suletud.

Selle peale käratas üks meesterahvas: «Kurat. Kuidas on võimalik, et sa ette ei helistanud!» Järgnes südamest tulev naer, sest algusest peale teadsid kõik, et albergue’sse pole võimalik ette helistada, ammugi sinna kohti broneerida. Nii ei jäänud muud üle, kui kõndida veel kaheksa kilomeetrit järgmise öömajani.

Ligi saja Eesti tippjuhiga matkanud Tammemäe tõdeb, et tihti tullakse koolitusele mõttega ühendada füüsiline koormus ja ootusteta suhtlemine. Ootab ju juhte terve nädal ilma klientide, äripartnerite ja alluvateta. «Neil on luba olla muretu, sest lõppude lõpuks on harjutused toredad, kollased teeviidad näitavad suunda, inimesed vahvad ja Aira teab, kus öösel magada,» muigab Tammemäe.

Koolitusel aitab ta otsida vastuseid küsimustele, mida tähendab olla inimeste eest vastutav, millised protsessid inimeste vahel toimuvad ning kuidas leida ideid. «Avastused saavad võimalikuks, kui peatada tavapärane mõttemudel. Katsuda olla nii, et üldse ei mõtle.»

 Nõnda on sündinud teel huvitavaid äriideid ja lahendusi, paar firmaomanikku on juhtimisest loobunud, asudes tegema midagi hoopis muud, mõni on avastanud, et töötab supertiimiga, mõni mõistnud, et kõik on tegelikult hästi. «Kõndimisel on teraapiline mõju,» teab Tammemäe.

Koolitus rikkaks ei tee

Seni pole ta kohanud palverajal ühtegi teist koolitusrühma. Küll on aga rootslased teda palunud endalegi paari harjutust näidata, ja üks prantslane avaldas koguni soovi koolitusideed oma kodumaal turustama hakata.

Eestis pole keegi Tammemäe mõtet üle võtnud. Põhjus peitub selles, et ettevõtmine ei tasu rahaliselt ära. Treener ütleb, et teenib Eestis kahepäevase koolitusega sama palju kui kaheksa päevaga Hispaanias. Kuid miks ta seda siis teeb? «Sest mulle meeldib teel olla. Läheksin Camino de Santiagole niikuinii,» kõlab vastus.

Vaid ühel korral, täpsemalt eelmisel sügisel, mõlgutas Tammemäe lõpetamise mõtteid. Iga vastutulev koer, iga puu ja põõsas oli tuttav, hinge näris kahtlus, et ehk on ta kõik oma teadmised ja oskused edasi andnud. Ei läinud kuudki, kui saabus lahendus – vahelduseks otsustas Tammemäe muuta veidi marsruuti.

Nõnda on õnne- ja ärategemise tunne, mis valdab teda ja rändureid sihtpunkti ehk Santiago de Compostela linna saabudes endiselt võimas. Tammemäe leiab, et enim võidavad koolitusest need, kel on tugevust hoida telefon terve aja väljalülitatuna. Siis ei teki mägedes kiusatust võtta kolleegile kõne, et rääkida strateegiast või müügikäibest. «Õnneks saavad inimesed kiiresti aru, kui totter see on,» tõdeb Tammemäe.  

Osalejate muljed

Ülle Pahkjalg

Hansapanga töötaja

Sain teada, kui suur jõud on positiivsel energial ja kuidas see võtab ära igasuguse füüsilise valu ja väsimuse. Sain kogeda, mida tähendab jagada grupienergiat, selle asemel et hakata ennast ja oma võimeid võrdlema grupis olevate inimeste võimetega. Sain teada, kui hea on olla koos inimestega, kes ei ole asjade taga peidus. Kõigil on maist vara kaasas täpselt nii palju kui eluks vaja.

Igapäevaellu andis palju teadmisi kaasa pimeda ja tumma harjutus. Hiljem pilte vaadates üllatusin, kui täpselt olin endale pimedana lõhnade ja häälte kaudu kõndides teed ette kujutanud. Sain harjutusega teada, kui palju võib endale nähtava informatsiooniga liiga teha, kui tõlkida infot rusuvaks, üle jõu käivaks.

Tiit Mägi

NS King tegevjuht

Suurim väärtus on selles, et omandad oskused iseendaga hakkama saada, ja julgust uskuda, et tee, millel käid, ongi see õige. Kõikidel probleemidel on lahendused olemas, vastused on kirjas omaenda kõrvade vahel. Kõige hullem on see, kui kõige nõrgem lüli oma puuduse välja näitab ja kuidas sellele reageeritakse. Samas, kui väärtuslik on teadmine, et sul on alati kellegi peale loota, ja tead, et sind sinu mures üksi ei jäeta. Väga hea näitena toimis minu jaoks pimekõnni harjutus. Lihtne meetod selgeks teha, kui raske on kedagi juhtida ja kui lihtne on olla pimeda rollis. Kuna kuulmismeel teravdus kiiresti, oli järeldus ühene – uskumatult kurtidena käime me ringi selles ilmas.