Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAGNAR SASS
Toiduainete valik kauplustes on viimastel aastatel palju suurenenud. Samuti on suurenenud inimeses huvi selle vastu, mida poes müüdavad toiduained sisaldavad. Tihti on paljude toiduainete pakenditel sisalduse kohta märgitud mittemidagiütlevad lisaainete E-koodid, nende taga peituvat selgitab alljärgnevalt Tartu Tervisekaitsetalituse keemialabori keemik Jüri Ruut.
Tervisele ohtlikke ühendeid toiduainetes jagatakse kahte gruppi. Saasteained on toidus leiduvad ained, mis on sinna sattunud kavatsematult toiduainete tootmise protsessis. Nende hulka kuuluvad taimekasvatuses kasutatavate pestitsiidide jäägid, loomakasvatuses kasutatavate ravimite ja hormoonide jäägid, mitmed raskemetallid ja looduslikud mürkained. Saasteainete sisaldus toiduainetes on normeeritud, normidest suuremat sisaldust peetakse juba tervisele ohtlikuks. Möödunud aastal anti Eestis välja valitsuse määrus, mis kehtestas pestitsiidijääkide maksimaalse sisalduse toiduainetes.
Tartu Tervisekaitsetalituse keemialabori andmetel on püsivate kloroorgaaniliste pestitsiidide jääkide sisaldus Eestis toodetud lihas ja võis väga väike, mitu korda väiksem kui Lääne-Euroopas toodetus. Probleemiks on üksikud lõunamaised puuviljad.
Üheks laialdaselt levinud saasteaineks joogivees ja toiduainetes on nitraadid, mis satuvad aedviljadesse ja kaevudesse lämmastikväetiste rohke kasutamise tagajärjel. Paljudes Eesti kaevudes ületab nitraatide sisaldus lubatud normi 45mg/l mitmekordselt, juurviljades on nitraatide sisaldus viimasel ajal vähenenud, sest kasutatakse vähem mineraalväetist.
Lehmapiimas on nitraatide sisalduseks 1-2 mg/l, rinnapiimas 1-5 mg/l. Tartu Tervisekaitsetalituse laboratooriumis tehtud analüüsides on nitraatide sisaldus piimas olnud koguni üle 10 mg/l, mis oli tingitud piima võltsimisest nitraatidega saastatud kaevuvee lisamisega. Teine grupp potentsiaalselt ohtlikke aineid on lisaained. Lisaained on ained, mida lisatakse toiduainetesse, et pidurdada nende riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust.
Praegu kehtib Eestis nõue, et kõikide toiduainete pakendile peab olema märgitud, milliseid lisaaineid seal leidub. Lisaainete nimed on sageli väga pikad ja keerulised, samuti võib üks aine olla tuntud mitme nime all. Segaduste vältimiseks on Euroopas kasutusele võetud nn. E-koodid, mis koosnevad tähest E ja sellele järgnevast numbrist. Igale numbrile vastab konkreetne lisaaine.
Kõige laiemalt on levinud toiduvärvide (E100-E199), konservantide (E200-E299), sünteetiliste magusainete (E400-E499) ja antioksüdantide (E300-E399) kasutamine. Lubatud lisaainete sisaldus toiduainetes on normeeritud. Eestis vastav seadustik praegu puudub, sest käivad vaidlused, kas võtta kasutusele Euroopa Liidu normatiivid või kehtestada rangemad, Soomes ja Rootsis enne ELiga ühinemist kehtinud normid. Euroopa Liidus on lubatud kasutada lisaaineid suuremal hulgal ja suuremates kogustes, sest arvestatakse, et inimene saab ise valida endale ohutu toiduaine, kuna kasutatud lisaained on märgitud pakendil.
Lisaainete ohutust kontrollitakse loomkatsetega ja kui avastatakse mingi oht, lubatakse neid toiduainetesse panna sadasid kordi vähem kui neid, mis loomkatsetes ohtu ei tekita.
