Vähene viisakus teeb meele mustaks

Rääkimiseks rulasõidu katkestanud Martin Jegorov (vasakult), Karl Ainar Lillemäe ja Fredi Sirkel ei salanud, et koolis väga palju viisakat käitumist ei näe. Foto: Liis Treimann

Käitumisraamatute autor ja etiketinõustaja Maaja Kallast on veendunud, et käitumisõpetuse puudumine koolides kasvatab inimesed, kelle korrastamata elu teeb õnnetuks eelkõige neid endid.

Eraldi ainena etiketi- ja käitumisõpetust koolide õppekavas pole, üksikutes koolides saab kombeid ja viisakust õppida valikainena, enamasti antakse näpunäiteid ühiskonnas kehtivatest reeglitest teiste ainete sees.

Eile kesklõunal Tallinnas Politseipargis koolivaheaega rulatamisega sisustanud 11– ja 13-aastased poisid aga kinnitasid, et nende koolis ei ole käitumisest eriti räägitud. «Tere kästakse öelda ja kui mingi pahandus juhtub, siis sellest räägitakse, muidu aga mitte,» ütles 13-aastane Martin Jegorov.

Tema sõbrad, 11-aastane Fredi Sirkel ja 13-aastane Karl Ainar Lillemäe tunnistasid, et viisakuse nappus torkab koolis silma. «Tüdrukuid küll keegi uksest ees sisse ei lase ja õpetajatega käitutakse halvasti,» rääkisid nad.

Bussis vanematele inimestele istet pakuvad aga kõik kolm, ning teretamine ja head aega ütlemine neile samuti raskusi ei valmista. Selles, kas tunniplaanis peaks käitumisõpetus olema, jäid poisid aga eriarvamusele. «Võiks ju olla, aga ega see vist väga palju midagi ei muudaks,» oli nende arvamus.

Etiketiõppejõu Maaja Kallasti hinnangul on kõige silmatorkavamad puudujäägid nüüdses kõnekasutuses. «Noored ei oska jälgida oma hääletugevust ja seda, millest nad räägivad. Inimene võib olla väliselt inetu, aga kui tema kõnekeel on ilus ja siiras, muudab see ta ilusaks,» on Kallast veendunud.

Kallastil on kahju ka sellest, et kadumas on komme viisakalt tervitada. «Tšaude ja moenside asemel tuleks korraks mõelda, kui kaunilt kõlab «Tere hommikust» või «Ilusat päeva algust».

Muudavad elu paremaks

Üha vähem kohtab Kallasti hinnangul ka elementaarset viisakust naiste ja meeste vahel, kas või sellistes väikestes žestides nagu mantli selga aitamine ja ukse avamine.

«Ahistamise jutt on ju tegelikult feministide protest meeste vastu. Mõttekäik, et pangu ise mantel selga, muudab inimesed mugavamaks ja vabamaks, aga sellest ei saada aru, et korrastamata elu on see, mis tekitab stressi,» rääkis Kallast.

Ning just viisakusreeglid, mis ei luba teistega mittearvestavalt käituda, on need, mis muudavad Kallasti sõnul elu korrastatuks ja paremaks.

Paljude käitumisprobleemide seas jätab Kallasti hinnangul soovida suhtumine vanadesse inimestesse. «Käin ise kepiga ja kohtan sageli suhtumist, et mida ta kooberdab siin jalus,» tõi ta näiteks iseenda kogemuse.

«Kõik algab muidugi kodust ning küllap tuleb ka põhjuseid, miks noored ei oska noa ja kahvliga süüa, vaid heegeldavad nendega taldriku peal, sealt otsida,» ei saa Kallasti sõnul rahul olla ka oskusega kasutada söögiriistu. «Inimesed poevad selle taha, et kombekas söömine on vanaaegne, aga samas on ise pärast vastuvõttudel hädas,» leidis Kallast.

Ühe häiriva näitena tõi ta tänaval käies söömise. «Olgu see või jäätis, aga tegemist on ju maiusega, mida tuleks rahulikult nautida,» sõnas ta.

Reeglid kirjas vanasõnades

Selle üheks peapõhjuseks peab ta asjaolu, et peredes ei ole enam tava kindlal kellaajal ühise laua taga süüa ning toit haaratakse teleri ette kaasa.

Kallast tõdes, et käitumisnormid muutuvad ajas nagu kõik muu. «Mida ühiskond ei vaja, see unustatakse. Kummardamised, kniksud ja kraapsud on ju kadunud. Samas pole välistatud, et ühel päeval miski unustatu uuesti avastatakse,» rääkis ta.

Asemele on aga tulnud mitmeid valdkondi, mille kohta vanad käitumisõpikud ei saanudki õpetust anda. Eeskätt ei oska inimesed Kallasti sõnul kasutada mobiiltelefoni teiste inimeste privaatsust rikkumata.

Väike-Maarja gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Raili Reinvek tõdes, et käitumisest räägitakse koolitundides tõesti vähe. «Sellest saavad alguse mitmed kooliprobleemid ning kaob isegi elementaarne viisakus. Õpetajat ei lasta klassist ees välja, tunnis tehakse, mis pähe tuleb, ning kõige lihtsam asi, teretamine, ununeb,» lausus ta.

Kurvastavamate näidetena kadunud kommetest märkis Rein­vek ka õpetajatele lillede kinkimist. «Seda häbenetakse, keegi ütleb ees, et teed nalja või, milleks õpetajale lilled ja nii ei toodagi,» nentis Reinvek. Siiski on elementaarse viisakuse vähenemine tema sõnul suures osas kodude tegemata töö.

Etiketiekspert ja Estonian Business Schooli õppejõud Tiina Tšatšua nentis, et heade kommete puudumist tuleks häbeneda, aga need, kes häbenema peaksid, seda ise ei tea.

«Kõik me vahel eksime, aga sel puhul piisab vaid ühest heast sõnast: vabandust. Samas on keeruline, kui lapsepõlves pole harjutud teistesse inimestesse lugupidamisega suhtuma, sõimlemata asju ajama, ennast pesema, uksi mitte paugutama. Täiskasvanuna võib kujunenud harjumuste muutmine tõesti keerukas olla,» rääkis Tšatšua.

Laste puhul tasuks tema sõnul aga mõelda sellele, et lapsed jäljendavad ümbritsevate täiskasvanute käitumisstiili.

«Kõige olulisem on meeles pidada, et etikett, mida oma kodus, Eestimaal kehtestame, peab olema meile omane käitumisviis. Minu jaoks on käitumisetiketi soovituse sõnastanud kõige paremini minu emakeeleõpetaja Mai Väljas oma lausega «Eesti rahva etiketireeglid on kirjas meie rahva elutarkuses – vanasõnades»,» lausus Tšatšua.