Eesti sõnum võõrastele: te ei ole siia teretulnud!

Immigrandid

FOTO: AFP / Scanpix

Immigrandid tungivad üha massilisemalt Euroopasse. Ei maksa loota, et Eesti nende tee pealt kõrvale jääb. Küsimus on selles, mis siis saab.



Eesti piir satub üha suurema surve alla. Septembri algul ületasid ajutise kontrolljoone Piusa jõel kaks somaallast. Piirivalve nabis nad Põlvamaal Treski küla lähistel kinni. Kuna ühe kutsumata külalise dokumendid näitasid, et ta oli taotlenud Venemaalt varjupaika, saatis piirivalve mõlemad illegaalid idanaabri juurde tagasi.

Kogu suve oli Eesti piirikaitsjail ebaseaduslike sissetungijatega tegu. Juuni lõpus võtsid nad Tallinna reisisadamas kinni kolm illegaal-set Afganistani kodanikku, kes olid samuti saabunud Venemaalt.

Kümme päeva hiljem tabas piirivalve Tallinnas D-terminalis järjekordse saagi, sedapuhku kaks Venemaalt salaja saabunud afgaani. Juuli lõpus kukkus Setomaal Meremäe vallas ebaseaduslikult üle ajutise kontrolljoone tungides Eesti piirikaitsjaile sülle koguni seitse Afganistanist pärit inimest.

Need juhtumid kinnitavad, et Eesti ei ole enam Euroopa kauge ääreala, mida immigratsioon ei puuduta. Lõuna-Euroopa ägab arengumaadest sisserännanute surve all ning ükski siinne poliitik ei üritagi teha nägu, et Eesti võiks ebaseaduslikult sissetrügivate võõramaalaste huviorbiidist kõrvale jääda. Kolmanda Maailma jätkuv vaesus ja rahvastiku kiire juurdekasv ning Euroopa jõukus on need tegurid, mis massid liikvele ajavad, ka Eesti suunas.

«Me ei pääse migratsioonist,» tõdeb Katrin Saks, kes tegeles Euroopa Parlamendis migratsiooniküsimustega. «Mida jõukamaks me Eestis saame, seda suuremaks surve muutub. Avatud maailmas liiguvad inimesed sinna, kus pudrumäed on suuremad.»

Eesti kerge saatus

Seni on Eestil vedanud: sisserändajaid, kes viimastel aastatel on asunud massiliselt ründama Vahemere-äärseid maid, pole pärast Nõukogude ajastu lõppu siia kuigi palju jõudnud. Eestis võeti möödunud aasta esimese kuue kuuga kinni 34 ebaseaduslikku sisserändajat. Ühtekokku tabati Eestis mullu 981 illegaali ehk ebaseaduslikult viibivat isikut.

Ka legaalseid tulijaid pole teab mis palju. Valitsus seadis eelmisel aastal sisselubatavate piiriks 0,075 protsenti elanikkonnast ehk 1002 isikut. Siin jäi tubli varu: Eestisse saabus seaduslikul teel vaid 721 inimest.

Need arvud on tühised, kui võrrelda kas või Soomega. Seal taotles eelmine aasta varjupaika tervelt 6000 inimest ning peaminister Matti Vanhanen avaldas kartust, et lähiaastatel kerkib see arv teiste Põhjamaade tasemele ehk 20 000ni.

Kuna võõramaalaste sissevoolu, nagu märgib siseministeeriumi nõunik Uku Särekanno, saab takistada vaid demokraatliku ühiskonnakorralduse asendamine autokraatlikuga, ei maksa imestada, et illegaalide arv on Euroopa Liidus tõusnud hinnanguliselt kaheksa miljonini.

Temagi on veendunud, et mujalt tulijate hulk jätkab jõudsat kasvamist, mistõttu Eesti – hoolimata sellest, et peamised rändevood jäävad siit kaugele – seisab peagi silmitsi samuti üha suurema võõramaalaste armeega.

Erinevalt liberaalsest Euroopast, kus seni on Särekanno sõnul tegeldud immigrantide küsimuses tulekahju kustutamise ehk nendega seotud probleemide likvideerimisega, on Eesti suutnud seni hoida tema hinnangul ettevaatlikku ja konservatiivset joont. Ei ole Eesti kedagi sotsiaaltoetustega poputanud ega uute kogukondade teket soosinud. «Meie konservatiivsus on oluliselt aidanud kaasa sellele, et olukord ei ole väljunud kontrolli alt,» nendib Särekanno.

Konservatiivsus jätkub

Ja eesti inimeste rõõmuks – sest mittepõlisrahvuse esindajad ehk mitte-eestlased moodustavad niigi ümmarguselt kolmandiku siinsest elanikkonnast, mis on Euroopa riikide seas kõrgemaid näitajaid – ei kavatse Eesti juhid senises konservatiivsuses korrektuure teha.

Olgugi et mitmed Vana Maailma riigid on immigrantidega jännis ja soovivad, et teised riigid osa nende soovimatust koormast enda kanda võtaks, püsib Eesti valitsus seisukohal, et pagulasi saab euroliidus ümber asustada ainult vabatahtlikkuse alusel.

Välisminister Urmas Paet kinnitab, et Eesti pagulasi vastu ei võta ega plaani ka seda teha. Põhjus on tema sõnul selles, et esiteks pole Nõukogude ajal siia saabunute lõimumine veel lõppenud – meenutage pronksööd – ning teiseks on uute võõraste vastuvõtuks vaja eelnevalt pidada laia avalikku arutelu. Rääkimata kuludest, mis niigi kulutusi koomale tõmbaval riigil immigrantide vastuvõtuga paratamatult kaasnevad. «Immigratsiooniteemalist tõsist diskussiooni ei ole meil veel toimunud,» sedastab Paet.

