Lõbunaiste ja tondilosside küla Lungu – elu õppeklass

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pool Lungu vutikoondisest mahub ära ühele pildile. 18-aastane Risto Smolin lööb peale ja 7-aastane Tanel Treve kaitseb.

FOTO: Mihkel Maripuu

1950ndail koliti siia Tallinna pros­tituudid ja tehti neist lüps­jad. Täna õpetatakse siin naerma ja lootma neid, kellelt majanduskriis on röövinud õnne. Tere tulemast Lungusse – ekstreemsesse elusanatooriumi!

Tee Lungusse pole keeruline. Tallinna-Viljandi maan­teelt keerate Käru peale. Sealt edasi vast neli versta ja juba pais­tavad kohaliku city pärlid. Tondilossid. Paremal ja vasakul. Mööda panna ei saa.



Aga ärge tormake. Õige ekskursioon raviasutuses vajab peaarstist giidi. Tema leiate kohe küla piirilt, ajahambast puretud talust. Tema nimi on Hugo Raidmäe (67). Papi tunnete ära kultusbänd Depeche Mode’i nokkmütsi ja ühe­ainsa hamba järgi ülemises rivis.



Ja ilma naljata, see hammas on rohkem huumorit, elujõudu ja muretust täis kui mõnel kliendid kaotanud linna kinnisvarahail. Nõukaajal Lungu sovhoosis lihunikuna 3000 siga tapnud Hugo on uskumatu kuju.



Koos oma hundikoeraga on ta kaheksa aastat elanud ilma elektrita. Väidab, et jäi kunagi 350 krooni riigile võlgu. Väidab, et elektrit ei ole eales varastanud ning kasutab ajuti generaatorit. Siis, kui kütte jaoks 4800-kroonisest pensionist üle jääb. Muidu elab küünlavalgel.



«Talvel on veidi kõhe, kuid muidu pole hullu, saan hakkama,» teatab Hugo reipalt. Tõsi, ühest tunneb ta puudust. Enam ei saa kella- ja teleriparandusega lisa teenida, nii nagu varem.



Aga enam polegi nii nagu varem. Kui sovhoosi õitsengu ajal elas Lungus Hugo andmeil raudselt kuskil 120 hinge ja veel kümme aastat tagasi 60 ringis, siis nüüd piisab kahe mehe sõrmedest, et inimesed kokku lugeda. Ja isegi siis jääb üks sõrm üle.



Enamik 19st on pensionärid ja invaliidid. Neljast küla keskel asuvast kahekorruselisest hruštšovkast on lõviosal aknad kardinateta. Näib, nagu oleks Lungu lõplikult jumalast hüljatud.



Endised sealaudad, töökoda, saekaater, tapamaja ja kaks kontorit meenutavad sõjatandrit. Kõik, mida oli võimalik lõhkuda, on lõhutud. Metall isegi betoonist välja kougitud ja ära viidud. Akendelt klaasid eest võe­tud ja põrandad üles kistud. Isegi katuste talad on siin-seal läbi saetud ja kütteks tassitud.



Tööd ei tee enam keegi. Viimane kange olnud Mann, kes poodi pidas. Kui kauplus kümme aastat tagasi kinni pandi, läks peagi ka Mann teise ilma. Tema poeg olevat end seejärel kurvastusest surnuks joonud. Pood on nüüd kõigile avatud – räämas ja lõhutud.


«Ah, mis siin ikka kiruda. Tuju läheb nulli, vahetame teemat,» lõikab Hugo keset ekskursiooni vahele.



Mis siis ikka! Räägime naistest – prostituutidest, kes on andnud Lungule nii kurikuulsa kõla, et neid peetakse osalt küla allakäigu ja uustulnukaid peletava maine põhjustajaks.



Nimelt hakatud 1950ndate lõpus Lungule saatma pealinnas kõlvatut eluviisi viljelenud naisi. Lungule seepärast, et nõukogude puhastuskampaania «tööpõlgurite ja laostunud elemendi likvideerimine» nägi ette kõlvatute väljasaatmise vähemalt 100 kilomeetri kaugusele pealinnast. Lungu peaaegu et mahub piiridesse – Tallinnast on sinna täpselt 91 kilomeetrit.



Olid nad tegelikult ka prostituudid või lihtsalt nõukogude võimu libudeks tembeldatud ohvrid, ja kui palju neid siia üldse koliti, ei mäleta Lungu meestest keegi. Küll aga võib igaüks pajatada vähemalt paar-kolm mahlakat meestejuttu.



Näiteks, kuidas naised põllul alasti tööd rügasid, küla meestelt tööisu röövisid ja sov­hoosi direktori seetõttu rajoonikeskusesse liduma panid, pisarais palvega naised Lungult minema saata. Oi, need lood toovad Lungu meestel naeru näole. Enamik neist on aga nii ropud, et lehes ära trükkida pole sünnis.



Praegu Lungul «neid» naisi enam pole. Viimane neist, Niina, suri kümme aastat tagasi. «Küll too tegi trikke,» sõnab Hugo poisikeselikult irvitades. «Tal polnud mingi probleem pudeli Agdami eest 1,2 kilomeetri kaugusele poodi edasi-tagasi lipata – alasti.»



Lungu järelkasv ei tea neist lugudest midagi. Neid ei paista morjendavat ka tondilossid või küla väljasuremine. Vähemalt Risto Smolinile (18) siin meeldib. Vanaema kasvatada poiss on õnnelik, et kohalikus Käru jões on ühel pool vana veskitammi särge ja haugi, teisel pool lutsu ja ahvenat.



Toit on laual, kodus on soe ja õnneks on külas veel neli poissi, kellega jalgpalli taguda. Muret teeb vaid see, et Risto lemmik Portugal kaotas EMi veerandfinaalis. «Ma usun, et kõik saab siin Lungul ka ükskord varem või hiljem korda,» ütleb tulevane kokk Risto. Täis optimismi ja nägu naerul.



Aga üks palve. Kui satute Lun­gule ja teil on kodus üleliig­ne jalgpall, viige see Ristole. Üleliigsed väravavahikindad aga seitsmesele Tanel Trevele, sest poisid taovad vutti kummist korvpalliga ja pisike kaitseb väravat suusakinnastega.

    Tagasi üles