Loomeraha jagaja

FOTO: AFP / Scanpix

Oli aeg, kui Soome minekut oodati nädalaid. Nüüd on seal käidud juba söögi alla ja söögi peale. Enam ei ole see reis eksklusiivne. Et silmaringi suurendada ja mitte Eestis nelja seina vahel istuda, taotlevad näitlejad kultuurkapitalilt raha sõiduks Indiasse, Hiinasse ning ümbermaailmareisiks.


Viimasel nädalal on kultuurkapitali raha jagamise teema toonud tuliseid vaidlusi. Sõna on võtnud rohkem loomeinimesed – kunstnikud, näitlejad, kirjanikud. Avalikkuse ees on tagaplaanile jäänud kultuurkapitali juhataja Raul Altmäe. Enne 2002. aastat kultuurkapitali siirdumist kaheksa aastat kaitsepolitsei palgal olnud mehele ei ole ehk kirjutamine tõesti kõige meelepärasem tegevus.


Kannapööret siirduda tööle kaitsepolitseist kultuurkapitali aga võib mõista tänu Altmäe väikesele kultuuripisikule juba noorena, sest mees on muusikaliselt andekas ja õppinud trompetimängu. Ning tol ajal oli Haapsalus, kust Altmäe pärit, väga tugev trompetikoolkond.


Tulised vaidlused ei teki õhust – inimesed peavad olema poolt ja vastu. Loomeinimestega on ajast aega olnud raske. Nagu on öelnud dirigent maestro Eri Klas, et ei ole vaja ärritada kollektiivi, kelle tugevaim omadus on just emotsionaalsus. Paratamatult tekib küsimus, miks võtavad loomeinimesed ning ka Altmäe viimasel nädalal meedias kõneainet pakkunud kultuurkapitali rahajagamisest rääkimist otsekui rünnakuna?


Loomet – raamatut või etendust – ei saa mõõta joonlauaga ja kunstivaldkonnast rääkimine ei ole kunagi sajaprotsendiliselt objektiivne. Ei ole inimesed rahul ka siis, kui koguda kokku kõik loomeinimesed üle Eesti ja anda neile näiteks kümme tuhat krooni. Ka siis tekiks kindlasti vaidlus, kes on parem ja kes halvem.


Täiesti veendunult ütles Altmäe sel nädalal, et näitlejate eneseharimist maailma teises otsas peab ta täiesti õigustatuks. Tõepoolest, ei ole vaja istuda oma mätta otsas ja asju välja mõelda, sest reisimine suurendab silmaringi. Kas kultuurkapitali ning sealhulgas ka Altmäe südametunnistus on puhas, koheldes loomeinimesi võrdselt?

Enesetäiendamise reisid välismaale kuuluvad Altmäe sõnul näitekunsti ühtede prioriteetide hulka. Aga teiste valdkondade inimesed? Kultuurkapitali nimi juba ütleb, et toetatakse vaid kultuuriinimesi. Ent kui tavakooli õpilane taotleb raha minemaks kooriga kontserdireisile Itaaliasse, siis on öeldud ei.


Võib sellest siis välja lugeda, et enesetäiendusreisid arendavad vaid näitlejaid ja muusikutel jäävad silmad, ent Eestist väljas viibides kõnnivad nad klapid peas ning silmade ümber ringe ei teki?


Saavad need, kes oskavad küsida ja teised jäävad lihtsalt ilma. Ise oled rumal. Lobitöö ja ärarääkimine on maailmas ajast aega viinud tippu paljud juhid. Kes nad ilma jutuoskuseta olekski?


Kunagise Nõukogude multifilmi «Kingitus kõige nõrgemale» südamlik sisu ongi vaid südamlik, sest heast tahtest ei tule keegi, käsi pikal, raha pakkuma. Loomeinimesi ei saa kunagi võrrelda suurärimeeste ja naftamagnaatidega, sest pururikkaks pole inimesed loometööga kunagi saanud.
Kui, siis pärast surma, aga mitte oma eluajal. Ja ehk sellepärast tuleks neid toetada nii kuis jaksame, et kultuur ikka areneks.

Tagasi üles