Erki Nool, Allar Levandi ja Jüri Jaanson – kõiki neid seovad olümpiamedalid ning auväärne ülesanne kanda spordi suurpeol Eesti lippu. Ent ükski kolmest atleedist ei jõudnud lipukandmise aastal unistuste tulemuseni, kirjutab Ann Hiiemaa.
Ajalugu ei näita Pekingi olümpialippur Martin Padarile medaliheitlust soosivaid kaarte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodan, et see statistika on siiski juhuslik, vast pole meile Läti Sigulda metsadest mingit kurja needust peale pandud, arutles Pekingis Eesti olümpialippu kandev Martin Padar.
«Õnneks pole ma ka eriti ebausklik,» jätkas judoka. «Lipukandmine oli pakkumine, millest ei saanud keelduda. Nägin, et peale minu enda leidub ka teisi, kes minusse usuvad. Ja see kannustab.»
Isegi kui statistika peaks ikkagi paika pidama, pole Padaril eriliseks kurvastamiseks põhjust – lõviosa taasiseseisvunud Eesti suveolümpia lipukandjatest on tähtsaimal spordipeol varem või hiljem ikkagi poodiumil käinud. Nii Nool, Tõnu Tõniste kui ka Jaanson.
Staaride kokkutulek
Pisut täbaramalt on käinud taliolümpia lippurite käsi – Eveli Saue ning Kalju Ojaste jäid oma lipukandmise mängudel soovitud kohast kaugele.
Kokkuvõttes pole aga meie olümpialippuritel kaugeltki nii kehvasti läinud nagu nende Kanada kolleegidel. Kanadalastele on juba lausa seaduspäraseks saanud jääda pärast lipukandmist olümpiaheitluses neljandale või viiendale kohale. Sportlase jaoks on medalikolmikust napilt väljajäämine nagu needus.
Eriti õnnetult läks 1992. aastal Barcelonas lippu kandnud kümnevõistleja Mike Smithil, kes põlvekõõlust vigastas ja võistluse katkestama pidi. 1980. aasta Lake Placidi mängude olümpialippur Ken Read kaotas aga 15 sekundit enne finišijoont ühe oma suusa.
Tänavu on enamik suurriike olümpialippuriks pannud staarsportlased, avatseremoonial delegatsiooni eesotsas marssivate atleetide nimekiri on muljetavaldav. Alles see oli, kui NBA korvpallistaarid ei pidanud olümpiat millekski. Nüüd kannavad nad Pekingis avatseremoonial oma riigi lippe au ja uhkusega.
Nii täidab Argentina lippuri kohust San Antonio Spursi pallur Emanuel Ginobili. Olümpia võõrustajamaa lipukandjaks valitud 229 sentimeetri pikkune Houston Rocketsi korvpallistaar Yao Ming on ühtlasi rivi pikim mees. Sama ülesannet täitis ta ka neli aastat tagasi Ateena olümpiamängudel.
Saksamaal korraldasid fännid Dirk Nowitzki toetuseks lausa hääletuse, ent sellega NBA staaride nimekiri avatseremoonial veel ei piirdu. Venelastel täidab auväärset ülesannet Utah Jazzi viskekahur Andrei Kirilenko.
«Mõelda vaid, enne mind on selle au osaliseks saanud Aleksandr Karelin, Andrei Lavrov, Dmitri Popov. Need isiksused on kodumaa spordi heaks väga palju ära teinud. Suur au on nende tegemisi olümpiamängudel jätkata,» õhkas AK-47 hüüdnime kandev Kirilenko otsusest teada saades.
Idanaabrite valik lipukandja leidmisel oli lai – kandidaatideks olid teiste seas ka tennisist Maria Šarapova, olümpiavõitjast maailmarekordiomanik Jelena Isinbajeva ning 800 meetri jooksja Juri Borzakovski.
