Hardo Pajula: polariseerumise piirid

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Suure majanduskriisi madalpunktis sammusid 5000 vallandatud töölist läbi kesklinna Fordi autotehaste poole. Detroiti näljamarsina tuntuks saanud meeleavalduse eesmärk oli saavutada ametiühingute moodustamise vabadus. Tehaste lähistel võttis seni rahumeelselt kulgenud demonstratsioon aga traagilise pöörde – pisargaasile järgnesid püssilasud ja kui suits kord hajus, olid tänavale jäänud nelja meeleavaldaja surnukehad.

Mõni päev hiljem laulis 60 000-pealine rahvamass märtrite matustel raevukalt «Internatsionaali». Kuigi aasta hiljem ametisse vannutatud president Franklin Delano Roosevelt toetas ametiühinguid, sõlmis Henry Ford esimese kollektiivlepingu siiski alles 1941. aastal.

Esmapilgul ei paista tollase tragöödia ja nüüd aastast aastasse korduma kippuva USA valitsuse võlafarsi vahel olevat suuremat seost, kuid seda ainult esmapilgul. Vabariiklaste ja demokraatide süvenev võimetus omavahel kokku leppida peegeldab aastakümnetepikkust sisepoliitilist lõhenemist. Ameerika politoloogide Nolan McCarty, Keith Poole’i ja Howard Rosenthali USA kongresmenide hääletamismustrite alusel koostatud polariseerumisindeks on viimased 40 aastat pidevalt kasvanud.