L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kangelane peabki olema äratõugatu

Boris Tuch
Kangelane peabki olema äratõugatu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Pimeduse rüütli» peategelased: Christian Bale’i kehastatud Batman ja tema põline vaenlane Jokker, kelle rollis on hiljuti traagiliselt surnud Heath Ledger.
«Pimeduse rüütli» peategelased: Christian Bale’i kehastatud Batman ja tema põline vaenlane Jokker, kelle rollis on hiljuti traagiliselt surnud Heath Ledger. Foto: Kaader filmist

Ekraanile on jõudnud uue Batmani-saaga teine osa, millega režissöör Christopher Nolan  on jõudnud täiesti uuele tasemele, kirjutab Boris Tuch.

Esimese Batmani-filmi, gootilikult sünge linateose, lõi Tim Burton. Teise, üsna keskpärase, aga korralikku kassatulu toonud filmi autor oli Joel Schumacher.



Liialdustesse langemata võib öelda, et 38-aastane britt Nolan on «Pimeduse rüütliga» (esimene osa, «Batman alustab», jõudis kinolinale 2005. aastal) ületanud oma eelkäijaid ja veel enam, suutnud tõsta inimnahkhiire müüdi täiesti uuele tasemele, hüljates koomiksitele vältimatult omase primitiivsuse.



Loomulikult jagub eriefektidele ja kinotrikkidele filmis endiselt ohtralt ruumi. Vapustav on vaadata, kuidas kihutab politseimasina sabas haagis kurjuse kehastuse Jokkeriga ja batmobiil, headuse kehastuse, Pimeduse Rüütli Batmani supermasin.



Gothami keskhaigla lendab õhku sellise mürina, suitsu ja leekide saatel, nagu oleks kärgatanud tuumapomm. Aga mitte see pole peamine. Järjekordse löömafilmi asemel, kus võitmatu üli­inimene päästab maailma, on Nolan loonud sisult täiesti realistliku ja vormilt kaasahaarava filosoofilise draama maailmast, millele tungib igast küljest peale kurjus.



Kurjuse hingust on tunda lausa õhus, ta on tabamatu ja müstiline ning võtab igasuguseid vorme. Kurjuse kehastuseks on Jokker. See on traditsiooniline: Jokker esines juba esimeses Batmani-filmis, kus teda mängis Jack Nicholson.



Maailm kurjuse haardes


Kuid fantastiliselt andekas austraallane Heath Ledger («Casanova», «Brokebacki mägi», «Vennad Grimmid»), kes suri traagiliselt kõigest 28-aastasena, on suutnud muuta tegelaskuju märksa sügavamaks.



Tema Jokker, kelle grimm on võetud Victor Hugo romaanist «Inimene, kes naerab», ei ole Jokker mitte ainult sellepärast, et ta armastab vempe ja sünget võllahuumorit, vaid ta sarnaneb ka samanimelise mängukaardiga, millel võib olla õieti mis tahes väärtus ja mis sellisena võib iga mängu hetkega pea peale keerata. Ledgeri kuri tegelane tegutseb kurjuse enda nimel, ta on peaaegu omakasupüüdmatu kaose ja hävingu esteet. Ja välja on Jokker mängitud geniaalselt. See ei tähenda, et teised näitlejad oleksid kehvemad.



Näitlejatöö on lausa fenomenaalne: Batman Christian Bale; prokurör Harvey Dent – karismaatiline blond lohukesega lõual, kes kehastab jõudu ja visadust; Batmani teener Alfred – rafineeritud inglise džentelmen Michael Caine; arvutigeenius Fox – tumedanahaline elatanud intelligent Morgan Free­man, kes alles äsja mängis kurikaela filmis «Tagaotsitav»; politseinik Gordon – Gary Oldman, kes vist suisa esimest korda mängib ausat võmmi.



