Baskimaalt Zarautzist pärit ja Barcelonas tegutsev nelik lõi läbi baleaaripopi kõrglainel kolm aastat tagasi kolmanda albumiga «Subiza» (millele eelnes kultus-EP «Ayrton Senna»), kuigi olid sarnast lennukat elektroonikat ning ranna- ja unelmarokki segavat muusikat teinud juba kümme aastat. Neljas album on traditsioonilisim: loojanguhämu on hajunud ja kirgas, hedonistlik popp laotatud üle vaatevälja.
Stuudiotöö on korralik ja energia on alles, aga puudust võiks ehk tunda tummistest sündiriffidest ja tumedamast poolest, mis ei väljendanud ju samuti midagi müstilist, kõigest öist pidu. Lõigutud sämplivokaalide asemel hingavad siin Ekhi Lopetegui kõrval päris naised (Glasser, Chairlifti Caroline Polachek), sünteesitud biidi asemel lajatavad staadionikõlaga päristrummid, mahlase house’i asemel hiline Simple Minds. Samas on see nii hõlpsalt vastuvõetav ja loomult igasuguse kuulaja vastu sõbralik muusika, et leiab kindlasti uusi fänne.
Valner Valme
-------------------------------
/nginx/o/2013/09/20/2392748t1h4d28.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)