Poliitikud ei saa uue meedia tarbijaist mööda minna
Andri Maimets: interaktiivne tundmatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilsel rahvusringhäälingu korraldatud valimiskampaania foorumil kuulutas professor Marju Lauristin, et järgmise aasta valimiste eel tuleks erakondadel ja rahvusringhäälingul keskenduda eelkõige neile, kes on niikuinii poliitikast huvitatud teisisõnu, kes tulevad kutsumatagi valimistele. Õige, ent paraku poolik väide.
Sest pelgalt nii mõeldes ning üksnes tele- ja raadiosaadete anrilisele värskendamisele lootes jääb ka 2009. aasta europarlamendi ja kohalike valimiste eel uut meediat tarbivate, eelkõige noorte valimisosalus jätkuvalt ikka olematuks.
Kui näiteks rahvusringhäälingu esimene kohustus pole tõepoolest nuputada, kuidas veebikeskkonda valimiste eel atraktiivsemaks muuta (samas selle teabe kvaliteeti säilitades), siis erakondade jaoks on see peamine lahendamist ootav ülesanne kuidas valimisaktiivsust suurendada.
Ühe uuendusliku ideena kõlaski plaan teha ERRi valimissaated atraktiivsemaks, mängulisemaks ja interaktiivsemaks. Õige mõte, kuigi teisalt peegeldub selles lühinägelik veendumus, et sõnumi vastuvõtja peab leidma sõnumi edastaja, mitte vastupidi.
Sest mis kasu oleks näiteks «Foorumi» tüüpi valimissaadete täistoppimisest showlike ja interaktiivsete elementidega, kui saate traditsiooniline auditoorium säärase palagani peale pigem vihastab ning oodatud vaatajaskond istub selle asemel hoopis mujal? Näiteks veebis.
Nagu ilmnes ka eilsel foorumil, näivad poliitikud tegelikult sõnu «mängulisus» ja «meelelahutuslikkus» üleüldse pelgavat. Ollakse vist veendunud, et oma ideede esitamine potentsiaalsele auditooriumile mõistetavas keeles ja keskkonnas näiks nende aadete labastamise ja devalveerimisena.
Ent miks arvatakse, et meelelahutuslikkus tähistab vaid arvutimänge ja tättimist? Eeskujusid ei pea ju kaua otsima. Mõeldagu, milline on kas või ameeriklaste miljonimängu infotainment-portaali külastatavus; kuidas on USA ja Euroopa reklaami- ja poliitagentuurid osanud ära kasutada Youtubei ja suhtevõrgustike populaarsust või kui edukaks hinnati sama videoportaali ja
CNNi mullust koostööd noore meediatarbija aktiivseks kaasamiseks kaasaegse tehnoloogia abil.
Muidugi eeldab uus meedium erakondadelt nutikust, et harjumuspärast kommunikatsiooni sisu ja viisi muuta.
Aastate eest võis trammipeatuses hiiglaslike prillitatud silmi näinu tõepoolest hüpnotiseeritult valima minna või tegi sama tembu pudeli õlle eest, ent nüüd paneb uue meedia tarbija mingi tüütu prilliakna oma veebibrauseris lihtsalt kinni ja saadab kirja «saada see kutse sõpradele edasi, saad klaasi õlut!» prügikasti.