L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pöörane nõiajaht laste ahistajatele

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Pöörane nõiajaht laste ahistajatele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: SCANPIX

Meediast jääb mulje, et paljude katoliku preestrite hinges pesitseb pedofiil. Selline arvamus on tugevasti liialdatud, väga tugevasti.



Üksteist aastat tagasi segas iiri vaimulik Seán Fortune ravimitest ja alkoholist kokku niisuguse kokteili, et heitis pärast selle joomist hinge. Aga see polnud õnnetus. Fortune polnud isegi alkohoolik, ammugi mitte medikamentidega eksperimenteerija. Tema sõltuvus oli märksa erilisem.



Talle meeldisid poisid.

Ja poiste pärast ta surmavat segu endale sisse kaaniski. Fortune’i, katoliku preestrit, ootas kohtus süüdistus 29 poisi seksuaalses kuritarvitamises. Ta otsustas endalt ise elu võtta, et alandavast protsessist pääseda.



Kuigi esimesed signaalid, et katoliku preestrid on lapsi võikalt ära kasutanud, ilmnesid juba 1980. aastatel, paisusid need üleilmseks skandaaliks sajandivahetuse paiku. BBC väntas Fortune’i tegudest tõsielufilmi ja Boston Globe’i ajakirjanikud võitsid 2002. aastal Ameerika katoliku vaimulike seksuaalsete pahede paljastamise eest koguni Pulitzeri preemia.



Pärast sadade vanade lugude ilmsiks tulekut, mille eest on ainuüksi USA katoliku kirik maksnud ohvritele rohkem kui poolteist miljardit dollarit valuraha – mis omakorda on mitu sealset piiskopkonda pankrotti ajanud –, paistis veel hiljuti, et enamik musta pesu on pestud. Kuni sel aastal levisid Saksamaalt ja Iirimaalt, Šveitsist ja Austriast, Taanist ja Norrast kulutulena üle maailma uued paljastused katoliku preestrite endisaegsetest pattudest.



Ent kaine mõistus hoiatab, et kui kedagi kujutatakse kurjuse kehastusena ja midagi näidatakse patuurkana, on mõistlik küsida, kas nõiajahiga pole äärmusse mindud. Ehk üle pingutatud.



Üllatavad arvud

Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse lektor Kaido Soom juhib tähelepanu sellele, et kui maailmas on umbes pool miljonit katoliku preestrit – ehk pisut rohkem kui Tallinnas elanikke –, siis on paratamatu, et teatud protsent neist võib olla pedofiilsete kalduvustega.



Stanfordi ülikooli psühhiaatriaprofessor Thomas Plante, kes on uurinud katoliku vaimulike seksuaalseid kuritarvitusi, kinnitab värskes uurimuses, et nooremate kui 18-aastastega on lubamatuid kontakte olnud neljal protsendil katoliku preestritest ja enamik neid juhtumeid jääb 1960.–1970. aastatesse.



Tema väitel ei ole see protsent sugugi märgatavalt suurem kui teiste kirikute vaimulike puhul, isegi mitte suurem kui õpetajate seas.



Näiteks protestantliku kiriku vaimulike seas on ühe uurimuse järgi laste ärakasutajate protsent kuni kolm.



Pennsylvania ülikooli religiooni ja ajaloo professor Philip Jenkins on kahe kümnendi pikkuse uurimistöö tulemusena järeldanud, et katoliku preestrite hulgas pole laste ahistamine põrmugi levinum kui kogu rahvastikus.



Skandaalidest puretud Chicago peapiiskopkond, kes viis nelja kümnendi vältel seal teeninud 2200 preestri seas läbi põhjaliku uurimise, leidis, et kõigest 1,8 protsenti neist olid lastega vääritult käitunud. Pedofiiliks kvalifitseerus nendest vaid üksainus.



Kui palju leidub pedofiile kogu rahvastikus, on vaieldav. Plante viitab, et pedofiilsete kalduvustega mehi võib olla kuni kaheksa protsenti. Seksuoloog Imre Rammul on näinud eri uuringuid, kus pedofiilide hinnangulised arvud ühiskonnas erinevad üksteisest lausa viis korda.



Rammul usub, et tsölibaadi tõttu kohtab katoliku preestrite seas pedofiile pigem vähem kui ülejäänud rahva hulgas. «Kui inimene elab seksuaalses abstinentsis,» selgitab ta, «võivad algul hormoonid möllata ja rahutus poeb hinge, aga siis tuleb asemele jõulurahu.» Tema sõnul tähendab see, et kui seksuaalelu regulaarselt mitte elada, muutub ka kiusatus selle järele väiksemaks.



Patused vaimulikud

Kuigi Tartu Ülikooli religioonifilosoofia professori Tõnu Lehtsaare hinnangul on pedofiilia läbi aegade olnud suletud koosluste probleem (lisaks katoliku kirikule on see kummitanud näiteks ka lastekodusid ja kinnipidamisasutusi), on see riputatud just kirikuga seoses suure kella külge. Üks põhjus seisneb selles, tõdeb eetik Meego Remmel, et üldsus eeldab kirikult kõrgemat moraalistandardit kui enamikult teistelt institutsioonidelt.



