Kihnu merekaru Valdo Palu tunnistab, et võiks vabalt päevi ka viigitud kontorirotina õhtusse saata. Selle asemel ajab mees selga robustse kummist tormiülikonna ja pühib näolt räimesoomuseid.
Kala püüda! Püüda ja püüda!
19. juuli 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui räim liikumas, tõuseb Valdo hommikul kella nelja paiku, et tund hiljem koos meeskonnaga merele minna. Midagi pole parata, kui meri kutsub! Ehkki maalgi oleks mehel tegemist küllaga – Sadama öömaja pidada, nõukogu esimehena Kihnu suurimat ettevõtet aktsiaseltsi Kihnurand ja valla kalanduskomisjoni juhtida... Enda kui kalamehe kreedoks ütleb ta aga lihtsalt: «Kala püüda. Püüda ja püüda!»
«Mis kapten ma ikka olen, kuigi püügiraamatusse nii kirjutatakse. Brigadir ehk. Igal aastal pakun meestele, et võtke see amet endale, aga keegi ei taha. Omajagu vastutust ju,» ütleb Tallinna Merekooli mehaanikuna lõpetanud Valdo, kes kaubalaevadel kündnud mitmeid maailma meresid. Vahepeal püüdis mees Pärnu Kaluris traallaeva peal kala, aga tuli siis sünnipaika Kihnu tagasi.
Tunnistagem, et nii võhiklikke küsimusi pole Arter ammu esitanud kui varsti Valdole. Linnainimene ju kujutab ette, et viskad võrgu vette ja tõmbad siis saagiga välja.
Mis on kakuam?
Kui Valdo isa käis omal ajal merel suurte mõrdadega, mille torm tihtipeale ära lõhkus, siis läinud sajandi keskpaigast seda meetodit enam ei kasutata. Tollest ajast tänapäevani lastakse vette hoopis... kuidas nende nimi oligi – kakuamid.
Vähemalt nii kutsuvad suurtest võrkudest koosnevat süsteemi kihnlased. «Räägitakse, et need jõudsid siia Kaug-Idast,» selgitab Valdo. «Ja no kuskilt see võõrapärane nimi peab olema tulnud, räägitakse, et venelased on selle Jaapanist üle võtnud.»
Tänavu algas kevadine räimepüük aprilli alguses, sest meri oli jääst vaba ja kakuamid ehk seisevnoodad ehk kastmõrrad viiakse Kihnust umbes 8 km kaugusele. Päeval, mil saart väisasime, jõudis meeskond tagasi sadamasse Munalaiu lähedalt, kus kala 12 meetri sügavuselt välja tõmmati. Olgu lisatud, et merele minnakse kahe paadiga – üks neist on kakuamipaat ja teine lappaja. Kalad aetakse piltlikult öeldes ühtekokku, ja kui olla eriti ebapädev, võiks seda mõneti võrrelda vaalade ja delfiinide püüdmise meetodiga, nagu seda vahel Animal Planetist näidatakse.
Nagu seenelkäimine
Kohad, kust eri meeskonnad kala püüavad, on aegade jooksul paika pandud. Vanasti oli püüdjaid ja paikugi tunduvalt rohkem, aga nüüd on kasutusse jäänud vaid parimad kohad – Valdo sõnul oleneb sellest kogu saak. On ju kalapüüdmine nagu seenelkäimine: õigeid kohti peab teadma! Piisab mõnesajameetrisest eksimusest, et tõmbad veest vaid adru ja kaed kadedalt, kuidas konkurent peaaegu sealtsamast tonnide viisi kala paati vinnab.
«Varem olid paremate kalapüügikohtade pärast igal laupäeval küladevahelised löömad. Et kui oli pidu, siis tavaliselt läks löömaks ka,» räägib Valdo. Kolhooside ajal olevat isegi kohtus arveid klaarimas käidud. Kuid kas sellel ka tänapäeval mõtet oleks? Ikka oleks, ehkki räimekilo eest saavad kalurid kaks krooni. Kui täna tõi Valdo brigaad merest neli tonni ja parimal päeval 20 tonni, siis tänavu kevadhooajal leidis nende meeste kaudu tee toidulauale 300 tonni räime. Aga vähem kui kaheksa mehega tonnide viisi kala sügavast veest juba välja ei tõmba. Jõud ei käi üle. Mis sest, et Valdo meestel on kihnlaste seas ainsana kala kakuamist välja saamiseks eriline pump.
