Nõukogude ajal ilmus omakirjanduslikes väljaannetes kirjandus, mis võimule ebameeldivate vihjete, maailmavalu või eitamisvaimu tõttu ametlikule püünele ei tõusnud.
Tellijale
Kus sa oled, Raja Teele?
7. september 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Polnud ette nähtud kirjutada armeest tagasitulijate tühjusetundest, sajast haigusest puretud kehast või pohmellist. Samuti oli keelatud kahtlases kontekstis mainida venelasi ja nõukogude võimu, sest selle eest kutsuti vestlusele KGBsse. Kersti ja Marja Unt ning kirjastus Varrak on nüüd korda saatnud tänuväärt ürituse, taasavaldades uuesti aastate 1968–1981 omakirjastuslikud almanahhid (samizdatid).
Samizdat kajastas omal eksperimenteerival moel kõiki teemasid, millest neil aegadel kõneldi: murrete rahvapärimus, antimaailmad, dekadents, sürrealism, futuroloogia, Masingu iseloomustused igermaanide kohta ja muudki. Mitte just juhuse läbi ei ilmunud almanahhid välja 1960. aastate lõpul.
Selleks ajaks olid Loomingu Raamatukogu ja Horisont juba jõudnud püüda päikesekiire vaba mõtte paotunud ukse vahelt, sellesama, mille Onu Sam ja hiljem ka Soome televisioon avasid. Sula oli läbi saanud ja «Ivan Denissovitši» laadseid tekste enam ei ilmunud. Noortele ei meeldi aga keelamine ja läbi mitmekordse kopeeri, isegi fotokoopiatena levitati ikka veel sedasama vaimu, mis 60ndatel poollegaalsena balansseeris keelatu ja lubatu piiril.
Ükskõikseks jätab tavaliselt see info, mis ei puuduta sind isiklikult üldse. Hoopis teiseks muutub aga olukord, kui meile kätte sattuv info tähistatakse märkega «salajane», «riigivastane», «maaväline» ja «teise seltskonna omandus». Sellega antakse lisatähendus, mis kätkeb endas sõnumit, et keegi sind üle õla jälgib. Siis on kohe ka huvi olemas.
Vabas ühiskonnas tekib selline tunne raskelt, totalitaarses on see aga väga loomulik. 1905. aastal ja õudusevärinal läbi hektograafi salajasi tekste vaatlev revolutsionäär Marta Lepp ja 1981. aastal Poolpäevalehte ümber trükkiv Matti Milius kuuluvad samasse kategooriasse. Juba nimes Poolpäevaleht peitub varjatud ähvardus võimule: Päevaleht oli eestiaegne tuntud väljaanne, mis stagnaajal oli erifondis. Nii et mis siis veel saama peaks, kui Päevaleht tervikuna põranda alt välja ilmub!
Tollel ajastul oli kõik rahvuslik represseeritud, selle suhtes kehtis topelttähistus: kodus räägime, aga koolis või tööl ei räägi. Nii kohtame samizdatiski kohta, kus Johnny B. Isotamm on esitanud prohvetliku lõigu saabuvast vabadusvõitlusest (kõik nii läkski, ainult et ohvriteta), kuid kogumik ise on maskeeritud Che Guevara nimega. Võõras siss pidi saama kattevarjuks rahvusaatele.
Niisuguse raamatu väljaandmine on epohhiloov sündmus, sest palju inimesi on sellest ajast juba kadunud. Isegi 80. aastate underground’ist hakkab punkareid ja muidu vabamõtlejaid juba kaduma. Nagu koostajad isegi ütlevad, võivad nad honorari maksta, kui mõni kusagilt peaks jälle välja ilmuma.
Nagu hele täht valgustab kõiki teisi Raja Teele (Eha Pirso) luuletus «A. H. Tammsaarele» (lk 205). Siin ilmneb sõna täielik valdamine. See on rütmikas pildike üksildasest Tammsaarest, kes virvatulede all ja seas suurt kraavi kaevab, kuigi ta lapsed lahkuvad tema juurest. Kuni tuleb okaskrooniline rändaja ja joob ahnelt vett tema laugaste vesikuppude alt.
Ma ei liialda, kui ütlen, et juba ainuüksi selle geniaalsuse pärast tasuks kogumikku osta. Raja Teele oma täiusliku sõnakäsitlusega aga võiks praegugi enam nähtavale ilmuda. Meie loomingulised isad ja emad aastakümnete taga teadsid, mida nad tegid. Praegu elav inimlaps loeb nende ridu nostalgiaga, sest kes teab, millisele maleruudule kahime oma lipu kord meie.
Raamat