18 – ja unistused käes!

Õnn ja rõõm: Jüri-Mikk Udam Harvardis.

FOTO: Erakogu

On vaja töökust ja tahtmist, ning on vaja usku. Nii usku iseendasse kui ka usku millessegi suuremasse: oma tegemisse, oma rahvasse ja oma Jumalasse. Sellise uskumise ja tahtmisega lendame me tähtede poole.»
 

Nii nagu seisab ülapealkirjas, kõneles Jüri-Mikk Udam Tallinna reaalkoolis Eesti Vabariigi 95. aastapäeva aktusel. Vähemalt praegu tundub, et Udam lendabki tähtede poole. Kõrgemale kui paljud temaealised unistadagi oskaks.
Kui enamik Eesti abituriente seisab keskkooli lõpetades valiku ees, kas Tallinna või Tartu Ülikool, siis Udamil olid laual Cambridge, Harvard ja Yale. Mitte just kõige viletsam valik.

Seda enam, et Udam kuulub omaealiste maailma tippu ka sõudmises. 2012. aastal võitis ta koos Geir Suursillaga Euroopa noorte meistrivõistlused. Samal aastal pääsesid nad paljudele üllatuseks Londoni olümpiale, kus said paarisaerulisel kahepaadil 13. koha.

Kõigest 18-aastase noormehena oli Udam täitnud kaks suurt unistust: pääsenud sportlasena olümpiale ja lisaks maailma parimasse ülikooli, Harvardi. Geenius?

Matemaatika riigieksamil 100 punkti saanud Udam vaid muigab selle küsimuse peale ning vastab: «Ma pole mingi geenius. Olen lihtsalt perfektsionist, kes on harjunud oma eesmärkide nimel vaeva nägema.»

60 000 dollarit
Juba põhikooli lõpus otsustas Udam, et tahab välismaale õppima minna. Eesmärk oli ühildada tipptasemel sõudmine ja tipptasemel haridus.

Mullu augustis pühkiski ta Eestimaa tolmu jalgelt ja lendas USAsse. Harvardi ülikool võttis ta lahkelt vastu, andis 60 000-dollarilise stipendiumi ning korraliku treeningurühma. Stipp tagab prii elamise ja söögi, isegi lennukipiletid.
«Arvasin, et Harvardi on võimatu sisse saada! Tundus kuidagi kättesaamatu. Aga eksisin. Juba päev pärast avalduse sisseandmist võeti minuga koolist ühendust,» räägib inseneriteadust tudeerima asunud Udam.

Mis talle aga samavõrd oluline – tänu heale kehalisele vormile pääses ta kooli esimese aasta tudengite esinduskaheksapaati, mille treeningutel ei anta armu kellelegi. Koormus kasvas senisega võrreldes kohe kahekordseks. Nüüd harjutab Udam kaks korda päevas. Esimesse trenni peab jõudma juba hommikul kella seitsmeks. Aga ta ei kurda. Vastupidi. Ta on pakutud kogemuse eest rohkemgi kui tänulik.

«Päevad lendavad nagu pudrukuulid!» kirjeldab ta. «Ärkan üles, lähen trenni, pärast seda õpin, siis järgmine trenn ja seejärel jälle õpin. Siia tulles olin eelkõige põnevil oma treeningukaaslaste pärast, sest ei teadnud, kuhu nende suhtes asetun. Valdavalt on nad tugevatest Inglismaa ja Austraalia klubidest, kuid õnneks suudan nendega konkureerida.»

Teine asi, mis põnevust tekitas, oli Harvardi haridustase ja tudengielu. Ta valmistas end vaikselt ette, et kursusekaaslasteks on valdavalt üliinimesed. Inimesed, kellega ühist keelt pole just kõige kergem leida...

«Seniste õpitulemuste põhjal võib öelda, et tulen väga edukalt toime,» kinnitab Udam. «Tunnen ennast õpetajate ja õpilaste keskel väga enesekindlalt ja mõnusalt. Siinsed inimesed ei olegi üksnes oivikutest geeniused, vaid enamjaolt hoopis huvitavad ja toredad kaaslased, kellega igav juba ei hakka!» Reaalkoolist saadud keskharidusega võib tema sõnul enam kui rahule jääda. «Eesti keskharidussüsteem on üks maailma parimaid,» lisab ta. «See õpetab mõtlema ja lahendusi leidma.»

Punapõskne neiu
Harvardis kulub Udamil loengutele ja seminaridele nädalas keskmiselt 13 tundi, millele lisandub umbes 40 tundi iseseisvat tööd. Tema hinnangul oli reaalkoolis diskussiooni tase kõrgem, Harvardis pannakse rohkem rõhku sellele, et tudengid omandaks võimalikult palju infot võimalikult kiiresti. Erandiks on Udami sõnul kirjutamistund, kus «targast hämast» ei piisa. «Kui Eestis pöörati kirjandite kirjutamisel rohkem tähelepanu õigekirjale ja vormile, siis siin on eelkõige oluline läbimõeldud väide ning oma argumendi kaitsmine.»

Kõige rohkem üllatas Udamit aga see, et Harvardis hinnatakse koduseid töid. «Meile antakse nädal aega probleemülesannete lahendamiseks,» räägib ta. «Iga nädal õppejõud kontrollib tehtut. Tegelikult polegi need üldse niivõrd keerulised, kuivõrd pigem aeganõudvad. Vahel lahendan neid ülesandeid öösel kella kaheni.»

Oma kaugema tuleviku seob noor sõudja, kes soovib edaspidigi pääseda olümpiale ja seal midagi korda saata, – see tähendab vähemalt medalile pretendeerimist – kindlasti Eestiga. Sest Eesti, põhjendab Udam, on tema kodu, kus on head võimalused millegi suure ärategemiseks. «Praegu töötangi selle nimel. 30-aastaselt enam tippspordiga tegeleda ei tahaks. Selleks ajaks peaksin oma sportlikud eesmärgid täitma.»

Udami aktusekõne lõpust võib aimata, mis tulevik talle toob: «Nii 30ndates eluaastates tulen ma tagasi Eestisse, võtan punapõskse ilusa eesti neiu omale naiseks, tekitan Eestisse juurde paar-kolm last ning hoolitsen selle eest, et neist kasvaks täisväärtuslikud inimesed.»

Udami tegusid vaadates ja juttu kuulates võib vaid oletada, kui palju on neid punapõskseid neide teda kodumaal ootamas.

Eestlasi Harvardis

Martin Kiik, õpib neurobioloogiat ja riigiteadusi

Ardo Hansson, Eesti Panga president, kaitsnud majanduses doktorikraadi

Kärt Siilats, endine kõrgushüppaja, õppis psühholoogiat

Kristi ja Helen Põldsam, endised kergejõustiklased, õppisid majandust

Rain Lõhmus, LHV pank, õppinud ärikoolis

Mari Joller, tehnoloogiaettevõtja New Yorgis, lõpetanud ärijuhtimise kooli

Peeter Rebane, meelelahutusärimees (BDG), õppinud majandust ja psühholoogiat

Toivo Klaar, Euroopa Liidu välisteenistuse diplomaat, õppis avalikku haldust

Tagasi üles