«Lina küla meestel on meist paremad kohad ja nemad on meist poole rohkem kala kah saanud,» kahetseb vana merekaru, kelle kamandada on kaheksaliikmeline brigaad saare eri küladest pärit meestest, keda Valdo sõnul ühendab ühtmoodi mõtlemine. Vahel tekib ka lahkarvamusi, aga väga harva. Näiteks hommikusel otsustamisel, millisesse mereossa minna ja kas panna püünised mõnda teise kohta kui tavaliselt.
«Arvan, et kes siin hakkama saab, see juba välismaale tööle ei lähe. Mõnel, kes viina armastab visata, pole ju stabiilsust. Vahel on ka meil nii, et kui tahad, et mees hommikul merele tuleks, siis mine autoga järele, too ära, siis tuleb. Mõni kõva mees on viina paatigi kaasa võtnud. Aga eks raske tööga väsivad inimesed ära ja tahavad pidurid maha võtta,» räägib Valdo.
Merele rahvariietes?
Tonnide viisi merest kala toomine mõjub meile esialgu üllatusena. Jõudsime ju sadamasse hetkel, mil Valdo brigaad paadist kakuame üle erilise masina – kerija – Belarus-traktori kasti sikutasid, taamal karjumas hitchcockilikult ähvardav kajakaparv. Kui mehed lähedal asuval heinamaal noodad laiali harutasid, asusid ahned linnud sinna pidama jäänud vähest kala aplalt õgima. Oksendama ja jälle õgima. Ning siis nentisime, kui absurdselt tänamatu on kalamehe töö – püüad, püüad, ja see vähenegi kõik lindudele.
«Sellepärast tõmbamegi kakuamid laiali, et kajakad ligi saaksid,» naerab Valdo, «muidu mädaneksid sinna kinni jäänud kalad ju ära! Turistid on varemgi küsinud, et kas see kajakatele jääv osa ongi kogu saak, aga ega nad jaga sellest ju mitte midagi. Ükskord küsiti isegi, kas võib kakuami peale astuda. Ütlesin, et minge alt läbi, kui tahate. Aga – võõras asi, siis peab ju küsima... Ja siis veel usutakse, et viime noodad õhtul merre ja toome hommikul ära. Tegelikult on need seal olnud kaks kuud!»
Valdo sõnul leidub Kihnus ka üksikuid professionaalseid naiskalureid, kes kala võrguga püüavad. Kui küsime, kas nood naised räime rahvariietes paati tõmbavad, hakkavad merekaru helesinised silmad taas lõbusalt helklema: «Merele nüüd rahvariietes?!»
Pidu heinamaal
Kui mehed – ikka tormiülikondades, mitte rahvariietes – varahommikul sadamas kokku saavad, vaadatakse, kas ilmaolud sobivad. Juhul kui tuult on üle 12 meetri sekundis, jääb kalaretk ära. Mäletavad ju kõik, kuidas kolhoosiaja lõpus torm kolm kihnu meest merepõhja viis. On ka üks nädalapäev, mil osa meestest kakuame või paate merre viimast keeldub – reede. Siis ei tohtinud ju isegi Väike Nõid nõiduda ja ka kalamehed usuvad, et see päev õnne ei too.
Aga et keegi tunde kestvale mereretkele termosega teed ja võileibu kaasa võtaks, pole Valdo veel näinud. «Ehk pudel või kaks õlut,» ütleb ta. Ja võileibade asemel lähevad kaubaks räimed. «Tänagi oli nii – võetakse ämbrist kala ja pannakse soola peale, viieteistkümne minuti pärast kannatab juba süüa. Leib on kaasa võetud, sool ja leib on paadis alati olemas. Ja siis jood peale õlut või vett. See on kõige tavalisem väike söök enne kojuminekut.»
Püütud tonnid viiakse otsejoones Kihnu sadama külmhoonesse, kuid enamikku saagist Eestis ära ei sööda. «See läheb Venemaale, Ukrainasse, Ungarisse ja Bulgaariasse,» avaldab Valdo. Kui varem osteti Eestist just kalakonserve, siis praegu meie kalatööstus kiratseb ning räimed valatakse üle kaugetel maadel kasvanud tomatitest valmistatud püreega.
Aga nüüd, kui räimehooaeg läbi ja kakuamid parandatud saavad, korraldavad mehed väikese spontaanse viinavõtmise. Kas või sealsamas heinamaal. «Sest nüüd on kolme kuu töö tehtud ja mehed kuni järgmise kevadeni vabad,» ütleb Valdo. Edasi vaatab juba igaüks ise, kuidas saab – hakkab näiteks võrguga ahvenaid püüdma.