«Ei tea, kust mul see veekihk tuleb. Pärit olen ka Viljandimaalt, mitte mere äärest. Mul oli maru range ema, pääsemise mõte oli alati, meri aga on nagu vabadus, seal ei tõmba sind keegi alt. No ja eks ma lugesin lapsena seiklusjutte ja...,» jutustab Aare.
Ta süütab suitsu ja sügab kukalt. «Noh, nagu öeldakse, kui merele lähed, palveta kaks korda, aga kui naise võtad, siis kolm korda.»
Laevaehitust pole Aare kunagi õppinud, käsiraamatut ees polnud, kuid kogu elu on ta alateadlikult kõike vajalikku kõrva taha pannud. Erialaseid raamatuid lugenud, meremeestega suhelnud. Kasu on olnud ka tööst metsaülema, peainseneri ja energeetikuna.
Viimast lihvi laevaehituskunstis omandas Aare Rannarootsi muuseumi teadurilt Jorma Fribergilt ja teistelt meestelt, kelle käte all valmis koopia vanast eestirootsi purjekast jaalast, millega 2003. aastal ka Rootsi kuningal külas käidi.
Ühel hetkel tundus kõik selge olevat – mida ja kuidas teha ning mida vaja, et valmiks merekõlbulik ja ehe purjekas. Juba kümme aastat kuivasid varju all männilauad ja kõverikud tammed kaarte tarbeks. Joonised ja kavandid olid tehtud.
Esimese tööna valmis 2003. aastal purjeka mudel, 12 korda väiksem kui päris paat ise. Hilisem oli Aare sõnul lihtne – mudeli põhjal tuli teha arvutused ja kõik detailid vajalikku mõõtu suurendada.
Katse ja eksituse meetodil ehitatud mudel veetis palju kordi aega ka veenõus, mille abil sai parandatud nii mõnedki vead juba enne, kui suur purjekas veel kujugi võtma oli hakanud. See «hilisem lihtne» võttis siiski aega neli pikka ja tegusat tööaastat, et valmis saada.