Tootja peab tervishoiuorganitele tõestama, et lisaaine toimib. Uute lisaainete ohutuse uuringute eest peavad maksma toiduainetööstuse ettevõtted. See töö on väga pikaajaline ning võib maksta kümneid miljoneid kroone. Seepärast eelistatakse kasutada juba testitud lisaaineid. Siiski pole lisaained inimese tervisele täiesti ohutud. Tervistkahjustav toime ei paista enamikul juhtudel kohe välja, sest väikestes kogustes kasutamisel tekkivad tüsistused pole märgatavad: tekivad haiguseelsed seisundid, väheneb inimese vastupanuvõime teiste haiguste suhtes või raskeneb teiste haiguste kulg.
Ebaküllaldane toitumine ja stressiseisund soodustavad lisaainete kahjulikku mõju. Paljud ained tekitavad allergiat; selles suhtes on inimeste tundlikkus erinev, olles suurim lastel. Väga olulised on ka kaugmõjud, mis ei avaldu kohe, vaid aastate pärast ja võivad mõjutada järeltulijaid. Lisaainetest on kõige negatiivsema hoiaku kutsunud esile toiduvärvid, sest neid lisatakse ainult silmailuks. Mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikeks. Toiduvärve kasutakse eriti ohtrasti kondiitritoodete ja karastusjookide valmistamisel, lisandina jogurtis, jäätises jne.
Toiduvärvide kasutamisega on mõnel pool liiale mindud. Näiteks värvitakse Suurbritannias konservherneid ja -ube roheliseks. Laialdaselt kasutatakse suitsuvorstide punaseks värvimist.
Tartu Tervisekaitsetalitus uuris hiljuti toiduvärvi kasutamist Eestis müüdavates toiduainetes. Peamiselt analüüsiti maiustusi ja karastusjooke. Proovid võeti juhuslikult ja nende arv pole üldistuste tegemiseks küllaldane. Siiski näitavad saadud andmed, et probleem võib lähitulevikus kujuneda teravaks, pidades silmas seda, et analüüsitud toiduainete kasutajateks on eelkõige lapsed.
Järgmises numbris tulebki lähemalt juttu saadud andmetest ja värvaine ohtlikkusest inimesele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ERKKI BAHOVSKI, Kogumikust «Lisäaineopas»
Valmistatakse sünteetiliselt. Esinevad looduslikult pihlakais ja murakates. Tõhusad pärmiseente, hallituse ja teatud bakterite vastu. Tõhusamad hapudes või kergelt hapudes toiduainetes. Sorbiithappe sooli kutsutakse sorbaatideks. Võib kasutada juustus, salatikastmetes, leivaviiludes, nektaris, mahlas, marmelaadis jne. Valmistatakse sünteetiliselt, kuid esinevad ka looduslikult marjades, eriti pohlades, jõhvikates ja murakates. Bensoehappe sooli nimetatakse bensoaatideks. Tõhusad pärmiseente, hallituse ja teatud bakterite vastu hapus keskkonnas. Üks enim kasutatud säilitusaineid, muu hulgas taimekonservides, moosides, jookides ja kala külmutamisel. Niinimetatud parabeenid E214 - 219. Valmistatakse sünteetiliselt. Esinevad ka looduslikult taimede pigmentidena. Takistavad pärmiseente, hallituse ja teatud bakterite kasvu ja on neutraalses keskkonnas teistest säilitusainetest tõhusamad. Halvasti lahustuvad ja seetõttu vähe kasutatud. Võib kasutada kala külmutamisel ja kastmetes. Valmistatakse sünteetiliselt. Anorgaaniline aine. Vääveldioksiid ja selle sarnased ained (sulfitid) on säilitusainetena vanad ja eriti tõhusad bakterite vastu. Neil on ka hapendumist takistav mõju. Kasutamine on vähenenud. Tänapäeval võidakse kasutada peamiselt kuivatatud puuviljades, kartulihelvestes, viinamarjajookides ja veinis ning siidris. Bakteri Streptococcus lactis tekitatud ja esineb looduslikult piimas. Ainel on antibiootiline mõju. Võib lisada sulatatud juustule takistamaks hallituse teket. Formiaat on sipelghappe sool. Sipelghapet esineb looduslikult sipelgais ning teatud puuviljades ja marjades. Sipelghapet valmistatakse ka sünteetiliselt ja formiaat valmistatakse happest. Võib kasutada teatud maades külmas säilitatavates toodetes ja kala