Lady Gaga ei ole inimene, vaid loetelu(d). Ta on nagu Bret Easton Ellise romaan «Glamorama», mille oluliseks stilistiliseks võtteks on loetelud kuulsustest ja poolkuulsustest. «Poolkuulsuse elu ei olegi nii kerge,» meenub sellest teosest üks tsitaat. Kuulsuse oma ka vaevalt kergem on.
Gaga on öelnud, et seda plaati inspireerisid teda tegema kolm kuulsat kunstnikku – vararenessansi maalikunstnik Sandro Botticelli («Veenuse sünni» autor), performance’ikunstnik Marina Abramovic ja kitšpopimeister Jeff Koons. Muide, oma 500 miljoni dollari suuruse varandusega maailma jõukuselt nr 2 kunstnik Jeff Koons on ka «Artpopi» kaanekujunduse autor. Erineval moel on olnud või on tulevaste «Artpopi» projektidega seotud tipp-moefotograafid Terry Richardson ja Inez van Lamsweerde, avangardteatri maestro Robert Wilson, kes peagi Tallinnas koos Arvo Pärdiga koostööd tegemas on jne. Nimekirjad on massiivsed ja neile on raske ligi pääseda.
Lady Gaga uus plaat on samuti nagu klaasmägi, millele võib püüda ronida, kuid võrdlemisi tulutult – pole millestki kinni haarata. Öeldakse, et plaadil pole piisavalt kaasahaarava refrääniga lugusid võrreldes tema kahe eelmise plaadiga ja see olevat ka üks põhjus, miks teos suhteliselt kehvalt kaubaks on läinud. Esimese nädala esimene positsioon USA Billboardi tabelis vahetus järgmiseks nädalaks kõigest 8. kohaga. Korraliku hittsingli potentsiaaliga leidub siin tõesti vaid mõni lugu. Üks neist on plaadi lõpulugu «Applause», milles Gaga laulab, et temas kui popkultuuri kehastuses kehastub omakorda tänapäevane kunst.
Ta on kunsti ja popkultuuri ühendav isik ning nõuab selle eest aplausi. Ta tahab, et teda vaadatakse kui kunstiteost – ühte eemalolevat ja kaunist apollonlikku konstruktsiooni. Teine hitipotentsiaaliga lugu, mille potentsiaal siiski minu tagasihoidlikul hinnangul ei ole realiseerumisele määratud, on «Sexxx Dreams». Vaatamata loo pealkirja kolmele x-ile ja kõikidele dehumaniseerivatele mõtetele, mida need kolm x-i endaga kaasa toovad, laulab Gaga selles, et ta on märganud noormeest ning unistab öösiti voodis temast. Võrdlemisi banaalne sõnum oma äraleierdatud inimlikkuses, teiselt poolt aga kui mõelda plaadi Jeff Koonsist inspireeritusele, siis võib-olla ei olegi, võib-olla peitub selle taga hoopis mingi saladus.
/nginx/o/2013/11/29/2656478t1h7bcf.jpg)
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)