Dmitri Jegorov: kokkuhoiu võimalikkusest maksuameti näitel

Dmitri Jegorov

FOTO: AFP / Scanpix

Jaanipäevajärgne periood on siinmail tavaliselt niivõrd rahulik, et oleme harjunud nimetama seda hapukurgihooajaks, mil midagi tõsist Eestis ei toimugi. Samas ei saa seda, mis toimub enamikus riigi rahakotist rahastatavates ametites ja ministeeriumides praegu, kuidagi hapukurgihooajaks pidada. Käib vilgas töö reservide otsimisel 2009. aasta eelarve tarvis.


Selle töö eesmärgiks on vähendada eelarveasutuste kulusid, mis oleks rohkem vastavuses eelarve tulude realistlike prognoosidega. Eelarvekärbetega kaasas käivat kriitikat ja nurinat on olnud kuulda siit-sealt ikka ja jälle. Peaaegu iga päev saab lugeda artikleid avalike teenuste kättesaadavuse halvenemise, kogenud ja pühendunud tööjõust «tühjaksjooksmise» ning investeeringute vähendamise teemadel.


Paratamatult tekivad küsimused, kas kogu meie avalik sektor ongi niivõrd optimeeritud, et mingeid reserve tõepoolest enam ei ole, ametnikel on käed-jalad hommikust õhtuni tööd täis ning absoluutselt kõik, mida nad teevad, on nii vajalik ning möödapääsmatu, et ainsad võimalused kulude kärpimiseks on kontorite kinnipanek ja investeeringute tegemata jätmine?


Ma ei suuda seda uskuda. Vaatamata kõikidele positiivsetele sõnumitele, mida meie avaliku sektori kohta on öelnud nii välismaalased kui ka mõne välisriigi asutusega kokkupuutunud kaasmaalased, on Eestis siiski põhjust otsida võimalusi avalike teenuste tõhusamaks muutmiseks, näiteks asutuste koostöö tihendamise abil.

Maksu- ja tolliamet on tõhusalt töötav asutus, kuid meiegi usume kulude vähendamise võimalusse. Nüüdse ameti eelkäijateks olnud asutustes oli aastal 2003 tööl kokku ligi 2500 teenistujat. Praeguseks on see arv vähenenud ligi 20%. Samal ajal on oluliselt suurenenud koormus nii maksu- kui tolliliinis: majandus kasvas tublisti, hoogustus ka väliskaubandus, lisandusid uued maksukohustused ning täienes järelevalveülesannete loetelu.


Sellest hoolimata suutis maksuhaldur tänu pidevatele uuendustele parandada kontrollitegevuse tabavust ning kiirendada teeninduslikke protsesse (näiteks enam makstud maksude tagastamise kiirus või sajale liginev e-tolli kasutusprotsent).


Kõik see vaid selleks, et saavutada väiksema kuluga kvaliteetsemad tulemused. Vaatamata Eesti kuulumisele nende väheste riikide sekka, kus ühendmaksuhalduri maksukogumise kulukus on alla 1% (Eestis nimelt 0,79%), usume MTAs siiski, et ka meil on võimalik töötada veelgi tõhusamalt.


Praegune kärbe ei ole muud kui raha kulutamata jätmise plaan. Kui on vaja kiiresti raha leida, siis investeeringute ärajätmine on lühiajaliselt lihtsaim kulude kärpimise moodus, selge see. Kuid pikema aja jooksul ei ole selline lähenemine jätkusuutlik, sest investeeringuid ei tehta iseenesest, vaid ikka kindlatel arengueesmärkidel. Ja seetõttu tuleb kestvat optimaalsust otsida mujalt, kusjuures seda peab tegema niikuinii ja kogu aeg.


Nii nagu pole mõtet palgal hoida müüriladujaid, kui lõpeb raha telliskivide ostuks, peaks loogiliselt arutledes koos investeeringute vähendamisega ka ametnike arv muutuma. Samas peale tööandjate keskliidu ei ole keegi sellel teemal väga aktiivselt sõna võtnud.


Kaugeltki mitte viimast rolli mängib siin ju teenistuskorralduse paindlikkus. Sellega on Eestis aga lood kehvad, sest kui tööõiguse kohta arvatakse, et see on jäik, siis mida võib öelda avaliku teenistuse seaduse kohta, mille alusel peab ametnikule koondamise korral maksma kuni 12 ametipalka, mille katmiseks maksab töötukassa heal juhul vaid kaks keskmist palka?


Olgu investeeringutega kuidas on, aga mõnes mõttes ei erine avalik haldus erasektorist ning siingi on tõhususe varud peidus tööprotsesside optimeerimises, juhtimis- ja kontrollimistasandite hõrendamises, halduskoormuse vähendamises ning tööviljakuse kasvus.
Kulutõhusust annab otsida ka erinevate riigiasutuste tihedamast koostööst. Äsja lõppes Euroopa maksuhaldurite organisatsiooni peaassamblee, mille peateemaks oli asutuste koostöö ja halduskoormuse vähendamise viisid.


Peab tunnistama, et kuigi x-tee ja e-maksuametiga on Eesti IT-lahenduste osas kindlasti esirinnas, siis selline idee nagu riigi teeninduskeskused maakohtades, kus seitsmeteistkümnel erineval asutusel pole mõtet igaühel hoida kolme töötajaga kontorit, tundub olevat paljude jaoks ikka veel utoopia.

Ometi saab näiteks juba praegu mõnes Rootsi väikelinnas ajada sotsiaalkindlustuse asju maksuhalduri büroos samade ametnike abiga. Oodata on, et selle algatusega liituvad teisedki asutused. Miks mitte ka Eestis pakkuda klientidele, kes soovivad kodukohas ametnikuga näost näkku asju ajada, võimalust külastada erinevate asutuste ühisbürood?


Tahaks siiralt loota, et suudame täita ka edaspidi plaanitust väiksema eelarve võimaluste piires kõiki funktsioone, mida meilt oodatakse, andmata järele kvaliteedis. Siis saame tulevikus öelda, et 2008.–2009. aasta majanduskasvu rahunemine tuli riigile tervikuna vaid kasuks.

Tagasi üles
Back