«Heng niikui taiva poole püvväs»

Raamat Indrek Hirv «Hingekiri» Kogutud luuletused Ilmamaa, 2013 511 lk Foto: Repro

Iga vähegi eesti luulet tundvale lugejale tuleb tuttav ette see pealkirjaks tõstetud tsitaat. Muidugi, Gustav Suitsu «Kerkokell». Indrek Hirve «Hingekirjast» kirjutamisel ajendas mind seda värsirida pealkirjas  kasutama kõigepealt asjaolu, et ühena vähestest tunnustustest (1993 «Kuu varju» ja «Võhumõõga» kogude eest Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia), mida Hirv oma loomingu eest pälvinud, seisab aukohal 2010. aastal Tartu Kultuurkapitali ja Tartu linna Gustav Suitsu nimeline stipendium, mis antakse luuletajale, kelle teos «kannab Gustav Suitsu luulele omaseid väärtusi».

Suitsu ja tema põlvkonnakaaslastega  ühendab Hirve vormiteadlikkus  ja -kindlus, aga ka kõrgstiilis luuletamine, mida ju näeme kohati Suitsul, ent eriti Visnapuul, Adamsil jmt. Ta nagu kuulukski kogu oma isiku ja loominguga 1920.-30. aastate Tartusse, Pallasesse ja Wernerisse, Heiti Talviku ja Betti Alveri lähikonda, olles nii Tartu vaimu boheemliku avaldumise kloon kui ka toona kõrges hinnas olnud klassikaliste vormide (sonett, triolett jmt) meisterlik jätkaja. Just truuduses sellele, tagantjärele eesti kirjandusklassikasse «laekunud»  laadile, on Arne Merilai näinud Indrek Hirve loojapanust.

1973. aasta sügisel lavastasin õpetajapraktikandina oma Suitsu-õhtut (Toominga-Hermaküla Suitsu-õhtust «Ühte laulu tahaks laulda» jaanuaris 1969 algas mäletatavasti kogu Eesti teatriuuendus) toonase Tartu I keskkooli (praegu Hugo Treffneri gümnaasium) 10. klassis, kus õppis ka Indrek Hirv.

Meelde on jäänud tema ohvitserilikult trimmis ja sihvakas kuju, mida «tasakaalustasid» pehmejooneline ovaalne nägu  ja õlgadeni ulatuv lainjas juuksepahmak. Sellisena vaatab ta vastu ka mulle mälestuseks kingitud 10.b klassi lõpupildilt (25. mai 1974). Kas oli tema see või ta klassivend Jüri Lumiste, kes luges luulekava lõpetuseks Suitsu kuulsat «Nii tuli õhtu» – ühte resignatsiooni ja väsimuse ehedamat sadestumist luulesõnaks? Tänavu saab sellest õhtust nelikümmend aastat, mis Indrek Hirvele tähendas toona eelõitsengut. Nüüd luuletab ta ise õhtust («vaadake üles / mu tuba on seal»).