Lubitschi surematu puudutus

Režissöör Ernst Lubitsch, suus lahutamatu sigar. Foto: Corbis/Scanpix

Ernst Lubitsch, kelle retrospektiiv kohe Eesti vaataja ette jõuab, märkis Ameerika filmitööstuses tervet epohhi, kirjutab Mart Sander.

The Lubitsch Touch on termin, mille tundmiseks ei pea olema filmiajaloolane. Küll aga peab selleks olema ameeriklane või see, kes on puutunud ameerika filmide mõjusfääriga kokku kauem kui ainult ühe põlvkonna jooksul.

Eestis on olukord kahetsusväärselt teistsugune – filmikunsti ajalooline järjepidevus sai Nõukogude aastatel tugevasti kahjustatud ning kui mujal maailmas on filmiklassikud pidevas ringluses ja osa igapäevakultuurist, siis meil on need vangistatud filmiklubide sumbunud saalidesse, kus neid vaatavad ja hindavad vähesed.

Ernst Lubitschi nimi – tema puudutus – on teada vaid vähestele.

Igal režissööril on oma käekiri. Mõnel on see säravates neoontähtedes kirjutatud, mõnel justkui noaga puukoorde uuristatud. Lubitschi käekiri, tema puudutus, on kerge ja õhuline, narriv ja paitav – nagu negližee libisemine üle naha vahetult enne seksuaalset joovastust.

Lubitsch ja seks kuulusid lahutamatult kokku 20 aastat, kujundades ameeriklaste ja kogu maailma arusaamu sellest, milline keemia toimub inimeste vahel sotsiaalse läbikäimise tasandil – mis juhib neid teineteise suunas ja kuidas võivad sõnad teatud staadiumis asendada voodit.

Tänapäeva maailmas, kus kogu popkultuur keerleb niuete ümber, on Lubitschi kunagi nii skandaalne verbaalne seksuaalsus vaid ilus mälestus puhtamast, ent samas ka rikutumast ajastust; perioodist, mil «dekadents» ei olnud sõimusõna, vaid kõrgeim moeröögatus.

Ernst Lubitsch tabas ajastu närvi just siis, kui need närvid kõige verisemalt liha alt välja olid kooritud. Esimene maailmasõda oli just lõppenud, košmaarne gripiepideemia laastas maailma, tappes rohkem kui eelnev sõda. Ameerika kihas industriaalse jazzi rütmides, naised lõikasid maha juuksed ja hakkasid käituma nagu mehed.

Kõik oli korraga sassis, tehnokraatlik ja modernne. Kes oleks võinud aimata, et ameeriklaste hing igatseb samal ajal hoopis «vana maailma» šarmi, seda, mida nägid Metsiku Lääne poisid, kõndides sõja lõpul Viini, Pariisi ja Bukaresti tänavail?

Lubitsch, Viinist pärit juudi noormees, tundis varakult tõmmet teatri poole. Legendaarne Max Reinhardt võttis poisi oma truppi ja andis talle tugeva teatrikoolituse. Lubitschi esimene film valmis juba aastal 1914, kuid alles 1918. aastast pärit «Muumia Ma silmad» – varajane õudusklassik – tõi talle kuulsuse.

See oli Saksamaale raske aeg – inflatsioon oli astronoomiline, inimesed nälgisid, kuid filmitööstus tootis uhkemaid ja suuremaid filme kui kunagi varem. Saksa ekspressionistlik filmikunst vallutas kõik riigid, kuhu Saksa armee sisse marssida ei suutnud.

Euroopas sai Lubitschist mõne aastaga nimekamaid uue põlvkonna režissööre, kuid USA ootas alles vallutamist. Ameerika kuulsaim (ja üldse ilmselt maailma esimene) filmistaar Mary Pickford vaimustus Lubitschi filmidest, kutsus ta Hollywoodi ja nii oli edukas kannakinnitus ka Uues Maailmas aset leidnud.

Järgmised aastad tõid ekraanile linateoseid, mis kinnistasid Lubitschi ja tema puudutuse ka ameeriklaste teadvusse – need olid peened sotsiaalsed komöödiad, mis lahkasid inimestevahelisi suhteid, abielu ja lahutust, seksi ja üksindust. Tänu teatritaustale nõudis Lubitsch oma näitlejatelt realistlikku näitlemislaadi, mistõttu on tema filmid ka tänapäeval mõistes hästi säilinud.

