Presidendiproua ning folklorist Ingrid Rüütel arutleb intervjuus Postimehele selle üle, miks eestlased Ida-Virumaa hülgavad, miks on kasulik Keskerakond ja kuidas suhtuda Sirbi skandaali.
Ingrid Rüütel: Eesti emad välismaal ei mõtle enam, kuidas nende lapsed jääksid eestlasteks
26. november 2013, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas lagundame oma rahvast üsna vabatahtlikult?
Oleme seisus, kus ühed Euroopa riigid on palju rikkamad, neil on sotsiaalne kindlustatus suurem ja muidugi minnakse sinna, kuna meil on palgad väiksemad, töökohti pole piisavalt.
Paljud eesti emad välismaal ei mõtle enam sellele, kuidas nende lapsed jääksid eestlasteks, vaid sellele, kuidas neil oleks parem elus toime tulla. Euroopa on praegu väga ebaühtlane. Euroopa abifondidega praegust olukorda ei lahenda – midagi on põhimõtteliselt valesti. Ja see pole ainult Eestis nii.
Kuidas seda muuta?
Kui meil on palgad väikesed, siis laekub ka tulumaksu vähem, siis on käive väike – riigi rikkus ei saa kusagilt tulla. Riigi rikkus tuleb sellest, kui saame kaupa müüa väljapoole, aga väiketootmise tulemusi on väga raske müüa, kuna välismaa soovib kaupa suurtes partiides.
Kapitalistlik süsteem, kus põhieesmärk on maksimaalne tulu ja kus on põhimõte, et inimene peab jooksma töökohtade järele, pole õige. Minu meelest peaks olema vastupidi – poliitika ja majandusstrateegia peaks olema sellised, et kõik inimesed võiksid elada oma kodumaal väärikalt ja olla õnnelikud.
See, et oleme riigina hästi hakkama saanud, pole võlgu, on tõsi, aga kuna väljaränne on nii suur, siis järelikult ei ole kõik ikka hästi. Väikerahvastel on praegu küllaltki ohtlik olukord. Kõige ohtlikum eesti rahvale ei ole mitte kultuuri jätkusuutlikkus, meie kultuur ei ole sugugi halvas seisus. Inimesed on väga kultuurihuvilised, suured kultuuritarbijad ja kultuuris osalejad, aga väikerahvana oleme ohus.
Ingrid Rüütel andis sel suvel välja raamatu Kihnu naistest, välja on tulnud kolmeosaline DVD tema kunagistest telesaadetes ETVs, mis taas Kihnule pühendatud, praegu on tal käsil raamat Saaremaa lauludest. Välja on antud kordustrükk Ida-Virumaa rahvakultuurist, lisaks on Ingrid Rüütli juubeliks ilmunud kogumikteos tema töödest, eluloost, teadusuuringutest. Ingrid Rüütel on endiselt 0,1 kohaga tööl kirjandusmuuseumis.
«Tööd on päris palju ja ma olen sellega rahul,» ütleb ta naeratades.
Poliitika pole teid kunagi huvitanud? Ikka teadustöö, folkloor?
Poliitik pole ma kunagi olnud, aga ideoloog küll. Rahvaliidu programmile koostasin kultuuri- ja rahvuspoliitika peatüki.
Minu emapoolsed vanemad on pärit Virumaalt ja Ida-Viru probleemid on minu jaoks väga tähtsad. 1990. aastate alguses moodustati Viru Vennaskond, millega töötasime välja programmi, kuidas Ida-Virumaa eestistada.
See polnud agressiivne, vaid väga rahulik, aga ei leidnud mingit poolehoidu, kuna seda peeti liiga äärmuslikuks. Kuigi siis oleks saanud veel midagi muuta. Praegu on minu meelest seal seis küll üsna lootusetu.
Alles on jäänud veel ehk 15 protsenti eestlasi, sest eestlane taganeb, kui talle olukord ei sobi, ei meeldi, kui ta tunneb end ebakindlalt. Mulle teeb Ida-Viru venestumine muret, seda enam, et piir on väga lähedal. Täna räägivad kõik poliitikud Ida-Virumaast kui venelaste maast. Neist, kel on seal väga halb. Nii nagu on maailm valla eestlastele, on maailm valla kõigile.
Ei pea seal olema, kui Venemaal näiteks parem, kui siin palgatööd ei leia. See, et venelased on koondunud Edgar Savisaare selja taha, on minu meelest väga hea.
Palju ohtlikum oleks, kui neil oleks oma suur tugev partei, mis püstitaks vene keele teiseks riigikeeleks seadmise küsimuse. Keskerakond seda ei soovi, sotsides aga ei oleks ma nii kindel. Sest nende arengumootor Jevgeni Ossinovski on öelnud, et kaitseb vene vähemuse huve. Teised vene poliitikud mõnes teises parteis ajavad ikka Eesti asja.
Vene vähemuste huvid peaksid olema samad, mis Eesti enamuse huvid. See oleks normaalne.
Kuidas te Sirbi ümber toimuvale vaatate?
Tuua leht ohvriks ühe seltskonna soovidele pole päris õige. Ma ei ütle, et Sirp oli ideaalne – seal oleks võinud kajastada palju rohkem rahvakultuuri, näiteks koorimuusikat.
Sirp on olnud siiski peamiselt tipptegijate leht, kuigi rahvakultuuril, kooriliikumisel on väga oluline roll. Laulupidu oli ohus kaks korda, nii nagu maaelugi: kui Vene võim tuli ja läks.
Pärast sõda kirjutati Sirbis ja Vasaras, et laulupidu on natsionalistlik, ajast ja arust ning tuleb kaotada. Gustav Ernesaks võitles selle vastu.
Eesti iseseisvumisel oli pidu taas ohustatud, kui Rein Lang soovis laulupeost teha eurolaulupidu. Aga laulupidu pole pelgalt koorimuusika, professionaalse tippmuusika pidu – laulupidu on eesti rahvuslik rituaal.
Nii seoses Sirbi kui ka näiteks meie tantsupeo traditsiooniga on pandud põrkuma põlvkonnad, vanad ja noored. Peab see tõesti nii olema?
Järjepidevus on väga tähtis. Folklooriliikumises ei ole seda vastandamist.
Seal on lapsed, noored ja vanad tihti ühes rühmas koos, mitu põlvkonda. Üksteisele vastandamine on väga ohtlik. Noored on võtnud peod omaks, vanad samamoodi. Mitte vanuse, vaid kvaliteedi järgi peab valikud tegema.
Väljakutantsud ei pea üldse olema nii keerulised, seal mõjuvad mustrid. Seal võivad olla koos vanad ja noored. Ka paljud maakoorid jäävad tagaplaanile ja see pole hea, maakoorid on väga tähtsad. Koorijuhid üldiselt ei saa ju palka, nad tegutsevad suurel määral entusiasmist.
Kõik see võiks meie kultuurilehes avalduda. Ei peaks olema ainult tippkultuur, võiks olla palju rahvalikum. Üldse saavad meedias sõna sageli ühed ja samad inimesed.
Ma tean valdavalt nende seisukohti. Palju rohkem huvitaks mind hoopis see, mida kirjutaks üks maakooli õpetaja. Kui huvitavad on tegelikult niinimetatud lihtsad inimesed. See on vapustav!
Ajakirjandus on muutunud liialt elitaarseks, harrastuskultuuri ja tippkultuuri side on väga oluline. Ja ka avalik tunnustamine. Üldist moraalset väärtustamist võiks tänapäeval olla palju rohkem.