«Naabriplika» ja «Mendi» telesarja käsikirja autor Martin Algus on kahe kanali konkurentsis sattunud justkui kahe kõva kivi vahele. Vaat milleni viib edukas loometöö!
Tellijale
Armutu kaklus Alguse pärast
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
12. oktoober 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inimene suure süsteemi hammasrataste vahele surutakse, tuleb talle ju appi minna, eks ole? Või arvab tõesti keegi, et kui kaks kommertskanalit, TV 3 ja Kanal 2, panevad Eesti ühe hinnatuma stsenaristi kirjutatud seriaalid «Ment» ja «Naabriplika» ühel ja samal päeval minuti pealt samale ajale, siis see on normaalne, millega käsikirja autoril tuleb vaguralt leppida?
Niisiis, härrased programmijuhid, miks te olete surunud Martin Alguse esmaspäeva õhtul sadomasohhistlikku olukorda, kus ta peab võitlema reitingutabelis iseendaga?
«Nii see on...» tõdeb Kanal 2 programmipealik Olle Mirme. Lühike paus. «Mis ma peaks ütlema...?»
«Meie tegevuse tagajärjel ta sellesse olukorda küll pole sattunud!» teatab Urmas Eero Liiv, TV 3 programmiboss. «Selle olukorra, et ma ise tulin endale peale, nagu öeldi «Hukkunud Alpinisti hotellis», on tekitanud Olle Mirme ja Kanal 2 programmipoliitika.»
Ohoo, ja ongi sõda lahti?!
«Esmaspäev on «Naabriplikale» parim aeg selle ees oleva «Saladustega»,» pareerib Mirme. «Me ei teadnud ju, et TV 3 muudab kava ja tõstab sel hooajal «Mendi» alguse varasemast pool tundi hilisemaks, kella poole üheksaks.»
Jah, seda TV 3 tegi, möönab Liiv, ent ei jäta lisamata: «Aga see oli ikkagi «Mendi» slot!» Maakeeli: esmaspäeva õhtu on «Mendi» aeg ja kõik teised, nagu «Naabriplika», on sissetungijad. Või pealetungijad.
Aga küsigem ohvrilt, «ise endale peale pandud» Martin Alguselt (39), mis tunne on, kui kaks suurt süsteemi sunnivad teda iseendaga avalikult võitlema.
Jah, see pani algul kukalt kratsima, vastab ta. Igatahes teeb ta pehmelt öeldes delikaatses olukorras head nägu. Pole ka ime – ta ju tegutsenud seitse hooaega Ugalas näitlejana, aastani 2005. «Eks nad natuke üksteist söövad,» lisab ta oma kahele seriaalile viidates.
Pigem on «Ment» söönud «Naabriplikat». «Naabriplika» avaosa vaatas TNS Emori teleuuringu andmeil 171 000 inimest – rohkem kui ühtki teist saadet septembri teisel nädalal. Aga kui uue sarja teisest osast alates «Ment» talle vastu astus, on «Naabriplikal» 18 000 vaatajat vähemaks jäänud.
Telekanalite tekitatud Algus versus Algus pole pelgalt küsimus Algusele. See küsimus lõikab kogunisti läbi stsenaristi perekonna. Tema naine Külli eelistab «Menti», aga nende 9-aastane tütar Anni Aleksandra on «Naabriplika» fänn. Seni on valiku- ja otsustusõigus jäänud pere noorimale liikmele. Mis tähendab, et «Menti» tuleb vaadata hiljem internetist.
Paraku on liiga keeruline ja kulukas hankida andmeid, kui palju on Alguse kaks seriaali tekitanud pingeid ja tülisid teistes Eesti peredes.
Pea laiali otsas
Teisalt pole olukord, kus Algusel tuleb luua kahte seriaali korraga, talle sugugi uus. Aasta tagasi, kui ta kirjutas TV 3-le «Menti», kirjutas ta samal ajal Kanal 2-le «Rometit ja Juliat». Koormus oli suur. Nii suur, et ta otsustas lahkuda reklaamiagentuurist Age. «Kaua ma istun laua taga ja ootan, et toodaks ette mingi asi – näe, tee slogan!» meenutab ta. «Sain kogemuse kätte. Töö ei pakkunud enam väljakutset. Ring sai täis.»