külmutamisel. Valmistatakse sünteetiliselt. Takistab bakterite kasvu. Võib kasutada teatud maades külmas säilitatavates toodetes ja kala külmutamisel. Nitritit saadakse salpeetri (naatriumnitraat) valmistamisest. Nitritit saab ka moodustada nitraadist, mida esineb looduslikult juurtes ja juurviljades. Takistab paljude toidumürgitusbakterite, muu hulgas Clostridium botulinum-bakteri kasvu. Lubatud vaid lihatoodetes ja -konservides ning makaronides. Ühed vanimad säilitusained. Valmistatakse sünteetiliselt. Esinevad looduslikult taimedes lämmastikühendite fotosünteesi ja imendumise tulemusena. Kui väetisi kasutatakse (salpeetrit või loomasõnnikut) ohtralt, võib taimedesse suurel hulgal nitraate koguneda. Ka joogivees võib olla problemaatiliselt palju nitraate, eriti kui põhjavee aladel on hulgaliselt haritavat maad. Võib kasutada lisaainetena juustudes, lihatoodetes, suitsukalas ja külmutatavas kalas. Esineb looduslikult, võib valmistada ka suhkrust või veinist käärimise abil või sünteetiliselt. Takistab paljude haigustpõhjustavate bakterite kasvu. Äädikhappe sooli nimetatakse atsetaatideks. Kasutatakse säilitus-ainena või hapendumisastme määrajana paljudes toiduainetes. Pidev mõju põhineb peamiselt hapendumisastme vähenemisel. Äädikhapet võib kasutada toiduainetes harjumuspärase valmistamistava järgi, kui lisaainete kasutamine kõne all olevais toiduainetes pole keelatud. Valmistatakse äädikhappest. Võib kasutada kui äädikhapet. Orgaaniline hape, mis tekib, kui piimhappebakter mõjutab piimasuhkrut. Hape on tavaline looduses ja seda tekib ka looduslikult kehas. Valmistatakse kasutades piimhappebaktereid süsinikhüdraatide käärimisel. Võib valmistada ka sünteetiliselt. Pidev mõju põhineb peamiselt hapendumisastme vähenemisel. Võib kasutada muu hulgas juustudes ja sulatatud juustus, salatikastmetes, kalakonservides, makaronides ja maiustustes. Looduslik orgaaniline hape. Tekib ka inimese soolestikus. Soolasid kutsutakse propionaatideks. Valmistatakse sünteetiliselt. Tõhus hallitusseene vastu. Võib kasutada pakitud leivas. Loodusliku propioonhappe sool, valmistakse ka sünteetiliselt. Võib kasutada pakitud leivas. Propioonhappe sool, kuid valmistakse ka sünteetiliselt. Võib kasutada pakitud leivas. Propioonhappe sool, valmistatakse ka sünteetiliselt. Võib kasutada pakitud leivas. Looduses laialt leiduv hape, näiteks õuntes, kuid valmistatakse ka sünteetiliselt. Võib kasutada muu hulgas konserveeritud juurviljades, kohvileivas, mahlas, moosis, maiustustes ja karastusjookides. Looduslik puuviljahape, valmistatakse ka sünteetiliselt. Hapendava ja säilitava mõjuga. Võib kasutada maiustustes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MANONA VISNAPUU
Kui oma nägemisorgan alt hakkab vedama, tuleb hakata kasutama abivahendeid. Kuna prill raamib inimese näo kõige ilmekamat osa, siis pannakse raamivalikule suurt rõhku, koledate raamidega võib kaunitaristki koletis saada.
Stiilsed, mugavad ja kerged prilliraamid maksavad sama soliidse summa kui nad välja näevad. Moodsate ja kvaliteetsete raamide hinnad algavad 400-500 kroonist ja liiguvad mitmete tuhandeteni. Odavaimad plastmassist prilliraamid saab kätte 25 krooni eest, komisjonikauplusest saab veelgi odavamad. Levinumad on metallist valmistatud raamid, mille keskmine hind kõigub 300-600 krooni vahel.
Prilliraamid on muutunud väiksemateks ja seetõttu ka kergemateks. Materjalist ja teostusest sõltuvalt tõuseb ka raami hind. Uuemad raamid on põrutuskindlad, nende sangu võib julgelt väänata, nad on allergiakindlad ning kerged. Prilliraamide hinnas mängib olulist osa ka moodne disain ja väärismetall. Kalleimad raamid prillitabelis on 9600 krooni maksvad kullast raamid.
