«Mahtra vallatalitaja Hans Tertsius oli laia silmaringiga inimene. Ta sündis Härgla mõisas, kasvas ja sirgus Järvamaal Prandil ja noormeheeas tuli Mahtrasse.
Hans Tertsiuse pere tehti Siberis kulakuteks
31. mai 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta oskas lugeda ja kirjutada, tundis päris hästi seadusi. Tema algatusel kaebasid Mahtra mehed oma paruni 1856. aastal kohtusse, kui viimane hilines üks päev uute renditingimuste teatamisega. Talumehed saavutasid võidu.
Ta uuris seaduseraamatut ja püüdis kõigi vahenditega leida väljapääsu Mahtras tekkinud konfliktile.» (Mahtra Talurahvamuuseumi teaduri Rait Talvoja uurimusest «Mahtra sõjas langenute ja karistatute elulood»)
Niina Jakobson: «Hans Tertsiuse noorem poeg, samuti Hans Tertsius, oli minu ema Salme Tertsius-Jurjeva isa.
Hans Tertsius vanem sai 100 hoopi kadalippu ja saadeti Eestist välja Siberisse. Ta läks vankriga. Minu ema jutu järgi olid lapsed temaga kaasas, aga internetis kirjutatakse, et pere tuli hiljem järele. Tegelikult oligi pere kohe kaasas.
Ema teadis neid asju väga täpselt ja tema mälu oli väga hea, aga kahjuks keegi tema käest midagi ei küsinud. Kui Siberisse tehti Tertsiuse hauakivi, siis ootas ema, et ka tema poole pöördutaks. Aga ei pöördutud ning kivi pandigi valesse kohta, mitte õige haua peale.
Ei kuulatud ka ema õde tädi Lindat, kes elas Siberis Vanaviru külas ja näitas ametnikele õige koha kätte.
Hans Tertsius noorem oli oma isaga väga sarnane, lausa nagu kaksikud. Kohalikud inimesed olid ikka imestanud, et mitte ei saa aru, kumb on isa, kumb on poeg. Ainult selle järgi tehti vahet, et vanemal Hansul oli kaabu.
Aga ühes uurimuses kirjutati, et hoopis poeg Konstantin oli vana Hansu nägu. Ema oli jälle väga nördinud: tegelikult polnud Konstantin üldse oma isa moodi.
Hans Tertsius nooremal oli 11 last, nad elasid üsna hästi ja jõukalt. Igal lapsel oli oma töö. Minu ema pidi juba kuueaastaselt kindaid kuduma ja hanesid hooldama. Paljud käisid külast neilt laenamas, küll võid, küll muid asju.
Tagasi muidugi ei toodud midagi. 1930. aastate alguses tehti pere hoopis kulakuks ja külasse asutati kommuuna.
Ema vend Juhan Tertsius arreteeriti ja lasti 1937. aastal rahvareeturina maha, aga mille eest mitte millegi eest! Hiljem rehabiliteeriti ja öeldi, et süüd ei olnudki. Teine vend Aleksander viidi samuti Omskisse mahalaskmisele, kuid ta sai kuulist ainult haavata ja ronis pärast laipade alt välja.
Vanaema oli surnud juba enne kulakuks tegemist. Kui nad talust välja aeti, siis sõitis vanaisa koos emaga Leningradi oblastisse, kus nad tegid Volhovstroi alumiiniumitehases rasket tööd. Seal vanaisa surigi.
Emal passi polnud ja ta pidi Leningradi oblastist Siberisse tagasi minema. Seal ta abiellus Mati Jurjeviga ja sündisin mina koos vendadega.
1956. aastal tuli meie pere Eestisse. Ema rääkis kogu aeg, et vanaisa ja isa olid tahtnud, et keegi lastest tuleks viimaks ikka koju. Ema rääkis Siberis palju jutte Juurust ja Mahtra kandist, teadis täpselt kõiki asju.
Ta rääkis ka mu voodi juures, kui laps olin. Ta pidi neid jutte teadma vanaisa ja isa käest, sest Mahtra sõjast rääkivaid raamatuid siis meil ju lugeda polnud. Oleksin ma ometi kuulanud! Ema veel ütles: «Kui sa praegu ei kuula, siis pärast kahetsed!»
Ema oli 78-aastane, kui tahtis 1993. aastal veel Tertsiuste kodutalu eest hoolitseda. Aga talle mõjus väga, kui Rapla ametnikud temasse pahasti suhtusid. Üks kõhn ametnik ütles: «Mul ei ole teiega midagi rääkida, siin on kõik juba müüdud!»
See oli väga piinlik moment. Ütlesin emale, et lähme ära, muidu arvavad veel, et oleme varanduse peal väljas.
Eesti kodakondsuse saamisega oli meil emaga ka probleeme, aga lõpuks ikka saime. Ema seisukoht oli: «Mahtrat me oma asjaajamises ei maini, peame kodakondsuse ise saavutama!»
Ta õpetas mind ikka, et ei tohi kurta ega kaevata, ise peab asjadega hakkama saama. Ema pidigi pikalt ootama, aga lõpuks enne surma ikka sai Eesti passi. Naabermaja valgevenelane, kes tere ka ei osanud öelda, sai palju kiiremini.»