Tennise iluduskuninganna Šarapova avaldas ise palavat soovi lippu kanda. Paraku ei lubanud tal seda auväärset kohust täita Venemaa tenniseliidu juht Šamil Tarpištšev, kes tahtis, et piiga energiat võistluseks hoiaks.
«Ma ei taha, et ta veedaks kolm kuni neli tundi põrgukuumuses marssides! Tahame, et ta oleks oma mängude ajal värske,» põhjendas Tarpištšev oma otsust.
Šveits usaldas seevastu lipu kandmise au rõõmuga tennisist Roger Federerile. Pekingi avatseremoonial tähistab maailma esireket lausa kaht pidulikku sündmust – samal päeval on tal ka 27. sünnipäev.
Federeri jaoks pole lipukandmise ülesanne esmakordne – ka 2004. aasta Ateena olümpial juhatas tema šveitslased olümpiaareenile. «Lipukandmine on suur au, olümpiamängud on ju kõikide sportlaste unistus,» on Federer öelnud.
Naiste tennise esinumber Ana Ivanovic kannab Pekingis Serbia lippu. Ka tema peab ülesannet meeliülendavaks. «Mul on tõeline au esindada Serbiat oma esimestel olümpiamängudel. Unistasin sellest juba siis, kui olin väike tüdruk,» tõdes ta.
Ent sugugi alati pole sportlased rõõmuga nõus lippuri vastutusrikast rolli täitma. Põhjused on erinevad – enamik loobub seetõttu, et tahab üksnes võistlusele keskenduda.
Nii loobub tänavu lipukandmise kohustusest ka kettaheite valitsev maailmameister Gerd Kanter, kes viibib avatseremoonia ajal Jaapanis laagris. Kanter kinnitab, et põhjuseks polnud ebausk.
Saatuslik number 13
«Sõit Jaapani laagrist Pekingisse ja tagasi võtaks kolm päeva. Usutavasti on eestlastel medalit rohkem vaja kui kõige tugevamat lippurit!» põhjendas Kanteri tiimipealik Raul Rebane otsust.
Seejärel tegi Eesti Olümpiakomitee ettepaneku kettaheitja Aleksander Tammertile, kes samuti loobus. Kolmandaks valikuks osutus judoka Martin Padar.
«Ma ei ütleks, et viimastel aastatel on olnud raskem lipukandjat leida,» nentis Eesti olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise. «Lippurite valimisel on paika pandud kindlad põhimõtted.
Esiteks peab ta tseremooniapaiga vahetus läheduses elama. Teiseks võiks ta olla tuntud sportlane ja kolmandaks ei tohi lipukandmine võistlust segama hakata. Lähtusimegi just nendest põhimõtetest. Usun, et Martin Padar on väga hea lipukandja.»
Avatseremoonial sammub Eesti delegatsioon Pekingi olümpiastaadionile ebaõnnejumala staatust omava number kolmeteistkümnendana, Iirimaa järel ja Andorra ees.
«Kui oleks 13. ja reede, vaat siis oleks natuke kõhe. Aga üksnes number mind ei hirmuta,» kinnitas Padar.
Eesti olümpialippurid 1920–2008
• 1920, Antverpen: Harald Tammer (lippu kandes 21), kuulitõukes olümpia 6. koht 1920, tõstmises MM-kuld 1922 ja olümpiapronks 1924; nimekas spordiajakirjanik; suri 1942 Venemaal vangilaagris.
• 1924, Chamonix: tundmatu prantslanna. Eesti delegatsiooni oodati esimesele taliolümpiale viimase hetkeni, aga seda ei saabunud ja meie riigilippu kandis prantslanna.
• 1924, Pariis: Jüri Lossman (33), maratonijooksu olümpiahõbe 1920 ja
10. koht 1924; suri Stockholmis 1984.
• 1928, St Moritz: Eduard Hiiop (38), Eesti koondise esindaja 1928 ja paarisiluuisutaja koos Helene Michelsoniga 1936. Jäi N Liidu käsilaste vangistatuna kadunuks 1941.
