Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
6662387

Külm füüsika, kuum kujutlusvõime

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Corbis/Scanpix

Praegu ilmub iseenesest väikesel Eesti raamatuturul nii palju kirjandust, et raskused üldpildi hoidmisega on kerged tekkima. Mitmed huvitavad uudisteosed jäävad vaat et sootuks märkamata. Mõnest räägitakse õnneks siiski piisavalt. Armin Kõomäe «Minu Mustamäe» (Tuum) on saanud korraliku vastukaja, kuid on huvitav, kuidas sellele teosele võib äsja eesti keeles ilmunud uudiskirjandusest leida mõnegi n-ö hingesugulase – Juan José Millási raamatu «Asjad kutsuvad meid» (LR, tlk Kai Aareleid ja Margarita Kuusmaa) ja Marcelo Birmajeri «Abielumeeste lood» (Tänapäev, tlk Eva Kolli ja Mariliin Vassenin). Hingesugulus pole ainult vormiline, kuigi kõik kolm teost sisaldavad lühivorme, Kõomägi ja Birmajer kirjutavad novelle, Millás veelgi lühemaid palasid, mida võib nimetada jutukesteks või proosaminiatuurideks.

Huvitavam on nende kolme autori sisuline ühisosa. Püüdes seda sõnastada, võib mõtteharjutusena jagada ilukirjandusliku proosa kaheks.

Üks osa kirjandusest püüab kirjutada elu «suuremaks», leides argisteski olukordades silmale nähtamatuid hoovusi, andes lootust ja lohutust. Selline kirjandus püüab näidata, et elu(s) on alati midagi sügavamat ja avaramat, kui parasjagu silmale paistab. See otsib kujutlusvõime abil võimalusi lugejaid nende keskkonnast kõrgemale tõsta, nende mõtteid tiivustada ja tundeid kergendada. See püüab avardada empiirilise maailma piire, nähtamatut nähtavaks nõiduda, substantsiks inimese kõikvõimas hing.

Tagasi üles