Migratsioonitemaatikaga tegelenud riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt hoiatab, et kui Eesti hakkab oma senist immigratsioonipoliitikat liberaliseerima, nagu seda on teinud möödunud kümnenditel paljude Euroopa riikide vasakpoolsed jõud, hakkavad siia valguma need, kelle peamine soov on nautida heaoluühiskonna hüvesid. Peamine, mida nad kaasa toovad, on koormus sotsiaalsüsteemile.

Ligi kaks kümnendit Soomes tegutsenud politoloog Iivi Anna Masso on põhjanaabrite juures ka seesuguseid inimesi näinud. «Kui lähen Helsingis Idakeskusesse,» kirjeldab ta, «siis seal istub kohvikutes rätikutesse mässitud inimesi, kes tööl ei käi ja kellest osa võib olla kirjaoskamatud. Neil pole eriti võimalusi ega vist ka tahtmist sulanduda muusse ühiskonda.»

Ebaeetiline tegu

Sageli kõlab immigrantide, nii legaalsete kui ka illegaalsete vastuvõtmise õigustamisena väide, et vananev Euroopa – kus tööpuudus, muide, küünib üle kaheksa protsendi – vajab uusi noori töökäsi. Mart Nutt sellega ei soostu, sest mujalt saabunud löövad teiste palgad alla. Liiati, nagu ajalugu on talle näidanud, tekib ettevõtteisse palgatud immigrantide järeltulijate teises ja kolmandas põlvkonnas eriti suur tööpuudus, mis tähendab, et nemad jäävad riigi ülal pidada. «Miks peab ettevõtjatele tegema vastutuleku maksumaksja arvel?» küsib Nutt.

Tagatipuks, kui rääkida arengumaade spetsialistide värbamisest, pole Nuti hinnangul eetiline, et Euroopa meelitab enda rüppe neid aafriklasi ja aasialasi, keda nende vaene kodumaa vajab veelgi rohkem ning kelle koolitamiseks on kõvasti panustanud. Mullu euroliidus loodud nn sinise kaardi süsteem on aga mõeldud just selleks, et kaugete maade helgemaid päid igati seaduslikult Vanasse Maailma sisse tuua.

Kuid sinise kaardi sisseseadmine, Euroopa esimesi samme selektiivse migratsiooni suunas, ei peata illegaalseid sisserändajad, kelle hulgas lokkab rohkem kuritegevust ja muid pahesid-hädasid kui põlisrahva seas. Sellele tõsiasjale ei püüa vastu vaielda isegi sotsiaaldemokraatide, Eesti vasakpoolsemate jõudude esindaja Katrin Saks.

Ent küsimus pole siiski nii ühene: «Kui vaatasin Brüsselis,» meenutab Saks, «kes seal tänavad puhtaks teevad, siis sa ei näe prügiauto peal ühtegi valget inimest.» See näitab tema sõnul, et immigrantidest rääkides keskendutakse rohkem probleemidele kui sellele, mis nad kasu toovad.

Ergastav kirjusus

Masso prognoosi kohaselt hoiab Eesti majanduspoliitika, mille osaks on Euroopa mõistes nigel sotsiaalabi, veel tükk aega ära võimaluse, et sisserändajad Eesti oma unelmate sihtpunktiks valiksid. Ka suvel-sügisel tabatud afgaanid ja somaallased kasutasid Eestit vaid transiitmaana teekonnal Venemaalt Euroopa tööturgudele.

Sellegipoolest ei näe Masso midagi hullu, kui siinne ühiskond etniliselt pisut kirjumaks muutuks. Tema nägemuses võiks Eesti avaneda rohkem individuaalsetele sisserändajatele, kes tulevad töö ja eraelu tõttu, ning poliitilistele põgenikele, kes on enamasti haritud, demokraatia suhtes positiivselt meelestatud ja kohanevad edukalt.

«Aga kui ühiskond muutub kirjuks nii, et inimesi hoitakse sotsiaalabi peal, nad moodustavad oma getosid, elavad oma väärtussüsteemides, suhtuvad distantsilt või isegi kurjalt kohalikesse väärtustesse – see tekitab paratamatult konflikte,» lausub Masso.

Seetõttu ei tohiks võõraid vastu võttes tema nägemuses rakendada Euroopas untsu läinud kõikesallivat multikultuursuspoliitikat, vaid esitada igasugustele tulijatele selged kriteeriumid, alates eesti keele õppest ja lõpetades siinsete seaduste järgimise nõudmisega.

«Minu arust oleks see positiivne,» lisab Masso, «kui siin oleks rohkem kui üks vähemus. Eri tausta ja kogemusega inimesed loovad alati midagi uut. Kui me ei räägi väga suurtest massidest, siis ma ei näe põhjust, miks teatud paljususe lisandumine meid ohustaks.»

Ka välisminister Paet on veendunud, et sisserände vastaste üks argumente, nagu ohustaks mujalt tulijad eesti keelt ja kultuuri, pole kuigi vettpidav, sest keele ja kultuuri säilimine sõltub ennekõike eestlastest endist. Küsimus on tema sõnul pigem selles, kuidas leida edaspidi tasakaalupunkt ühelt poolt avatud maailma ning teiselt poolt Eesti huvide ja demograafiliste protsesside vahel.

«Suletud riiki ei ole võimalik ehitada,» väidab Paet. «Ja ei ole ka mõtet.»

Aga elu Euroopas on näidanud, et liigse avatusega kaasneb avatus uutele tõsistele katsumustele. Katsumustele, mille põhjustajaks on immigrandid.

Tagasi üles