Sass Henno: ellujäämine rahvusspordiks

Sass Henno Foto: Madis Palm

Ma ei kirjutaks sellist rumalat loosungit pealkirjaks, kui see poleks vihje, et ka mina olen viimasel nädalal mõelnud palju sellele, kuidas me end vähem tappa võiks. Paljud on mõelnud. Viimasel ajal. Sest lahenduste otsimiseks on viimane aeg.  Lubage, ma panen meie noortele kaarte.

Jube palju noori mehi saab meil surma, ja seda liiga vara. Rahu ajal. Üledoosid, liiklusõnnetused, uppumissurmad ja kõik see kõrgehinnaline «käi-perse-ühiskond-ma-rokin!»-suhtumine, kus me endale juba alates varapuberteedist silmust elamuste saamiseks kaela proovime, on justkui meheks saamise juurde kuuluv vene rulett. Põnev, kuid kaotajale jääb idioodi maine.

Mul on hea targutada. Olen 31 aastat vana ja vahel taban hommikuti ärgates end mõttelt, kuidas mul on vedanud, et puberteedikriisist on saamas keskeakriis ja mina olen endiselt elus. Miks? Sest elada on lahe. Kui sul on palju tööd, palju süüa, palju seksi, palju ideid, palju tuttavaid, palju raha, palju asju, palju rasva, palju osalust kõikvõimalikes protsessides ja pidev tunne, et sul on mingi seletamatu soe koht meie sootsiumi turvatoolis, mida sa võib olla isegi ei vääri. Mina kindlasti ei vääri.