• 1928, Amsterdam: Gustav Kalkun (30), olümpial kettaheite 15. koht 1924 ja 10. koht 1928; lahkus Eestist sõjapõgenikuna 1944 ja suri Detroitis 1972.
• 1932, Los Angeles: Osvald Käpp (27), olümpial kreeka-rooma maadluses 8. koht 1924 ja vabamaadluses 4. koht 1932, vabamaadluses kuld 1928 ja 6. koht 1932; suri New Yorgis 1995.
• 1936, Garmisch-Partenkirchen: Johannes Rosenfeldt (41), Eesti delegatsiooni juht, Eesti Panga juhatuse liige, hilisem Eesti Peapanga direktor.
• 1936, Berliin: Erich Altosaar (27), Eesti korvpallitiimi kapten olümpial 1936; suri 1941 Venemaal vangilaagris.
• 1992, Albertville: Ants Antson (53), kiiruisutamise olümpiakuld 1964. aastal 1500 meetris, Euroopa meister ja MMi medalimees.
• 1992, Barcelona: Heino Lipp (70), maailma oma aja parim kümnevõistleja, kelle olümpiastardi punariik võimatuks tegi.
• 1994, Lillehammer: Allar Levandi (28), suusakahevõistluse olümpiapronks 1988, N Liidu meeskonnas MM-pronks 1987.
• 1996, Atlanta: Jüri Jaanson (30), sõudmise OM-hõbe 2004, MM-kuld 1990, MM-hõbe 1995, MM-pronks 2005 ja 2007; võistleb ka Pekingis.
• 1998, Nagano: Kalju Ojaste (36), kolmel olümpial osalenud laskesuusataja, kelle kirkaim medal on MMi meeskondlik pronks 1992.
• 2000, Sydney: Tõnu Tõniste (33), purjetaja, klassi 470 olümpiahõbe 1988 ja -pronks 1992 koos kaksikvenna Toomasega.
• 2002, Salt Lake City: Allar Levandi (36), Eesti kahevõistlejate peatreener, Eesti ainus kahekordne avatseremoonia lippur.
• 2004, Ateena: Erki Nool (34), kümnevõistluse olümpiavõitja 2000, Euroopa meister 1998 ja MMi hõbe 2001.
• 2006, Torino: Eveli Saue (21), tollal vähetuntud laskesuusataja võttis lipu vastu, sest Eesti tipud pidid peagi võistlustulle astuma. (SL Õhtuleht)
Arvamus
Allar Levandi, lipukandja 1994. aastal Lillehammeris (kahevõistluse meeskonnavõistluses 4., indiv.12. koht) ja 2002 Salt Lake Citys (treener)
Allar Levandi on seni ainus eestlane, kes olümpialippuri auväärset kohustust kandnud kahel korral. Kui 1994. aasta Lillehammeri olümpial kandis ta sinimustvalget sportlasena, siis kaheksa aastat hiljem Salt Lake Citys kahevõistlejate koondise peatreenerina.
«Tundeid ei mäleta, suhteliselt hägused mälestused on,» tunnistas Levandi. «Aga Lillehammer on rohkem meeles – see oli siiski esimene kord ning avamine oli väga ilus.
Tegelikult pole lipukandmine sportlasele mingi meelakkumine. Mulle endale on ka mällu jäänud just mure tervise pärast. Aga see on rohkem taliolümpiasportlaste probleem.»
Pakkumine kanda lippu ka Salt Lake Citys tuli 1988. aastal Calgarys olümpiapronksi teeninud Levandile mõningase üllatusena. «Ei tea, miks just mind valiti, tavaliselt on ikka sportlased seda ülesannet täitnud. Ausalt öeldes oli treenerina lippu kanda kergem kui sportlasena,» arutles Levandi. Ja lisas: «Eesti riigi lippu on alati au kanda.»
