Kui aga Postimehes mõni aeg tagasi tutvustatud sama jõuallikaga BMW F650CS Scarver sobib sõitmiseks ka algajale, siis Dakar on juba oluliselt rohkem sobilik neile, kel esimesed kogemused mõne teise rattaga olemas. Hakkama saab küll ka algaja, tõsist naudingut tunneb rattast aga juba vähe kogenum, sest juba maastikul sõitmine nõuab rohkem tähelepanu ja oskuseid, ka ratas ise vajab pisut rohkem käskimist, et teda juhi soovidele allutada.
Kui Dakari puhul tuua rohkem paralleele autodega, võiks ütelda, et tegemist on pisut parema läbivusega maasturiga kui tavalised linnamaasturid.
Asfaldil on Dakar sitke, 650-kuupsentimeetrisel ühe silindriga jõuallikal jätkus jõudu ka möödasõitudel kiirendamiseks. Üksinda õnnestuvad möödasõidud küll erksamalt, kaassõitjaga koos liikudes võiks küll võimsust ju olla ehk rohkem, kui praegu rattal kirjas 37kW (6500 pöördel).
Kuigi üksinda sõites pole midagi aru saada, kaebas kaassõitja viie tuhande pöörde piirkonnas jalatugede ja raami tagaosa liigse vibratsiooni üle, esiistmel oli aga vibratsiooni tõus vaevumärgatav. Aga ega ühesilindriliselt mootorilt ei saa vibratsiooni kunagi täielikult välja.
Tuuleklaas on püstine ja omapärase profiiliga. Selle kasulikkuse avastad aga alles siis, kui kiivriklaasi tõstad. Tavaliselt puhub kiivrisse sisse pressiv õhk põsed punni ja silmad märjaks, aga Dakari klaas lükkab vastutuleva õhu laiali nii, et tuul peanupust mööda jookseb.
Võsaralli jaoks on käepidemetele kinnitatud ka käekaitsmed, mis puuoksad kätest kõrvale juhivad ja käed ka vihma, rahe ja külma tuule eest varjus hoiavad. BMW lausa armastab käepidemete soojendust (nagu põhjamaised rattasõitjad) ja nii ei ole ka Dakar sellest rõõmust ilma jäänud.