Prillistiili hulgas läbivat moejoont ei ole. Määravateks teguriteks on enamasti hind ja ligilähedane sobivus. Prillimüüjad kahetsesid, et pole võimalik täpselt testida, milline raam millisele näole kõige paremini sobiks.
Kindlast stiilist või stiilialgest saab rääkida vaid nooremate prillikandjate puhul - noorte seas on populaarsed nn. jakobsoniprillid, s.t. väikesed ja ovaalsete klaasidega.
Mineraalklaasi ehk tavalise läbipaistva klaasi või põrutuskindlama plastklaasi asemel saab tellida tumendatud klaase ning tooni muutvaid klaase, rääkimata veel bifokaalidest ja progressiivklaasidest, mis ühendavad endas lugemis- ja tänavaklaasi. Veel valmistatakse spetsiaalseid prilliklaase inimestele, kelle silmad on tihti pinge all, näiteks arvutiga töötajad.
Klaaside hinnad on väga erinevad. Tavalise mineraalklaasi eest küsitakse 60 krooni ringis tükist, bifokaalide ja tumenevate klaaside hind võib ulatuda 300-400 kroonini ühe klaasi kohta, progressiivklaasidel veelgi enam, kuni 800 kroonini.
Paigaldamise tasu võetakse mõnes poes kuni 75 krooni, mõnes kaupluses kohapealt ostetud raamidele klaaside paigaldamise tasu ei võeta. Paigaldustasu suurus võib oleneda raami keerukusest ja haprusest ning klaasi iseärasustest, keerukam paigaldamine maksab rohkem.
Optikakauplustes ja eriti apteekides on müügil valmisprille, mis on üldjoontes odavamad kui samaväärsed raamid ja klaasid eraldi ostetult. Kuid need ei sobi inimesele, kelle nägemine on mõlemal silmal erinev. Valmisprille müüakse apteekides, enamasti on need plussprillid ja maksavad 80 krooni ringis.
Vahetan vanad prillid uute vastu
Pensionärid ja madalama elatustasemega inimesed eelistavad soliidsetele optikasalongidele optika komisjonikauplusi.
Tartu polikliinikus asuva sellise prillipoe müüjatar ütles, et paljud pensionärid tahavad lihtsalt vahetada oma vanad prillid uute vastu. Samuti soovitakse tihti vanu klaase panna uutesse raamidesse, kui vanad on katki läinud. Odavaimad prilliraamid maksid selles kaupluses 10 krooni.
Komisjonimüügist võib leida ka ilusaid ja kalleid prille, mis müüjate sõnul kohe ka ära ostetakse. Komisjonikauplused on head kohad, kus vanadest prillidest tüdinu saab nad panna uute raha tasa teenima.
Kontaktläätsed on suurepärane abivahend neile, kelle silmnägu ei kannata prillide raamistust. Mõistagi ei sobi läätsed kõigile, pealegi tuleb neid aegajalt uuendada, sest vanad muutuvad kriimulisteks.
Keskmime läätsede hind «Kasu» küsitletud kauplustes oli umbes 600 krooni. Kallimaid, 1600 krooni maksvad värvilisi kontaktläätsi müüdi Tallinnas optikaäris Eagle Vision. Neid olevat 20 värvitooni, sealhulgas nn. diskoläätsed, mis panevat neoonvalguses silmad helendama.
«Kasu» toimetusse helistas naisterahvas ja kaebas, et oli lasknud nägemist erinevates kohtades kontrollida ja tulemused olnud erinevad.
Palusime ühel prillikandjal noormehel oma miinus 2,5 nägemist kontrollida. Esmalt käis noormees firma Mercury Tartu optikasalongis, kus keerukas masin testis ta nägemiseks miinus 2,75.
Siis käisime Maarjamõisa polikliinikus Lives & Medicine silmaarsti juures, kes vanaaegsel meetodil (ümmargused raamid silme ette) testis noormehe nägemiseks miinus 2,5.
Testitav tunnistas viimase tulemuse meelepärasema olema: «Miinus 2,75ga võin ju natuke aega kotka kombel ringi vaadata, kuid varsti oleksid mu silmad väsinud. Miinus 2,5 on silmadele pehmem.»
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996