Peaminister Andrus Ansip kiidab küll mööduva aasta igati kordaläinuks, kuid tunnistab, et mitmetele Eesti ees seisvatele probleemidele lihtsaid lahendusi pole. Peaminister kordab veel ja veel: et saada aru, kui hästi meil tegelikult läheb, tuleb vaadata Eestile eemalt.
Majanduses oli nii-ja-naa-aasta. Hästi alanud, muutus olukord järjest kehvemaks, majanduskasv pidurdus järsult kolmandas kvartalis, ulatudes vaid 0,7 protsendini, ja ekspordiväljavaated halvenesid. Kuidas aastat iseloomustaksite?
Sesoonselt on see näitaja korrigeeritud 0,9 protsendi peale.
Me ise ei ole sellise tagasihoidliku majanduskasvuga rahul, aga kui Euroopa majandus tammub paigal, kui paljudes riikides on langus, siis tuleb rahul olla sellega, mis meil on. Väike avatud majandus sõltub väga palju arengutest põhilistel eksporditurgudel ja seal ei ole arengud olnud kõige paremad.
Seetõttu toetub Eesti majanduskasv, mis kriisist väljudes tugines põhiliselt ekspordile, nüüd rohkem sisetarbimisele, ja seal on kosumise märke üksjagu. Palgad on küllalt kiiresti kasvanud, pensionid on kasvanud ja Eesti inimeste hoiused on kasvanud – see veab lähimas tulevikus majanduskasvu.
Tulevikku tuleks vaadata optimistlikumalt, Euroopa majanduse taastumine pisut hilineb, aga ega see tulemata jää.
Mida väikese avatud majandusega riik teha saakski? Kui ka näeksime jäämäge, ei suudaks me ikkagi kurssi muuta.
Saame kodus asjad korras hoida – see loob eeldused majanduskasvuks. Viimase 15 aasta jooksul on Euroopa Liidus kõige kiiremini kasvanud Eesti majandus. Miks ei võiks see olla võimalik ka järgmised 15 aastat?
Euroopa Liidu väliselt kõige olulisemalt eksporditurult Venemaalt tuleb õige vastuolulisi signaale. Lõppeva aasta järgi oleks võinud ennustada Eesti-Vene suhete soojenemist, aga pühade ajal üllatati meie toiduainetootjaid karmi impordikeeluga. Milline olukord tegelikult on?
Venemaa majandusel ei ole praegu kõige paremad ajad, samas pole nad kaubanduspartnerina kunagi väga stabiilsed olnud. Mäletame, kuidas Soome piimasaadusi või Poola lihatooteid ei tohtinud Venemaale müüa, piirangud Leedu tootjatele on praegugi jõus. Niisuguste ootamatustega tuleks seal alati arvestada. Me ju praegu ei tea, kas Eesti kala- ja piimatootjatele takistuseks saanud põhjused on kõrvaldatavad tehnoloogiliste muudatuste või tooraine impordidokumendiga või tuleb meil asju ajada WTO kaudu. Aga ma ei arva, see peegeldaks Eesti-Vene poliitilisi suhteid.
Räägime palkadest. See oli justkui hea aasta ja palju inimesi sai palka juurde. Kahjuks kulub lõviosa sellest hinnatõusus.
Lõppeval aastal on palgakasv olnud märkimisväärne ja ületanud selgelt inflatsiooni. Viimane uudis rääkis palgakasvust 9 ja inflatsioonist 1,5 protsenti. Palga reaalkasvuks jäi ruumi küll.
Pigem tuleks muretseda selle pärast, kas nii kiire palgakasv on jätkusuutlik – et see ei viiks meid tagasi buumiaegadesse. Tööhõive ongi juba peaaegu buumiaegsel tasemel.
Eesti paradoks seisneb ju selles, et ükskõik kui palju me palka ei tõstaks, oleme Rootsi ja Soomega võrreldes ikka vaesed!
See vahe jääb veel mõneks ajaks. Kuid kui Eesti jääb Euroopa kõige kiirema majanduskasvuga riigiks, jätkub ka palgakasv. Ei maksa unustada, et end Soome ja Rootsiga võrreldes võrdleme end absoluutsete tippudega. Aeg-ajalt poleks paha võrrelda ennast nende riikidega, kellega me minevikus saatust jagasime.