/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2013/12/13/2691148t1h535d.jpg)
Kui Hannes Tamme pani veerand sajandit tagasi tervet Edasi esikülge katva laupäevareportaaži pealkirjaks üheainsa sõna «Tühjus», siis enam-vähem nii oligi. 1988. aastal lubati ENSVs esimest korda avalikult tähistada jõule, kuid nõukogude majandus varises säärase kiirusega, et poeletid jäid tühjaks isegi pühade eel. «Korraga on kättesaamatud nii paljud esmatarbekaubad, et nende nimekiri võtaks enda alla Edasi kõik kaheksa lehekülge,» kirjutas Tamme.
Defitsiit oli ka Edasi ise. Lehetellimusi võeti vastu ainult kord aastas, trükiarvu määras EKP Keskkomitee ja ihaldusväärsemate väljaannete nimel seisid inimesed järjekorras terve öö. Rekordsaba see siiski polnud: autole uute kummide ostmiseks tuli elavas järjekorras vastu pidada vähemalt kolm ööpäeva. Et pipart ja sinepit polnud juba mitu aastat müügil, see oli loomulik, aga 1988. aasta sügisel hakkasid ära kaduma ka niisugused asjad, millest Nõukogudemaal polnud kunagi puudust tuntud. Näiteks bensiini toodi vähestesse eraautodele ette nähtud tanklatesse üha harvemini ja vahel pidi seda mitu päeva ootama. Juba pikemat aega oli suur defitsiit ka peaaegu kogu kosmeetika ja parfümeeria. Huulepulka ja šampooni sai osta ainult mõnest uuest uhkete hindadega erapoest (ühe sellise, Figaro, oli Tartus äsja avanud praegune EOK president Neinar Seli), aga hambapastat polnud sageli sealgi.