Aga Jokkeri roll on juba kõige silmatorkavam ning Ledgeri mõnitavalt tantsisklev liikumine on kogu filmi stilistika võti.



Filmis on hulgaliselt ootamatuid pöördeid. Juba tundub, et headus saavutab lõpliku võidu, aga ei – olukord pöördub hoopis vastupidiseks, kõikjal, isegi politseis, valitseb reetmine. Pole isegi sellistes filmides kohustuslikku happy end’i: lõppu võib ka parima tahtmise korral pidada ainult lahtiseks.



Nolan seab oma kangelaste ette kõige lihtsama ja kõige raskema ülesande – ülesande valida. See seisab isegi episoodiliste tegelaste ees. Tuntud egoismitest (kaks inimest dušikabiinis, kus juhul, kui ühel on vesi reguleeritud kõige meeldivamaks, kõrvetab teist tulikuum juga) tõuseb kesksele kohale pingelises stseenis.



Linna ähvardab plahvatus ja elanikud evakueeritakse. Ühel alusel on tavalised inimesed, teisel vangid. Jokkeril õnnestub panna pomm mõlemale alusele ning ta jätab neile raadio teel juhitavad õhkimispuldid. Kes vajutab esimesena nupule, laseb teise aluse põhja, aga ise pääseb. Valiku ees on ka headuse poolel tegutsev Valge Rüütel, prokurör Harvey Dent. Kaks kolmandikku filmist jääb mulje, et just tema on peakangelane.



Batman on maailma silmis miljardärist pleiboi Bruce Wayne, kes hiilgab seltskonnas ja kurameerib kergelt venelannast baleriiniga; muul ajal sooritab ta maskis ja kevlarist kehakattes kangelastegusid, mis ei lähe alati hästi kokku seadusesõnaga.



Alati maskis...


Aga Harvey Dent riskib eluga, paljastab maffia, võitleb avalikult ja midagi varjamata. Isiksuse arenemise seisukohalt on see kõige lubavam roll. Kurjategijad vihkavad teda rohkemgi kui Batmani just sellepärast, et ta pole üliinimene, vaid täiesti tavaline, aga oma missioonile truu inimene.



Just seepärast langevad tema osaks traagilised katsumused, mis pole tavalisele inimesele jõukohased.



Nolan ei usu, et reeglite järgi mängiv Valge Rüütel suudaks käia oma tee lõpuni, ei reedaks end ega murduks. Kuritegeliku maailma ääretust on võimalik võita ainult siis, kui talle seada vastu veel võimsam ja kohutavam ääretus.



Selline ääretus, kus pole vaja arvestada sellega, et inimesed, keda ta päästab, kohkuvad tagasi tema julma järjekindluse ees. Jah, eesmärk paistab õigustavat abinõusid. Võita saab ainult Pimeduse Rüütel, kangelane, keda tavalised inimesed vajavad, aga keda nad ei suuda omaks võtta ega armastada.



Oma saatusele kindlaks jäädes ootab teda ees needmine ja äratõukamine. Aga teisiti ei saa. Nii ongi ainuke lahendus maskis, mis varjab köitva suurilma elunautleja tõelist palet.



Niisugune lohutu moraal iseloomustab Chris Nolani filmi. Ja midagi pole teha: meister annab maailmast tõepärase pildi isegi siis, kui võtab ette «kerge» žanri. Filmimaailm on sellest ainult võitnud.



Muide, «Pimeduse rüütli» peale kulutati 150 miljonit dollarit, aga juba esimese nädalavahetusega (18.–20. juuli) tasus see end ära ning 25. juulil oli ta toonud USAs sisse 230 miljonit ja mujal maailmas 47 miljonit dollarit.



Lisaks tõusis ta IMDB filmisaidi esi-250 nimekirjas esikohale, saades kümnepallisüsteemis hindeks 9,4. Enne seda juhtis edetabelit Francis Ford Coppola esimene «Ristiisa» (1972).

Märksõnad
Tagasi üles