Prillid pealaele lükatud ja naerune nägu ees, võtab hallipäine, kuid nooruslik ja tugev Aare Kink (58) metsaonni õuel külalisi vastu ja surub kätt sellise jõuga, et võtab pisara silma.

Aare on paras kompott Arnold Rüütlist, Katuse Karlssonist, Meremees Murkast ja asisest Eesti mehest. Juttu alustab Aare ühel teemal, poole lause pealt tuleb järgmine mõte ja lause lõpeb hoopis kolmanda ideega.

Siiras ja otsekohene tekst jookseb kiirelt ja mõtteid on palju. Sekka sajab nagu küllusesarvest elutervet huumorit, laevandustermineid, eneseirooniat ja raamatutarkusi.

«Noh, tegin oma senise maailmaga lõpparve, võtsin höövelpingi, jahipüssi ja madratsi ja kolisin siia. Kurat, see töö ja pinge, magada ei saanud ... Mis pere sellest arvas, sellest ma parem ei räägi,» jutustab Aare päevast 14 aastat tagasi, kui ta otsustas üleöö jätta suure ettevõtte juhi töö, perekonna ja kolm teismelist last ning metsa karude keskele kolis.
«Suvi otsa ei teinud midagi, võtsin külameestega viina ja käisin jahil.»

Siis hakkas eluisu tagasi tulema. Koos sellega ka plaanid. Peamine neist oli teostada metsasügavuses unistus, mis kummitas juba lapsepõlvest saadik. Aare kirg on nimelt meri ja purjetamine. Ja unistuseks oli ehitada endale täiesti ise oma kavandite järgi isiklik purjepaat, millega mööda meresid ringi seilata.

Mis siis, et merd pole Eestimaa südames ollagi ja lähim veekogu on endakaevatud pisike kalatiik. Mis sellest, et taluinimesed silmi pungitavad – keset paksu Kesk-Eesti metsa kerkib pika mastiga purjekas. Kirg on. Ja see on peamine.

«Ei tea, kust mul see veekihk tuleb. Pärit olen ka Viljandimaalt, mitte mere äärest. Mul oli maru range ema, pääsemise mõte oli alati, meri aga on nagu vabadus, seal ei tõmba sind keegi alt. No ja eks ma lugesin lapsena seiklusjutte ja...,» jutustab Aare.

Ta süütab suitsu ja sügab kukalt. «Noh, nagu öeldakse, kui merele lähed, palveta kaks korda, aga kui naise võtad, siis kolm korda.»

Laevaehitust pole Aare kunagi õppinud, käsiraamatut ees polnud, kuid kogu elu on ta alateadlikult kõike vajalikku kõrva taha pannud. Erialaseid raamatuid lugenud, meremeestega suhelnud. Kasu on olnud ka tööst metsaülema, peainseneri ja energeetikuna.

Viimast lihvi laevaehituskunstis omandas Aare Rannarootsi muuseumi teadurilt Jorma Fribergilt ja teistelt meestelt, kelle käte all valmis koopia vanast eestirootsi purjekast jaalast, millega 2003. aastal ka Rootsi kuningal külas käidi.

Ühel hetkel tundus kõik selge olevat – mida ja kuidas teha ning mida vaja, et valmiks merekõlbulik ja ehe purjekas. Juba kümme aastat kuivasid varju all männilauad ja kõverikud tammed kaarte tarbeks. Joonised ja kavandid olid tehtud.

Esimese tööna valmis 2003. aastal purjeka mudel, 12 korda väiksem kui päris paat ise. Hilisem oli Aare sõnul lihtne – mudeli põhjal tuli teha arvutused ja kõik detailid vajalikku mõõtu suurendada.

Katse ja eksituse meetodil ehitatud mudel veetis palju kordi aega ka veenõus, mille abil sai parandatud nii mõnedki vead juba enne, kui suur purjekas veel kujugi võtma oli hakanud. See «hilisem lihtne» võttis siiski aega neli pikka ja tegusat tööaastat, et valmis saada.

Kuid mullu 7. juulil oli unistus täitnud ja purjekas valmis. Siis ilmuski kohalikus Järva Teatajas loo alguses mainitud karikatuur, mis teeb Aarele siiani kõvasti nalja. «See on kõige parem kogu asja juures!» naerab ta praegugi südamest.

Artikkel ilmus ka. «Noh, vallavanem Toomas Marrandi sattus mu juurest läbi astuma ja nägi, et purjekas valmis ja ässitas ajakirjanikud mulle kaela,» muigab Aare.

Vastvalminud viie ja poole meetri pikkune ning 1,8 meetri laiune mootorpurjekas sai nimeks Vesipapp («No vaata näkku talle, täpselt vesipapi nägu, ehk vaid valge kurgualune puudub!»), vee väljasurve 1,2 tonni, purjed kokku 16 ruutmeetrit, peal 25-hobujõuline mootor.

Vette lasti ja ristiti Vesipapp pidulikult Matsalu lahes. Tseremoonial tehtud fotodest nähtub, et peol osalesid rohukõrtest seelikutega mehed.

Vettelaskmisega oli sekeldusi ning vähe puudus, et koos paadiga oleks ka auto järelkäru ja auto ise Matsalu vetesse jäänud. («Läks käest ära,» ütleb Aare). Kuid paat püsis ja püsib siiani vee peal sama loomulikult kui luik. «Mul lihtsalt õnnestus, tuli üsna ideaalselt välja,» märgib Aare uhkusega.

Tänaseks on Aare jälle jätnud oma metsaonni koos mesitarudega, mida ümbritseb sageli külla tikkuvate karude peletamiseks elektrikarjus («Viimati pildus üks neist kaks taru kraavi, ma üritasin talle puu otsast soolasirakat tagumikku lasta, aga lasin mööda!») ja sõidab paadiga kusagil Saaremaa vetes. Kus täpselt, teab vaid tema ise.