«Ootused kiriku suhtes on inimestel ebarealistlikult kõrged,» nendib usuteaduse lektor Soom. «Oodatakse, et kirikus teenivad pühakud.» Paraku tuleb leppida sellega, lisab ta, et preestrid on samasugused patused inimesed oma vigadega nagu kõik teisedki.



Lisaks on katoliku kirik, mis koondab oma risti alla 1,15 miljardit inimest, maailmas liiga suur ja tugev, et probleemide korral globaalse tähelepanuta jääda. Soom toob võrdluse, et kui näiteks Läti luterlikus kirikus peaks ilmnema mõni laste väärkohtlemise juhtum, siis vaevalt see köidaks Balti riikidest kaugemal kellegi tähelepanu.



Just meedia tähelepanu on paljude välismaa uurijate hinnangul see, mis on aidanud kujundada arvamust, et katoliku kirik on eriti ohtlik laste ahistaja. Tõsi, märgib eetik Remmel, eks katoliku kirik ole oma aastatepikkuse ringkaitsega probleemi ka üksjagu hullemaks ajanud: pole pedofiilias süüdistatavate preestrite tegevust piisava tõsidusega uurinud, vaid on neid pigem kaitsnud.



Ajaleht New York Times on kirjutanud, kuidas eelmisel kümnendil teatasid peapiiskopid kahel korral kiriku moraalikomisjoni juhtinud kardinal Joseph Ratzingerile, nüüdsele paavst Benedictus XVI-le, USAs kurtide koolis töötanud preestri Lawrence Murphy lubamatust tegevusest kümnete poiste kallal, kuid ei saanud mingit vastust. (Vatikan on süüdistused, et paavst on preester Murphy tegevust kinni mätsinud, hukka mõistnud.)



Diskreetne küsimus

Samas on alates eelmisest kümnendist üha rohkem teatavaks saanud laste ahistamise juhtumid katoliku kirikus julgustanud ilmselt paljusid ohvreid, kes varem eelistasid läbielatust vaikida, sellest nüüd kõva häälega rääkima, pakub Soom. Aprilli algul jõudis skandaal järjega Norrasse, kus sealne katoliku piiskop tunnistas üles kirikukooris laulnud poisi ahistamise kaks kümnendit tagasi.



Seoses seksuaalse väärkohtlemise juhtumite massilise ilmnemisega katoliku kirikus ei maksa päris unustada ka sellist teemat nagu väärmälu sündroom, märgib religioonipsühholoogia professor Lehtsaar.



Ta möönab, et selle sündroomi mainimine siinkohal võib välja kukkuda kristlase eneseõigustusena, kuid paraku esineb psühholoogias juhtumeid, kus inimesed võivad detailide ja aistinguteni mäletada sündmusi, mida tegelikult pole juhtunud. Tema sõnul ilmneb see erinevates parareligioossetes praktikates (saientoloogia), survestatud nägemustes (ufod), lapsepõlve seksuaalvägivalla meenutustes või terapeutilises sugestioonis.



«Teema on diskreetne,» nendib Lehtsaar. «Kindlasti ei saa õigustada mis tahes vägivalda laste kallal.»


Samal ajal pole keegi uurinud, miks seksuaalmaniakkidena kujutatud katoliku vaimulikud jahivad väidetavalt ainult alaealisi, mitte naisi või täiskasvanud mehi.


«Võib-olla küsimus ei ole selles, et nad ei tee seda,» pakub seksuoloog Rammul. «Homoseksuaalsusse suhtutakse maailmas üldiselt tolerantselt. Ja kui vaimulik meelitab naise voodisse, kes siis sellest rääkima läheb?»




Kõnekad faktid


Thomas Plante, Stanfordi ülikooli psühhiaatria-professor ja Santa Clara ülikooli psühholoogia-professor, on uurinud laste seksuaalset väärkohtlemist katoliku kirikus ning on avastanud, et:



•    nooremate kui 18-aastastega on seksuaalseid kogemusi olnud neljal protsendil katoliku preestritest; enamik neid juhtumeid jääb


1960.–1970. aastatesse;


•    80 protsendil preestritest, kellel on olnud seksuaalseid kogemusi alla 18-aastastega, pärinevad need kogemused vahekorrast noorukiikka jõudnud noormeestega;


•    enamik lapsi seksuaalselt kuritarvitanud preestrid panevad oma esimese sellise teo toime juba aasta jooksul pärast preestriks ordineerimist;


•    kui lubada katoliku preestritel abielluda, siis see ei kõrvalda alaealiste seksuaalse kuritarvitamise probleemi katoliku kirikus;


•    homoseksuaalsete preestrite arvu suurenemine ei too kaasa alaealiste seksuaalse kuritarvitamise ohu suurenemist.

Tagasi üles