Kui Levandile uuesti samasugune pakkumine tehtaks, oleks ta meeleldi nõus. «Muidugi vastaksin jaatavalt,» kinnitas ta. «Kaks pakkumist, millele kunagi ära ei öelda, on Hundisilma talu jaanituli ning presidendi vastuvõtt. Olümpialipu kandmine kuulub samasse kategooriasse.»
Jüri Jaanson, lipukandja 1996. aastal Atlantas (sõudmises 18. koht)
Aastal 1995 võitis Jüri Jaanson kõik maailmakarikavõistluste etapid, eelolümpia ja pidi Tampere MMi finaalis alla vanduma vaid ühele rivaalile – sloveen Iztok Copile.
Pärast lipukandmist Atlanta olümpia avatseremoonia 36-kraadises palavuses pidi sõudmisäss leppima 18. kohaga. See oli ränk pettumus kõigile, eelkõige aga Jaansonile endale.
«Ilm oli palav, aga tegelikult see eriti ei häirinudki. Lipukandmine on siiski väga tähtis sündmus ja suur au,» hindas Jaanson talle pakutud võimalust kõrgelt.
Ta tunnistas, et füüsiliselt polnud ülesanne raske, moraalselt aga suurt pinget tekitav. «Just see, et oled miljonite inimeste silme all ja esindad kogu Eestit,» sõnas Jaanson.
Kui eile karjääri kuuendale olümpiale sõitnud Jaansonile pakutaks uuesti lippuri ülesannet, oleks ta sellega nõus. Aga vaid juhul, kui avaparaad võistlust segama ei hakka.
Tänavu Jaanson ning tema paarimees Tõnu Endrekson igatahes avatseremoonial ei osale. Mõlemad eelistavad keskenduda järgmisel päeval algavale võistlusele.
Kalju Ojaste, lipukandja 1998. aastal Naganos (laskesuusatamises 44. koht)
Nagano taliolümpiamängude avatseremoonial Eesti rahvuslippu kandnud laskesuusataja Kalju Ojaste ei tahtnud esialgu ülesannet vastu võtta.
«Siiani on lipukandjad olnud oma ala meistrid ja mina ennast selliseks ei pidanud,» tõdes Ojaste. «Mulle tundus, et pean lipukandmise au kõigepealt välja teenima ning seetõttu tekkis aukartus.»
Hiljem vajutas seesama aukartus pitseri ka võistlusele. «Tekkis kramp,» rääkis Ojaste. «Mulle tundus, et lipukandmise võimalus oli mulle boonusena antud ja pean seda võistlusel õigustama. Lipukandmine tegi ärevaks ja ma ei suutnud enam jõuproovile keskenduda. Siiamaani kripeldab – oleksin võinud Naganos ikka parema tulemuse saavutada.»
Kui Ojastele nüüd uuesti tehtaks pakkumine lippuriks hakata, vastaks ta eitavalt. «Lipukandmist ei tohiks ära lörtsida, see on väga auväärne ülesanne,» arutles praegu treenerina töötav Ojaste. Naganos võistelnud eestlastest oli toona 36-aastane mees staažikaim – ta osales karjääri kolmandatel olümpiamängudel.
Tõnu Tõniste, lipukandja 2000. aastal Sydney olümpial (purjetamise klassi 470 22. koht)
Mäletan, et kõigepealt pandi mulle selga lippu toetav rihm ja tuli nuputada, kuidas see üldse töötab, meenutas Tõnu Tõniste Sydney olümpiamängude avatseremooniat. «Pabistasin ikka üsna korralikult,» lisas ta.
Eesti delegatsiooni lipukandja ametist kuulis ta treener Rein Ottosonilt. «Küsiti, kas oleksin nõus, kui valik minule langeb ja mis mul selle vastu sai olla,» rääkis 1988. aastal Soulis koos kaksikvenna Toomasega hõbemedali ja 1992. aastal Barcelonas pronksi saanud Tõnu Tõniste. «Lipp polnud raske, jaksasin seda isegi ühe käega hoida.»