Ega elu stsenaristina kergemaks osutunud. «Ma pole kunagi pidanud nii palju tööd tegema nagu siis, kui ma [reklaami]töölt ära tulin,» tõdeb ta.
Need, kes on Algust näinud «Mendis» pahatahtliku ja salakavala Urmas Viilina ning arvavad, et äkki ta selline ongi, eksivad täiega. Kohe esimesest minutist, kui temaga kontvõõrana kohtuda, ilmutab ta end täpselt sellisena, nagu teda tundvad inimesed olid mulle kirjeldanud: lahke, meeldiv, sõbralik, soe. Tema pilk on heatahtlik ja usaldav, nagu oleks vana semu.
Ta räägib soravalt, pisut kiireltki. Paar korda haarab endal siiski sõnasabast – kui tunneb, et võib-olla on liiga hoogu sattunud ning laskunud detailidesse, mis ei pruugi teisi eriti huvitada.
Vaadates Martin Alguse tugevat, turjakatki kehaehitust, tuleb tunnistada, et pole just kerge kujutada sellist meest ette pikki päevi kirjatööd tegemas. See oleks ju tema ilmselgelt suure füüsilise energia kuritarvitamine. Aga midagi pole parata – juba poisiklutina kaldus ta loomevalda. Ta polnud veel kümnenegi, kui luges Jules Verne’i teoseid ning mõtles noist innustununa oma seikluslugusid välja. «Mõjutused olid tohutud,» tunnistab ta.
Teismelisena kirjutas klassikirjandite asemel novelle, ja kui kool sai humanitaarabi korras trükimasinaid, siis hakkas ühel noist oma loomingut paberile toksima. «Tohutult vaevaline tegevus,» mäletab ta. Ajakirja Noorus novellivõistlusel jõudsid kaks tema lugu äramärgitute hulka ning üks neist pidi ka ilmuma. Paraku lõpetas Noorus ise enne ilmumise.
Jõgeval oli Algus löönud kaasa kooliteatris. Kui kool sai läbi, soovitas näiteringi juht minna tal Viljandi kultuurikolledžisse näitlejaks õppima. Jooksuga jõudis ta Jõgeval viimasele bussile, millega jõudis viimasel minutil Viljandisse katsetele. Alles Viljandis sai aru, et sinna kooli tahabki ta saada. «Seni olin pea-laiali-kutt,» nendib Algus.
Juba keskkoolis oli ta lugenud ingliskeelseid raamatuid, mida sõbrad Soomest saatsid, ning kui Ugala kunstiline juht Peeter Tammearu sellest teada sai, osutas oma laual lebavale võõrkeelsete näidendite kuhjale ning palus, et Algus aitaks need läbi lugeda ja lavastamiseks sobilikud välja sõeluda. Nii ta siis lugeski, päevas keskmiselt ühe näidendi, ning hankis neid Briti ja Ameerika agentuuridest muudkui juurde. Mõni aeg hiljem soovitas Ingomar Vihmar, Alguse garderoobikaaslane, et ta võiks loetud näidendeid tõlkima hakata.
Kuni viimaks jõudis Algus äratundmisele, et tahaks ka ise midagi kirjutada. Aga on ta selleks piisavalt võimekas?
Edu avab uksi
Selleks, et saada aus vastus, mis ta näitekirjanikuna väärt võiks olla, otsustas Algus pärast 2005. aastal Ugalast lahkumist ning Tallinna kolimist osaleda näidendivõistlusel. Ta arvestas, et kui läheb halvasti, ei tee keegi tema nimega ümbrikut lahtigi ning tema nurjunud debüüdikatse jääb igavesti saladuseks. «Siis pole midagi häbeneda,» nendib ta.
Aga läks üle ootuste hästi. Tema näidend «Ise olen» sai 76 konkurendi seas teise koha. Kuid see polnud sugugi kõik. Tema teine näidend «Janu» alkoholismiga võitlevast mehest jagas esikohta. «Olin õnnelik ja segaduses,» mäletab Algus.
Tookordne edu avas peagi uued uksed. Produtsent Karin Reinberg-Šestakov kutsus teda proovima kätt filmi kallal. Alguse stsenaariumi järgi vändatud «Soovide puu» kogenematu maatüdruku iseseisvumispüüdlustest suures linnas võitis Tiburoni filmifestivalil USAs koguni parima komöödia auhinna. Seejärel tegi teleprodutsent-režissöör Ergo Kuld talle ettepaneku telesarja teha. Paraku tõmbas lahvatanud masu kavatsustele kriipsu.