Ameerika vaataja oli kasvanud üles Charlie Chaplini, Harold Lloydi ja Buster Keatoni komöödiate peal, mis kõikusid skaalal jalaga-peesse naljad, tordiloopimised ja virtuoossed trikid kõrghoonete katustel. Mitte ükski neist koomikuist (ka suur Chaplin veel mitte) ei käsitlenud inimsuhteid muul kui vaid koomilis-dekoratiivsel tasandil.

Lubitschi filmid tõid ekraanile täiesti teistsuguse maailma, kus inimesed mõtlesid üht ja ütlesid teist, petsid ja armastasid, ning tegid seda verevalt ja jõuliselt. Samas ei olnud need filmid «elulised» – tegevus toimus sageli väljamõeldud riikides, vürstide ja printsesside pimestavas maailmas, kus valitsesid peened, kahemõttelised maneerid ja kus tappev elegants oli surmavam kui duellid ja mensuurid.

Moodsatest jazzifilmidest küllastunud ameerika vaataja tormas ahnelt kinno, et kümmelda Lubitschi Vana Maailma pahelise ja tabulõhnalise antireaalsuse paistuses.

Lubitschi menu saladust on selles kontekstis raske seletada. Ometi ei olnud ta juhunähtus ega hetkeline moeröögatus. Kui tummfilm 1920ndate aastate lõpul helifilmile maad andis, kandus Lubitsch sujuvalt edasi uude meediasse. Tal oli annet uute tähtede avastamiseks, tema suurimateks leidudeks said imekaunis sopran Jeanette McDonald ja Prantsuse vodevilli-iidol Maurice Chevalier.

Selle tandemiga jõudis ekraanile pool tosinat filmi, tulvil teravmeelset dialoogi, elegantseid tualette ja kaunist muusikat. Ja loomulikult seksuaalseid situatsioone, mis kunagi ei läinud üle päris seksiks. Maitsed muutusid, ja Lubitsch näitas, et suudab assimileeruda. 1939. aastal oli ta see, kes pani Greta Garbo esmakordselt ekraanil naerma – kommunismi kritiseerivas komöödias «Ninotchka».

Sõja alguses lõi ta oma meistriteose – komöödia «Olla või mitte olla». See on üks väheseid sõjaaegseid komöödiaid, mis räägib sõjast Euroopas, natsismist ja kannatustest okupeeritud riigis. Ainult väga suur meister on suuteline käsitlema sellist valusat teemat komöödia võtmes, andes vaatajale läbi naeru teada rohkem kui mitmed ülespuhutud sõjadraamad.

Lubitschi viimane film jäi lõpetamata ja see valmis Otto Premingeri käe all. 1948. aastal esilinastunud «Daam hermeliinis» on kõige ehtsam vana kooli Lubitsch: müstiline vürstiriik, muinasjutuline süžee, kindralid ja printsessid. Ajad olid muutunud ja filmikunstis puhusid sootuks uued tuuled.

Oma surmaga lõpetas Lu-bitsch pidulikult ühe ajastu ja stiili. «Ei enam Lubitschit,» ütles tema matustel kaasmaalane Billy Wilder. Ja teine Saksamaalt emigreerunud režissöör William Wyler lisas: «Veel hullem – ei enam Lubitschi filme.»

Et nautida Lubitschi puudutust, peab leidma eneses üles selle alge, mis uskus ja armastas muinasjutte; mis ihales kaugete maade ja salapäraste kuningriikide järele ja mis tundis põnevat kihelust, kui jutt libises seksile. Kellel need emotsioonid puuduvad või on meelest läinud, võiks kodus parem Steven Seagali hitte nautida.

The Lubitsch Touch

•    «Ma ei tahaks olla mees» (Saksa, 1918)

•    «Austriprintsess» (Saksa, 1919)

•    «Anna Boleyn» (Saksa, 1920)

•    «Mägikass» (Saksa, 1921)

•    «Lõbus lesk» (USA, 1934)

•    «Ninotchka» (USA, 1939)

•    «Olla või mitte olla» (USA, 1942)

•    «Ernst Lubitsch Berliinis» (2006, portreefilm)

2.–8. juunini Tallinnas Katariina kirikus

Piletid 75/50 krooni, pass 450/300 krooni

Kava vaata www.poff.ee