Enne Sydneyt polnud vennad Tõnisted olümpiamängude avatseremoonial kunagi käinud. Põhjuseks eelkõige see, et purjetamisregatid peeti üldjuhul olümpiakülast eemal. Barcelona olümpial oli neil küll võimalus avapeol osaleda, ent nad otsustasid jõudu säästa ja võistlustele keskenduda.
«Sydney olümpial olin aga pakkumisega kohe nõus. Mõnevõrra tuli see isegi üllatusena, meeldiva üllatusena muidugi,» kinnitas Tõniste. «Riigi lipu kandmine on siiski auasi, mitte tüütu kohustus. See on ajalooline ja pidulik hetk.»
Erki Nool, lipukandja 2004. aastal Ateenas (kümnevõistluse 8. koht)
Arvan, et iga sportlase jaoks, kellele antakse ülesanne riigilippu kanda, on see tähtis, mõtiskles Ateenas sinimustvalget lippu kandnud Erki Nool. «Eestlased on naljamehed, et ega nad eriti avatseremoonial osaleda taha. Siis täidetakse auke ametnike ja teiste inimestega,» nentis ta.
Sydneys olümpiavõitjaks kroonitud Nool ei pidanud neli aastat hiljem paljuks sõita Ateena avatseremooniale lennukiga treeninglaagrist Itaaliast. Marssimine marsitud, naasis ta kohe Itaaliasse. «Poolteist tundi lennukis pole nii suur energiakulu, et loobuda – avatseremoonia on siiski võimas värk! Usun, et maailma suurima telepublikuga üritus,» tõdes Nool.
Nool oleks soovitanud nüüd Pekingis ka kettaheitja Gerd Kanteril auväärne ülesanne vastu võtta, kuid Kanteri ajakavva see plaan ei sobinud. Noole hinnangul on avatseremoonial osalemine ning lipu kandmine peaaegu sama tähtis kui võistlemine. «Sydneys mulle seda võimalust ei pakutud, aga oleksin ka toona pakkumisega kindlasti nõus olnud, kuigi elasin 1000 kilomeetrit eemal,» avaldas Nool.
Tema sõnul toimis Ateenas kõik nagu kellavärk. «Aga ma mäletan ka Atlanta olümpiat, kui kõndisin lipukandja Jüri Jaansoni kõrval ja pesapallistaadionilt põhiareenile minnes oli kogu rivi nihkes,» meenutas ta. «Pidime terve kilomeetri 36-kraadises palavuses jooksma. Läbisin selle maa Jaansoni kõrval ja ütlesin talle: kui sa enam ei jaksa, siis anna lipp mulle, ma aitan. Ega seal tegelikult nalja olnud – Poola Olümpiakomitee juht sai palavuses infarkti.»
Eveli Saue, lipukandja 2006. aastal Torinos (laskesuusatamise sprindis 47. koht)
Eveli Saue puikles esialgu lippuri ülesandele vastu. «Ega ma eriti ei tahtnud küll lippu kanda,» meenutas Saue. «Aga kuna muud võimalust polnud, siis ei jäänud lihtsalt midagi üle. Teadsin, et sain olümpialippu kanda vaid seetõttu, et kedagi teist polnud panna.»
Viimaste aastate pead vangutama panev Maarjamaa olümpialippurite statistika – keegi neist pole samal aastal olümpiamedalini jõudnud – ei tule Eesti praegusele edukamale naislaskesuusatajale üllatusena.
«Sellel on erinevad põhjused,» leidis ta. «Aga kindel, et tippvõistluseks valmistuvale talisportlastele ei mõju lipukandmine kuigi hästi. Me ise elasime mitme sõidutunni kaugusel Torinost ja jõudsime avatseremoonialt seetõttu alles öösel koju. Aga minu enda tulemused tegelikult selle taha ei jäänud, sportlik vorm oligi toona selline.»
Kui Sauele lippuri ülesannet uuesti pakutaks, siis kaaluks ta tõsiselt. «Kõik oleneb asjaoludest,» jättis sportlane otsad lahti.