Õpetaja näeb muutust vene laste suhtumises eesti keelde

Õpetaja Vaike Valdmann kinnitab, et praegu on vene noored hoopis teistsugused kui kümmekond aastat tagasi – nad ei mäleta Nõukogude aega ega oska end Venemaaga siduda. Oma koduks peavad need noored Eestit. Foto: Foto: Mihkel Maripuu

Ida-Virumaal vene lastele eesti keelt õpetav Vaike Valdmann näeb lõpuks ometi noorte suhtumises muutust – vabatahtlikku soovi õppida ära eesti keel, mis avab neile edasises karjääris soovitud uksed, kirjutab Risto Berendson.

Igal suvel Ahtme gümnaasiumi lastele Võrumaal keelelaagreid korraldav Valdmann pakub isegi täpse aja, mil venekeelsete laste arusaam eesti keele vajadusest tema arvates muutuma hakkas. «Alates 2000. aastast,» ütleb ta.

Üheksa aastat hiljem on Valdmann veendunud, et ükski tema kooli õpilastest ei suhtu eesti keelde kui tüütusse lisakohustusse rohkem õppida. Vastupidi, 650 õpilasega koolis on jõutud selleni, et isegi õpetajate poole pöörduvad lapsed eesti keeles. Ei loe, et Ahtmes ja selle ümbruskonnas elavast 24 000 inimesest räägib eesti keelt emakeelena vaid umbes 3000 inimese ringis.

Valdmanni sõnul on õpilased lõpuks ometi taibanud, et kõrgkoolis õppimiseks ja hiljem karjääri tegemiseks on eesti keele heal tasemel oskamine möödapääsmatu. «Ja nad saavad eesti keelest juba väga hästi aru. Tulevad hiljem tagasi kooli ja tänavad südamest siin nähtud vaeva eest,» kinnitab Valdmann.

Rikkumata mõtlemine

Kui ta võrdleb noori, kes lõpetasid Ahtme gümnaasiumi 1995. aastal – kui tema selles koolis tööle asus –, ja viimaste aastate abituriente, siis olevat vahe otsekui öö ja päev. «Uuema põlvkonna mõtlemine ei ole lihtsalt kunagisest Nõukogude ajast rikutud,» leiab Valdmann.

55 aastat tagasi Ida-Virumaale kolinud Läänemaa naiselt võiks tema minevikku arvestades oodata kõike muud kui vene lastele eesti keele õpetamist. Paljud tema esivanemad ja lähedased sugulased küüditati kommunistliku terrori ajal Siberisse.

Ometi ei kanna vanadaam okupantide peale viha. Nagu ei tee ta etteheiteid Pihkvast ja Leningradi oblastist Eestisse kolinud ajalooõpetajatele, kes õpetavad koolides Eesti ajalugu oma vaatepunktist. «Neil on oma vaatenurk ja selles, et nad siin toimunu ajalugu päris hästi ei tea, võib süüdistada ainult nende päritolust tingitud väheseid teadmisi,» ütleb ta.

Valdmanni sõnul ei maksa ajaloo selgitamisega ülearu pingutada ja tegelikku tõesse klammerduda. Vägisi kellelegi asju selgeks ei tee ja väärtusi ümber hindama ei pane, on ta veendunud. Olulisem olevat asju õigesti selgitada.

«Igal aastal 20. augustil võtab meie keeltelaagri peremees Võrumaal vene lapsed ja viib nad läheduses asuvale punaarmeelaste hauale,» räägib Valdmann. Seejärel suundutakse koos naabruses olevale metsavendade hauale.

Seal räägib peremees lastele ausalt, mis nende meestega juhtus ja miks nad Nõukogude võimu eest metsa läksid. «Pärast seda on mitmed lapsed mulle öelnud, et alles nüüd saavad nad meie ajaloost aru,» ütleb Valdmann. Selline sammhaaval liikumine ongi kõige tõhusam alus siin koos olemiseks, leiab ta.

«See ei aita, et mõtleme midagi välja ja räägime ühel päeval asjad selgeks,» viitaks õpetajanna nagu kevadeks kavandatud leppimispäevale. «Koos tuleb asju teha ja alles nii saabub vastastikune mõistmine.»

Valdmanni sõnul tunnetavad pea kõik Ahtme gümnaasiumi lõpetavad noored, et nende kodu ja tulevik on Eestis. Ehk olukord Ida-Virumaal ei ole kaugeltki selline, nagu kõrvaltvaatajaile näida võib – et seal elab vaid Venemaa-meelne hall mass.

«Need noored on Venemaal külas käinud, ja ütlevad naastes, et neid ei seo selle maaga mitte miski,» väidab Valdmann. «Nad on siin sündinud ja nende jaoks on Eesti otsekui puhas leht. Nad ei mäleta okupatsiooni, neil ei ole ajaloolist mälu. Nad on eestimaalased.»

Ja kui vene inimesed Ida-Virumaal ongi millegi peale solvunud, siis kindlasti mitte eestlaste peale. «Öeldakse, et valitsus on halb. Kindlasti mitte seda, et eestlased on halvad,» ütleb Valdmann.

Eesti keelt tuleb rääkida

Väike, ent oluline märk sõbralikust koosolemisest on kas või seegi, et Ahtmes on lõppenud kunagised täiesti tavalised hõõrumised eesti ja vene poisikeste vahel. Vene poisid julgevad koguni tunnistada, et neil on eestlastest tüdruksõbrad.

«Olen öelnud, et väga hea, nii saate rohkem eesti keeles rääkida,» ütleb Valdmann. «Aga nemad kurdavad, et pruudid tahavad vene keeles rääkida, sest poisid rääkivad eesti keelt liiga aeglaselt.»

Eestlane on kärsitu, tõdeb Valdmann. Seetõttu polegi paljud siinsed vene keelt kõnelevad inimesed eesti keelt ära õppinud, oletab ta – kui vene keelt oskav eestlane mõistab, et lihtsam on suhelda vene keeles, läheb ta sellele üle.

«See on vale,» pahandab Valdmann. «Isegi kui see tundub vaevaline, tuleb ikkagi rääkida eesti keeles. Nii on kõigile parem.»