Ootamatult tuli appi produtsent Tuuli Roosma, kes pakkus vana kalana (Alguse, mitte loo autori iseloomustus) meestele välja, et väntaks sarja «Ühikaelu». See tähendas Algusele, et kolme kuuga tuli kirjutada pool tuhat lehekülge teksti. «See oli hirmutav,» möönab ta. Aga ette ta tolle ülesande võttis. Ja kui lõpuks «Ühikarottide» nime all ekraanile jõudnud seriaali avaosa kogunes vaatama üle 200 000 silmapaari, mõistis Algus enda sõnul viimaks, kui põnev on see maailm, kuhu ta on sattunud.
Tema kuulsus stsenaristina üha kasvas. Järgmistena võtsid temaga ühendust Ivo Uukkivi ja Ken Saan, kes soovisid teha Algusega seriaali Eesti ja Soome vahel pendeldavatest ehitajatest. «Ütlesin neile,» meenutab Algus, «et ei taha teha jalaga-tagumikku-ja-banaanil-libastuvat sketšisarja, vaid analüüsida, mis elu elab traagiline kinnine eesti mees.» Sari püsis saadete vaadatavuse esikümnes. Kuid esimene hooaeg jäi viimaseks, sest, nagu Algus kinnitab, lugu sai läbi ning uued teemad tulid peale.
Lutsulik tulemus
Nimelt oli Algusel ja Kullal tekkinud soov toota päris oma sari – selline, kus saaks rääkida paljudest asjadest korraga. Esialgu mõtlesid nad, et teevad selle parkimiskontrolöridest, kuid siis leidsid, et peaks mängima kõrgemalt. Ja võtsid ette politsei. «See annab võimaluse minna teiste inimeste kodudesse,» põhjendab Algus, «ja näidata, mille pärast inimesed kaklevad.»
Kui «Ment» oli hoo sisse saanud, pakkusid Algus ja Kuld Kanal 2-le külaelusarja, aga ei jõudnud selle arendamisega piisavalt kaugele. Ent mõni aeg hiljem pakkus Kanal 2 omakorda välja, kas nad ei tahaks Eesti vaatajaile kohendada Poola seriaali «Rantšo». Mehed nõustusid.
«Kohendamine» on tagasihoidlikult öeldud. Tegelikult on Algus koos režissöör Kullaga toonud poolakate jantliku ja lihtsameelse, naiivsete tegelastega sarja sedavõrd hästi Eesti olustikku, et välismaist hõngu pole tundagi. «Naabriplika» iseloomustamiseks kasutab ta ühtainust, ent see-eest üksjagu pretensioonikat sõna: lutsulik.
Kuigi «Naabriplika» on vaatajate silmis populaarsem kui «Ment», ei lase TV 3 programmijuht Liiv Kanal 2-l uue menusarjaga kogu koort riisuda. ««Ment» on intellektuaalselt kõige nauditavam sari meie teles,» kuulutab ta. Olgu, aga eks põhjendagu! «Sest see kirjeldab väikese inimese kurbnaljakat elu erakordselt täpselt,» tuleb hetkega vastus.
Üks on selge – mõlemad kommertskanalid on valmis selle nimel lahingut pidama, et veenda Eesti inimesi: just nende ekraanilt tuleb Alguse parim, elulisim, tabavaim, täpseim, naljakam jne jne jne seriaal.
«Seda võiks võtta tunnustusena,» lohutab Mirme Algust, «et sul on kaks nii head asja, mida kanalid tahavad kasutada vastutusrikkal kohal.» Liiv lohutab samuti: «Konkurents on kõva ja kogu aeg tuleb minna rind rinna vastu. Üheski kanalis ei saa olla ainult üks või kaks head asja, aga kui neid on juba kolm, siis nad paraku lähevadki vastamisi.»
Ei maksa arvata, et Algusel endal suud peas pole. Jah, ta on telejuhtidele maininud, eravestlustes, et äkki tõstaks üks neist tema seriaali algusaja ümber.
Nood, tunnistab Algus, on oma vastustes olnud julgustavad. Nimelt, et ärgu ta pead norgu lasku.
Martin Algus (39)